Mis meeles, see veebis

Rain Kooli, Delfi arvamusrubriigi toimetaja

ehk Ajakirjanduskeele määratlemise raskustest         Septembrikuus Tallinnas korraldatud ajakirjanduskeele seminar osutas kenasti, kui raskesti seeditava tüki hammustas haridusministeeriumile alluv keeleinspektsioon, kelle soovil kirjutati ilmselt valmivasse keeleseaduse eelnõusse idee hakata reguleerima ajakirjanduslikku keelt kehtiva kirjakeele normi alusel. Nii ajakirjanduselu kui seminari sõnavõttude ja kommentaaride põhjal on lihtne hoomata, kui vastuoluline on ajakirjandusliku keele problemaatika.

Nagu märgib keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk (Õpetajate Leht 23.10.2009), ei väljendanud ükski seminari osavõtjatest rahulolu praeguse ajakirjanduskeelega. See on tõsi, ka mina ei ole ajakirjanduse keelekasutusega alati rahul. Küll aga osutati seminaril väga veenvalt tõsiasjale, et ajakirjandusliku keele reguleerimine seadusega on ette hukule määratud mõte. Tänaseks  ongi kõige poleemilisematest seaduseelnõu osadest loobutud. Milles siis seisneb ajakirjanduskeele ning selle reguleerimise suurim probleem?

Kui räägime ühe hingetõmbega „ajakirjandusliku keele reguleerimisest kehtiva kirjakeele normi alusel”, siis oleme me silmitsi juba olemusliku vastuoluga. See lause sisaldab üht väga täpselt määratletud mõistet (kehtiv kirjakeele norm) ning teist, mille sisust saadakse vägagi  erinevalt aru – ajakirjanduslik keel. Selle määratlematus tuleneb nimelt ajakirjanduse kui sellise määratlemise raskustest. Ajakirjanduse määratlemisega ei oleks erilist probleemi, kui elaksime endiselt Teise maailmasõja eelsel ajal, mil kogu ajakirjanduse mõiste alla mahtus teatud hulk ajalehti, ajakirju ning ühe kanaliga raadio. Kuid me ei ela, mis siis, et Eesti vabariigis võib ka 2009. aastal kohati täheldada illusoorset igatsust 1930ndate ilu, puhtuse  ja korra järele. Viimase 70 aastaga on ajakirjanduses väga palju muutunud.

Ainuüksi ajakirjanduse traditsiooniline osa nagu ajalehed, ajakirjad ning raadio-televisioon on määratult täienenud, laienenud ning uuenenud: lehti ilmub massi- ja nišitiraažides, ajakirju igale maitsele ja maitsetusele. Praegu on Eestis väljastatud ringhäälinguluba 18 eestikeelsele ning seitsmele venekeelsele raadiokanalile, eestikeelseid telekanaleid on  üheksa. Nii-öelda klassikalise ajakirjanduse arengust veel tormilisem on olnud see veebiajakirjanduse vallas. Peaaegu igal traditsioonilisel väljaandel ja kanalil on nüüdseks oma veebileht või -lehestik. See ei ole aga sugugi kõik. Kasvav osa veebiajakirjandusest on praegu juba autonoomne, ilma põhi- või kõrvalväljundita paberil või eetris. Selle tuntuimaks näiteks on Eesti külastatavaim uudisportaal Delfi. 

Kindlasti täieneb ajakirjanduse ainult veebis avaldatav osa ka üleilmse majanduskriisi ja vähenevate tellijate ning lugejate mõjul, kui osa paberväljaandeid nii-öelda pillid kotti paneb. Sellise suundumuse lähimaks näiteks on põhjanaabrite majandusajaleht Taloussanomat, mille paberversioon kaks aastat tagasi ilmumast lakkas. Ajakirjanduse ülikiiret arengut peegeldab aga fakt, et tegelikult on ka ainult veebis ilmuv ajakirjandus samuti juba teatud mõttes üleeilne  päev. Praegune „päeva sõna” on suhtlusmeedia koos kõigi oma Twitterite ja Facebookidega. See tähendab, et läinud aastatuhande lõpus alguse saanud blogide, ajaveebide, veebipäevikute laine – kuidas tahes neid ka ei nimetaks – on tänaseks silmitsi küsimusega „kas blogid on ajakirjandus?”. Üha sagedamini tundub vastus küsimusele olevat „jah”. Blogide teel isiklikust veebipäevikust ajakirjanduseks on minu hinnangul Eestis kaks  olulist verstaposti. Esiteks Liisa Tallinna akrediteerimine blogi moisavahe.dcee.net esindajana 2005. aasta teatrifestivalile „Draama”, teiseks Gerd Tarandi vastuvõtmine blogijana Eesti Ajakirjanike Liitu selle aasta oktoobris.

Tegemist ei ole ainult väikse ja infohullu Eesti kodukootud nähtusega, blogijaid akrediteeritakse nüüdisajal pressikonverentsidele juba maailma metropolideski. Kõik see peegeldab loodetavasti seda probleemide pundart, millega keeleinspektsioon oleks  silmitsi seisnud, kui Eestis oleks ajakirjanduse keele seaduse jõuga kirjakeele normi surumine korda läinud. On niigi vaieldav, kas kõikide klassikalise ajakirjanduse keelega seotud juhtumite puhul on kirjakeele norm üks ühele kohaldatav. Mida aga sel juhul arvata uudisportaalide, blogide ja kes-teab-milliste tulevaste ajakirjanduse vormide keelekasutusest? Rääkimata kogu selle hiiglasliku tekstimassi töötlemise võimalustest. Kas ma ütlesin „tekstimassi”? Vabandust.  Võrgutehnoloogiakontserni Cisco ennustuse kohaselt moodustavad aastaks 2012 liikuv pilt ja heli 90 protsenti Interneti sisust. Kuidas aga kontrollida ning näpunäidetega korrigeerida kõiki neid klippe ja klipikesi, millega meie ürgse audiovisuaalse lugude jutustamise kunsti juurde tagasi pöörduv ajakirjandus veebi ehk tulevikus täitma hakkab?

Samas ei saa üle ega ümber alguses mainitud faktist, et väga paljud mõtlevad ning eesti keelt  oluliseks pidavad inimesed ei ole rahul sellega, mis toimub tänapäeva ajakirjanduses – just nimelt keelelises mõttes. Halb ajakirjanduslik keel on probleem mitmel põhjusel, alates selle ebaesteetilisusest ning lõpetades selle vaieldamatu mõjuga meie tulevaste põlvkondade keeleoskusele ning -kasutusele. Kolme lapse isana ei pea ma viimast sugugi mitte vähim tähtsaks. Keeleoskuse ning -tunnetusega kipub aga olema nii, et tegemist on kui mitte just kaasasündinud,  siis vähemalt kaasakasvanud omadusega. Olen viibinud lugematutel ajakirjanduslikel keele ja loova kirjutamise kursustel ning olen täheldanud vaid üht: ükski nendest kolleegidest, kes ei osanud hästi ning loovalt kirjutada enne kursust, ei oska seda ka pärast. Mida siis teha? Käsi rüppe lasta ka nagu ei tahaks. Eesti keel on ju armas ja väga mitmeotstarbeline, kui seda õigesti kasutada. Pärast Eesti Päevalehe katastroofiga lõppenud  millenniumi alguse katset korrektoritest loobuda on trükiajakirjandus hoidunud keeletoimetajaid redaktsiooniprogrammide vastu vahetamast. Samas on selge, et üha kiirenevas infotulvas oleks mõte korrektorite palkamisest veebitoimetustesse eos surmale määratud.

Ühes suuremas veebitoimetuses ilmub päeva jooksul mitusada artiklit, kusjuures suur osa neist täieneb veel jooksvalt. Pragmaatikuna olen veendunud, et kui veebiväljaanne peab valima keeleliselt  korrektse eesti keele ning kiiruse vahel, siis jääb eesti keel kaotajaks. Eelnevast tulenebki, et parim viis veebiajakirjanduse keele eest hoolitsemiseks on personalipoliitika. Veebiväljaanded peaksid ise palkama tööle inimesi, kellele hea eesti keele kasutamine ei ole üle jõu käiv ülesanne. Seda ka selliste toimetuste või rubriikide puhul, millele on toimetustes traditsiooniliselt antud keelelises mõttes „suuremaid vabadusi” (loe: nood seal kirjutagu  mida tahavad), nagu näiteks meelelahutus-, seltskonna- ja sporditoimetus.

Lõpetuseks pakun välja veel ühe idee. Keeleseaduse ettevalmistamine oli ajakirjandusliku keele osas küllaltki konservatiivne protsess, millesse ajakirjanduse esindajaid ei kaasatud. Võibolla oleks mõistlik nii-öelda spidomeeter nulli vajutada ning uuesti proovida. Seadusega ajakirjanduslikku keelt ei reguleeri, selles osas tundub Eestis üsna ulatuslik  konsensus valitsevat. Küll aga võiks Eesti Keele Instituut ning keelehooldekeskus koos ajakirjanduse esindajatega mõelda selle peale, kas Eesti ei vajaks mitte ajakirjandusliku üldkeele normi, omamoodi ajakirjandusliku keele põhialuseid. See võiks võtta kokku lihtsad põhimõtted: millises ulatuses kirjakeele normi ajakirjanduses järgitakse, millistel puhkudel ajakirjanduses võiks loobuda suurtähe kasutamisest, millal kirjutada numbrid sõnadega, millal mitte jne. Selline „keeleline  stiiliraamat” oleks abiks paljudele toimetajatele ning aitaks ajakirjandusliku keele taset ka ühtlustada. Ei tasu ka võtta päris tõsiselt minu skeptitsismi inimeste õppimisvõime suhtes. Paljudele toimetustele tuleks kindlasti siiski kasuks, kui keelehooldekeskuse lahked ja arukad inimesed neid aeg-ajalt hariksid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming