Mõeldagu filosoofina, räägitagu talupojana

Kord, millega nõutakse selget väljendumist, on olemas, aga seda ei täideta.

AILI KÜNSTLER

Eesti esimese selge keele konverentsi puhul kirjutasid selle korraldajad 2013. aastal Keele Infolehes: „Sellega soovime tõmmata seadusandjate, riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste tähelepanu eesti õigus- ja halduskeele olukorrale ning taotleda mõtteviisi muutust.“1 Täna peetakse teist, seekord selge sõnumi oma.2 Tundub, et halduskeel on paranemise teel, keeleinstituudi aastaid kestnud pingutuste kõrval ka tänu Tartu keelehooldekeskuse tööle ja mitmetele ametnikele suunatud raamatukestele. Õiguskeel, sealhulgas nn eurokeel, paistab osutavat visamat vastupanu. Sõnumi eesti keeles selge edastamine näib olevat aga Eesti vabariigi 100. aastapäeva künnisel järjest raskem ülesanne (enamasti) inglise keele surve all meediale, paljudele kõrghariduse andjatele ja omandanutele ning avaliku elu tegelastele (mõtlen siinkohal loomulikult neid, kellele eesti keel on emakeel). Tänase selge sõnumi konverentsi puhul tuleb siinkohal juttu ennekõike haldus- ja õiguskeelest.

Aili Künstler: Millist sisu kannavad ikkagi selge keel, selge sõnum, selge tekst, lihtne keel, arekeel, tavakeel seadusloomes? Mulle tundub, et kohati on meil headele kavatsustele vaatamata terminiloomes inglise keelde kinni jäädud: selge tekst on ju eesti keeles tegelikult arusaadav tekst, aga on selge, mida taheti öelda. Ka üsna halvasti ja oskamatult sõnastatud teksti sõnum võib selge olla, s.o arusaadav, milleks see kirjutati. Ehk oleks eesti keeles targem olnud liikumine nimetada „Räägime ja kirjutame selgelt“ või kuidagi teisiti? Ka on sellesuunalise liikumise asemel meil valitsenud kaua keeletoimetamise traditsioon: üks arusaadav korrektne tekst on ju keeleliselt korralikult toimetatud kirjakeelne tekst3 – ja see keeletoimetaja peaks olema iga koolis käinud inimene ise.

Kaarel Tarand, ERMi suhtekorralduse juht: Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi et ta hiiri püüab. Igal õigusaktil on ideaaljuhul kindel ülesanne. Seda õnnestub täita vaid juhul, kui kõik, kelle elukorraldust seadus mõjutab, asjast ka ühtmoodi aru saavad. Juba 20 aastat tagasi algatas Uno Mereste koguni seaduseelnõu seaduste arusaadavuse tagamiseks.4 Mereste sõnastatud nõudmine, et seaduse arusaadavuse määramisel peab juhinduma „põhikooli lõpetanu“ arusaamisvõimest, kehtib üldjoontes tänaseni. Lõputu lihtsustamispüüd on aga ummiktee. See viiks ju vajaduseni kehtestada keerukuse ülempiir, mis võrdub sellega, kui vaeste elu hõlbustamiseks kehtiks rikkuse ülempiir. Vaesed peab järele aitama, mitte edasijõudnuid ahistama. Kui kõigist elutähtsatest reeglitest arusaamiseks põhiharidusest enam ei piisa, tuleb koolitalvede arvu suurendada, mitte harituma rahva keelekasutust piirata. Selgus on hea igal tasandil, aga iga õigusakti puhul olgu lähtekohaks sihtrühma suutlikkus. Aru saama peavad need, kelle elu korraldatakse. Poleks kuigi raske rakendada õigusloomes korda, mis kohustaks näiteks valitsust enne eelnõu riigikokku saatmist selle arusaadavust sihtrühma(de) peal kontrollima.

Ülle Madise, õiguskantsler: Õige mõte. Kord muide kehtibki. Riigikogu otsustas kuus aastat tagasi õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018. Seal on kirjas: „Eesti õigusaktide eelnõud tuleb koostada võimalikult lihtsas keeles, selgelt ja täpselt, arvestades eelkõige isikuid, kes on õigusakti sihtgrupiks nii rakendajate kui adressaatidena“.

Seda keeleliselt vildakat, ent mõtte poolest mõistlikku suunist on selgitatud mitmes alapunktis. Muu hulgas soovitatakse vältida põhjendamatult keerulist sõnastust ja pikka lauset. Ometi on alles hiljuti sattunud seadusesse näiteks järgmine tekst: „Käesoleva seaduse § 1391 lõikes 2 nimetatud isik, kes soovib saada pensionäritoetust, peab esitama ühekordse vastavasisulise teabe 31. augustiks Sotsiaalkindlustusametile, kui … talle või temaga samas rahvastikuregistrisse kantud elukohas elavale isikule osutatakse ööpäevaringset hooldusteenust, välja arvatud ööpäevaringne erihooldusteenus ja kogukonnas elamise teenus, – teabe ööpäevaringse hooldusteenuse saamise kohta alates
1. aprillist kuni 30. septembrini või teabe vastava asjaolu muutumise kohta.“5

Riigikohus märkis aga oma 2016. aasta detsembri nn haldusreformi otsuses, et haldusreformi seadus on sõnastatud põhjendamatult segaselt: ülipikkades põimlausetes on püütud väljendada mitut mõtet. Kord, mis nõuab selget väljendumist, on olemas, aga seda ei täideta. Seadus võidakse sõnastada segaselt ka selle tõttu, et ei teata, mida tahetakse öelda. Või siis ei tahetagi, et inimesed aru saavad. Sel võib omakorda olla kaks põhjust: juuraäri ja päevapoliitika.

Helen Kranich, õiguskantsleri nõunik: Minul jääb üle eeltooduga osaliselt nõustuda. Halba sõnastust on liigagi palju ja see paistab eredalt välja. Kui halb aga olukord ikkagi õigupoolest on? 12. augusti Paide arvamusfestivali kahtlemata kõige põnevama, selge halduskeele arutelu taustaks oli hiigelväljavõte Eesti keele arengukavast aastateks 2011–2017: „Kirjakeelele kui rahvuskeelt koos hoidvale tuumikule tuginevad halduskeel, õpetuskeel, teaduskeel, avaliku teabe keel ja paljud teised keelekujud kui ühiskonna ja riigi toimimise vältimatud eeldused. Oluline on tagada kirjakeele, eriti halduskeele ja avaliku teabe keele ühtsus, üldarusaadavus, asja- ja ajakohasus, sest see on nii riigi kui ka kõigi kodanike huvides, andes viimastele võrdväärse võimaluse ühiskonnaelus osaleda ning olles nõnda demokraatliku riigi tagatis.“ Selline oli 2011. aasta eesmärk, nii et kus oleme nüüd? Küll tahaks kuulda, et umbes 95 protsenti õigus- ja halduskeelest on üldarusaadav, asja- ja ajakohane. Halduskeel on tõepoolest paranemise teel. Õiguskeelega on sama lugu, kuid eesmärgini jõudmisel ei saa õppimist ja eksimist vahele jätta. Oma töös ja ametnikke koolitades olen näinud, et mõnikord lihtsalt ei tulda kohe kõige parema lahenduse peale, vahel pärsib ametnikku asutuse asjaajamise korraldus, vahel jääb puudu julgusest. Olen alati tänulik, kui mõni kolleeg midagi paremat välja pakub, kas või seegi, et me ei tegele siin vestlemisega, vaid me vestleme.

Suve hakul käisime Rae vallavalitsuses uurimas, kas sotsiaalvaldkonna õigus­aktid on seadusega kooskõlas. Pärast mitu tundi 17 õigusakti normide sõnastuses järjeajamist toodi välja seaduse tõlge inimkeelde ehk pabervoldikud: vähe teksti, lihtsad sõnad, selged juhised. Abivajaja loeb, saab aru ja abi. Rae valla kogemus pani mõtlema, kuipalju üldse loetakse seadust või määrust ning kuipalju leitakse info mujalt. Ehk võikski alustada n-ö inimkeelsest tekstist ja alles seejärel koostada normi. Sihtrühmaga tuleb tingimata arvestada. Näiteks ehitusnõuded võivad ehitusfirma meelest olla lihtsad, väikse korteriühistu viia aga katuseremondi pärast meeleheitele. Kui valla või linna veebilehel on selged juhised või teeb ametnik telefoni või e-kirja teel asja selgeks, on jälle korras.

Kranich: Mõistlik on riigikohtu 2015. aasta seisukoht, et kui seadusest tulenev ei ole selge, tuleb ka endal pisut vaeva näha.6 Hiljuti uurisin kohvikutepäeval kodukohviku avamise nõudeid ja üllatusin, et veterinaar- ja toiduameti veebilehel on kirjas igati arusaadav tekst: ühekordse kodukohviku avamiseks pole luba vaja, aga toiduohutusnõudeid peab järgima, ning kui tegutsetakse kuni kolm kuud, siis piisab ameti teavitamisest ja iseenda kontrollimisest. Kui inimene saab toiduseadust avamata aru, mida tuleb teha, siis ongi ju kõik hästi.

Ahjaa, Ülle, kuidas sulle tundub sõnastus praegu arutatavas eelnõus, mis koostati lahendamaks õiguskantsleri tõstatatud probleemi, et äriühingu juhatuse liige ei saa töötuks jäädes abi: „51) on kantud maksukohustuslaste registrisse füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osaleva abikaasana, välja arvatud, kui füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevus on peatatud või hooajaline tegevus on lõppenud ning isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud töötuskindlustuse seaduse § 3 lõikes 1 loetletud tegevusega, mille eest saadud tasult on kinni peetud töötuskindlustusmakse“?7

Künstler: Selle näite valguses polegi kummaline lugeda haldusmenetluse käsiraamatu õpetust: „Kuna haldusaktid on sageli suunatud isikutele, kellel puuduvad õigusalased ja vastava valdkonna eriteadmised, siis tuleb tähelepanu pöörata keelekasutusele. Võimaluse korral tuleb vältida kantseliiti, erialatermineid, seaduse teksti lihtsat kopeerimist.“ Paistab, et kui tegu pole asjatundmatuga – muudetakse seadust –, polegi keele­kasutusele vaja keskenduda.

Tarand: Selline järeldus on pisut meelevaldne, ehkki suunise sõnastus pole kõige õnnestunum: kantseliiti ja erialatermineid ei tohiks negatiivse laenguga loendisse kokku panna.

Kultuurkeele sõnavara hulk kasvab ajas pidevalt ja seda eeskätt oskussõnavara arvel. Kodanike keskmine sõnavara kasv samas tempos on bioloogiline võimatus. Nõudmine, et kodanik peaks iga elujuhtumi puhul, mis sunnib suhtlema riigiga, õpetatud vahendaja abita toime tulema, sarnaneb ideega otseühendusest püha vaimuga, mida radikaalsed reformaatorid usupuhastuse ajal jutlustasid. Viissada aastat hiljem näeme, et preestrid on endiselt kenasti vahendaja ametis kohal. Ja ei lähe see õigusabiteenusega teisiti.

Madise: Heleni näide tõestab, et õiguskantsleri ametkonda on hädasti vaja nii põhiseaduspärasuse tagamiseks kui ka normide mõtte selgitamiseks. Juriidiliselt õige lahendus on vaid pool rehkendust. Seadusesätte mõte tuleb arusaadavalt kirja panna.

Tarand: Julgen väita, et kantseleides on keele selgusega tõepoolest keskmiselt paremad lood kui mitmel pool mujal, näiteks turundus- ja juhtimiskoolitajate nõiaköökides. Lõputu lihtsustamise kohta arvas Ado Grenzstein pamfletis „Kauni keele kaitsemiseks“ juba aastal 1899: „Mõnedel on see nii väga meeldinud, et nad lihtsuse oma keele ülemaks aateks on teinud. Nende keel on enamiste haavavalt iluvaene, mõttevaene, labane. Ta tuleb kui saapa talla alt, kus ta pannkoogi moodi lapakuks on sõtkutud ja tal viimne kujuilu ja toidurammu on välja pigistatud“.

Madise: George Orwell seisis omal ajal selge jutu eest. „Loomade farm“ sobib muide hästi inglise keele õppija lugemislauale. Olen lugenud mõnda inglise keele simple language’i käsiraamatut. Selles võrdluses on eesti keele seis hea: meie ühiskonnas ei ole veel kujunenud eri kihte, kes ka emakeeles enam üksteisest aru ei saa. Sõnumi keeleliselt selge edastamise eest tuleb mu meelest võidelda juba ühiskonna sidususe säilitamise huvides.

Loomulikult ei saa lennujuhtide kohustusi väljendada aabitsa sõnade ja lausetega. Asjatut keerutamist ja lohakat keelt saab aga vältida küll. Kaarel, vahel pannakse normid nii kirja, et ka oma tsunfti inimene aru ei saa(ks). Minu arvates oleme suisa põhiseaduslikult kohustatud hoidma ka ametlikes kirjatöödes rikast ja nõtket eesti keelt, mitte aga kartma, et tekst seetõttu oma „pühaduse“ kaotaks. Kas pole nii, et paljudel elualadel vahetataksegi sõnaridu, mille tähendust ei suuda ei ütleja ega kuulaja täpselt mõista? See ei ole ainult õigusteaduse või ametnike probleem. Ju see tuleb osaliselt toortõlkest, aga liiga palju asjatundmatusest. Kes teab, mida tahab öelda, oskab seda öelda mitmes sõnastuses. Ja ma ei pea siin silmas inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Kui neil on mõte selge, siis tuleb see ikka välja ja grammatilised vead saab hõlpsasti parandada. Saksa õigusfilosoof Rudolf von Jhering õpetas muide, et õiguslooja peab mõtlema nagu filosoof, aga rääkima nagu talupoeg.

Kranich: Oluline on ka toon. Riigil ja ametnikul tuleb teinekord olla ka nõudlik. Näiteks üks linnaametnik helistas ja kirjutas mitu korda probleemse tondilossi omanikule, kuid olukord ei paranenud enne, kui saadeti nõudlikus toonis ettekirjutus – tulemuseni jõudmiseks tuligi sama asja öelda mitmes sõnastuses.

Künstler: Olete väitnud muuseas artiklis „Lihtsus, hea sõna ja siiras toon asjaajamiskeeles“ end mõistvat „ametnikuna kõiki teisi ametnikke, et kantseliidis ja standardi järgi on kirja palju lihtsam koostada kui leiutada iga juhtumi jaoks eri- ja sageli täiesti uut lahendust“.8 Millegipärast eelistavat kantseliiti üliõpilaste töödes n-ö akadeemilise kirjutamise nime all ka kõrgkoolide õppejõud. Seda leiab kõikjalt. Kas ei või juhtuda, et kodanik (talupoeg näiteks) ehk „keskmiste võimetega isik“ mõistab kantseliidis kirja pareminigi?

Kranich: Ma olen märganud, et mõnedel juuratudengitel, kes meile praktikale tulevad, on juba kantseliit küljes. Palun neil alati panna ennast küsija nahka ning kirjutada vastus sellises sõnastuses, et nimelt see inimene aru saaks, nt põhiharidusega autopesula omanik. Pahatihti on esimestes praktika ajal koostatud vastustes nii palju kantseliiti, et ise ei oskakski nii sõnastada. Ma ei mõista, miks see nii on.

Madise: Võimalik, et kantseliidi ja segaseks konstrueeritud õiguskeelega tahetakse vahel näidata üleolekut. Osa inimesi miskipärast oletab, et asjatundlikult mõjub vaid segane, võõrsõnarohke ja targutav tekst. Meenus kenitlev sõnarida, mis sobib siia nii kokkuvõtteks kui ka illustratsiooniks: üritatakse kiirata eruditsiooni.

Tarand: Riigi Teatajat lugedes näeme, et igale õigusaktile on keegi alla kirjutanud. See ametiisik kannab muu hulgas ka keelelist lõppvastutust. Et segadust ei oleks, peab nõudlikkus algama ülevalt: presidendist, riigikogu esimehest, peaministrist. Ükski neist pole ametisse saamisel pidanud läbima keelekatset ega olema paberitega jurist. Nad võivad vabalt olla keeleoskuselt ja eriti oskussõnavara osas „keskmiste võimetega“ ja sellisena hea kontrollgrupp. Nad peavad rahva esindajatena ja teenritena lihtsalt ilmutama halastamatut nõudlikkust iga teksti suhtes, millele alla kirjutavad. Mis ebaselge, see tuleb autorile tagasi peksta, nagu seda teeb iga normaalne toimetaja ajalehes või kirjastuses. Selleks pole vaja ühtki uut seadust või ametijuhendit kirjutada. Nagu varem juba ütlesin: tuleb kasuks, kui filtreid ja kontrollpunkte on ka protsessi algosadesse seatud.

Künstler: Kuidas suhtutakse seadusloomes kirjakeeles lubatud paralleelnormingutesse? Milline on praktika? Kas need ei põhjusta segadust? Peale ja pärast on küll, vaatamata Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusele need üldkeeles võrdsustada, sellised sõnad, mis seaduses vägagi eksitada võivad.

Madise: Riigikogus on õnneks head keeletoimetajad. Kõike ei jõua paraku nemadki. Näiteks termin avalik teave on mu meelest täiesti ebaõnnestunud, kuivõrd hõlmab ka salajast infot. See pole sugugi ainus näide.

Kranich: Seadusloome eklektilisus on paraku õigusaktide hulgakesi koostamise ja väikeriigi piiratud ressursi tõttu paratamatus. Mitte iga ministeerium, vaid lausa iga osakond, talitus ja selle ametnik kirjutab omamoodi. Paralleelnormingutes ei ole midagi otse halba ega valet, sõnakasutuses tuleb aga täpne olla: sõnadel süü ja kahtlustatav on seadusloomes küll ainult karistusõiguslik tähendus.

Künstler: Sageli tundub olevat teksti segasuse ja arusaadamatuse taga puudulik tõlkeoskus, mida Madise ka eespool juba möödaminnes mainis. Nii peetaksegi ingliskeelestumise suunas teel riigikõrgkoolides segasevõitu sõnumiga loenguid, olgu eesti või muus, enamasti inglise keeles, tehakse lõika-kleebi-meetodil teadust ning murtakse pead, mida järjekordne meediast leitud-kuuldud täiesti arusaamatu eestikeelne sõnajada tähendada võiks. Selge keele liikumine suunab ehk tõesti inimesed avalikus suhtluses teadlikumalt oma teksti ise toimetama, kuid kehva ja segase teksti siginemise taga on suuresti kõigepealt vähene tõlkeoskus. Hariduses käib pidev reformimine. Nüüd on jõutud mitmekeelse kooli idee juurde. See on hea mõte, aga karta on, et tõlkeõpetuse kõigi õppeainetega sidumiseta (õpetajakoolitusega alates) ei parane tekstide arusaadavus kuigivõrd. Ka kõigi kõrghariduse saanud inimeste kirjakeele valdamine pole kahjuks enam ammu norm.

Tarand: Mina küll ei näe, et eesti keele parimad ajad on möödas ja tulevikus terendab vaid vääramatu allakäik. Pealegi ei saa võrrelda võrreldamatut. Selge ju, et kui tänapäeval on kõrgharidusega kolmandik elanikkonnast, siis ei saa nende keeleoskus erineda keskmisest samal määral kui ajal, mil ülikoolis käis vaid tipmine protsent kõigist elanikest. Teistpidi võib küsida, et kui keelekasutajate enamik tarvitab normist erinevat keelt, siis kas süüdi on rahvas või on vildakaks vajunud hoopis norm.

Künstler: Tarvitada võib loomulikult ka kirjakeele normist erinevat keelt. Küsimus on vaid, kus ja millal millist keelt on mõttekas pruukida.

Tarand: Iga kodanik mõistab kõige paremini seda, mida talle on rohkem õpetatud. Kui kooli keeleõppes kantseliidi erikursust pole, ei saa keskmik seda ka mõista ja hakkab varem või hiljem selle vastu mässama. Ratsionaalses ühiskonnas võib olgu kantseliiti või akadeemilist kirjutamist (kas inglise alamkeele academese eesti vaste võiks olla akademiit või kateedrikeel või …?) käsitleda ka majanduslikus võtmes. Nagu Steven Pinker on raamatus „Stiilitaju“9 kokkuvõtlikult osutanud, tähendab stiilitu kirjutamine lugeja aja raiskamist, segaduse ja vigade külvamist ning lõpuks kogu kirjutava ametivaldkonna naeruväärseks muutumist. See kehtib ühtviisi nii kantseleis, kateedris kui ka poliitilisel areenil. Halvas keeles seaduse kahju ühiskonnale on rahas mõõdetav ja selle võiks autoritelt sisse nõuda. Kehvadest kirjameestest saavad esialgu rahva naerualused, aga kui mõõt täis saab, võtab rahvas neilt lõpuks palga ja tubase töö.

Kranich: Sellele, et selge keele liikumine paneb ametnikud mõtlema ning oma tekste toimetama, kirjutan kahe käega alla. Üle kümne aasta tagasi helistas mulle üks inimene. Esiti vabandas, et ta mind tülitab, siis aga küsis: „Te kirjutasite, et võtsite mu avalduse menetlusse, aga mis see tähendab?“ Kujutage ette, on inimesi, kes ei tea, mida tähendab menetlema! Sain õppetunni. Sestpeale tõrgun kasutamast sõnu menetlus, menetlemine, menetleja.

Künstler: Selge, s.o avalikkusele üheselt mõistetava sõnumi saab ikkagi edastada vaid normeeritud kirjakeeles, s.o mingiks ajaks fikseeritud kokkuleppe kohases keelevariandis, mis pole loomulikult kohustuslik kõikjal, kuid seadusloomes minu arusaamist mööda küll.

Madise: Nõus. Esiteks: keeletoimetajate abi tuleb kasuks peaaegu igale seadusteksti kirjutajale. Loodan, et eelöeldust ei jäänud muljet, otsekui oleks õiguskantsleri ametkonnas keelekasutusega kõik alati ideaalselt korras. Just võtsime tööle keeletoimetaja, sest saime aru, et temata ei tule me toime. Oma mõtete arusaadavalt esitamine ongi töö ja pingutus, see ei tule iseenesest. Teiseks: ülikoolis tuleks õpetada korrektselt oma erialal kirjutama. Kolmandaks, ja peamiselt, tuleb lähtuda oma teksti tulevasest lugejast. Kui õiguskantsler ja riigikohtunikud väitlevad näiteks õiguspärase ootuse nüansside üle, võib see n-ö tavalugejale piinarikas olla. Nii on siiski mõistlik: õigusteadlased omavahel. Seadus või kohaliku volikogu määrus, mis kohustab otseselt seda n-ö tavalugejat millekski, vahel karistuse ähvardusel, peab olema tingimata arusaadav.

Kranich: Kirjakeel, argikeel, halduskeel, õiguskeel, teaduskeel jne võiksid kattuda võimalikult suures ulatuses. Ülle Madise on korduvalt öelnud, et õigus ei ole muud kui vahend mõne eluolukorra lahendamiseks. Seda on ka õigus- ja halduskeel. Keeletasandite ühtlustumisele võib kaasa aidata kõige olulisemate keelereeglite tundmine: alus, öeldis, sihitis; mille mis; lauses viis kuni kaheksa sõna jms. Samuti on mõttekas järgida keeleinimeste soovitusi.

Künstler: Uus „Eesti keelestrateegia aastateks 2018–2027“ pole veel valmis. Ehk annab midagi kardinaalselt muuta? Näiteks tõlkimisega seoses on keele­strateegia täiendamise ettepaneku teinud Euroopa Liidu Nõukogu eesti keele osakonna juhataja Heiki Pisuke artiklis „Tõlkimine ja uus Eesti keelestrateegia“: „Niinimetatud eurokeel on meie tänase keelereaalsuse lahutamatu osa Eesti õigussüsteemis ja enamikus ELi reguleerimise sfääri kuuluvates ühiskonnaelu valdkondades. Uus keele­strateegia võiks tõlkimise rolli teadvustada ja kajastada“.10 Mida arvate tema ette­panekust?

Tarand: Mitte ei võiks, vaid peaks. Veel tahaksin strateegias näha abinõude loetelu, millega saavutame pikemas perspektiivis selges eesti keeles kirjutatud tekstide domineerimise kehvemate üle kogu internetis. Õppivad masinad toetuvad ju enamuse tahtele ja aitavad sel juhul meid ise edasi.

Kranich: Paide arvamusfestivalil soovitati õppida heast eeskujust. Mulle meenus kohe üks tööinspektsiooni kiri, millega anti teada, et kaubanduskeskuse kassa number neli juurde tuleb paigutada libisemisvastane matt. Ma arvan, et just midagi sellist peabki Ülle Madise silmas. Saab küll lihtsalt väljenduda. Ja sellist juttu tahavadki inimesed kuulda ja lugeda.

Madise: Hea näide: kirja saajasse suhtutakse austusega ja öeldakse peenutseva keerutamiseta otse, kes, kus ja mida peab tegema. Ühtlasi kinnitab see, et head eesti õiguskeelt on väga raske defineerida. Keeleteadlaste kirja pandud reeglid on loomulikult täitmiseks, kuid neid saab täita mitmeti. Valida tuleb sõnad ja laused, millega saab mõtte edasi anda ühetähenduslikult ja hõlpsasti mõistetavalt.

1   http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varia/selge-see-et-selge-keel/

2   http://selgesonum.ee/

3   ÕSi järgi on kirjakeel keele üldrahvalikult kasutatav keelekuju kirjas ja kõnes; selle tuumosa, mida vajab kogu rahvuskeele kasutajaskond, on üldkeel.

4   Põhjendus artiklis „Pilk seadusloomele sotsiolingvistika vaatevinklist“, Akadeemia 1996, nr 1.

5   Tekst on pärit sotsiaalhoolekande seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõust 300 SE.

6   Riigikohtu 6. III 2015 otsus nr 3-3-1-1-15, p 16.

7   Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seadus 479 SE.

8   Õiguskeel 2017, nr 1.

http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/helen_kranich._lihtsus_hea_sona_ja_siiras_toon_asjaajamiskeeles.pdf

9   Steven Pinker, The Sense of Style: The Thinking Person’s Guide to Writing in the 21st Century. Penguin, New York 2014.

10   Õiguskeel 2017, nr 3.

http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/heiki_pisuke._tolkimine_ja_uus_eesti_keelestrateegia.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming