Muuseumirott maanteemuuseumile

Piret ?napuu

muuseumi koduleht

Muuseumid on meie kultuuriruumis ennast järjest jõulisemalt avalikkusele tõestanud. Mureneb arusaamine muuseumist kui ühest igavast ja tolmusest paigast, kus paar korda elus käiakse kas kohustuslikul klassiekskursioonil või koos välismaalt tulnud huviliste sõpradega.

Juba teist aastat annavad kultuuriministeerium, muuseuminõukogu ja Eesti Muuseumiühing välja ühist auhinda Muuseumirott, mille eemärk on muuseumide igapäevatöö ühe osa, näitusetegevuse tunnustamine, väärtustamine ja seeläbi ka muuseumide laiem tutvustamine.

Rotte, mille autor on skulptor Tiiu Kirsipuu, on mitu. Nendest üks on suur Muuseumirott, mille saab aasta parim muuseuminäitus. Lisaks antakse igal aastal välja ka mitmeid väikseid Muuseumirotte ühe või teise eriti õnnestunud lahenduse eest. Kui suur Muuseumirott on rändauhind, mis igal aastal omanikku vahetab, siis väikesed Rotid jäävad päriseks.

Sellel aastal esitas oma näitused Muuseumiroti auhinnale 16 muuseumi. Maanteemuuseum oli päriselt valmis saanud, Harjumaa muuseumil oli valminud uus püsiekspositsioon ja Saaremaa muuseumil üks osa uuest püsiväljapanekust. Sisuliselt olid kandideerivad näitused väga erinevad: oli nii kunstinäitusi, akadeemilisi ajaloolisi ülevaateid kui ka mängulisi ja lustlikke teemakäsitlusi.

Peapreemia läks juba teist korda Lõuna-Eestisse. Muuseumirott kolis eelmisel aastal võitnud mänguasjamuuseumist üle Varbusele maanteemuuseumi. Püsinäitus “Tee ajalugu!” on olnud avatud pool aastat ja selle aja jooksul juba väga populaarseks saanud. Muuseum ja näitus, kus kõik tundub paigas olevat. Tee, mis viib vana postijaamani, on nagu osa näitusest. Väljapanek paelub nii tõsihuvilisi, kes võivad süveneda põhjalikku teede ajalukku, kui lapsi, kellele pakub interaktiivset tegevust. Reisitõllas saab kuulata reisikirju. Kogu muuseumi ja maja kodune ja kohane vormistus loob suurepärase miljöö, mis on juba saanud ka Eesti Sisearhitektide Liidu 2005. aasta näitusekujunduse preemia.

Väikseid Rotte jagati välja viis. Harjumaa muuseumi uus püsinäitus “Harju elu” jäi esikohakonkurentsis väga napilt alla. Näitus on kompaktne ja loogiline, kujundus delikaatne ja paljude väikeste nippidega; kindlasti parim ruumilahendus.

Parim teemanäitus oli Mahtra talurahvamuuseumi “Lambalugu”: põhjalik, läbimõeldud, kodukootud ja väga armas, selge lusti ja rõõmuga tehtud. Olgu siinkohal öeldud, et näituse eelarve oli 500 krooni.

Tallinna raekoja keldrisaalis eksponeeritud näituse “Soolale ehitatud linn” lahendus oli mänguline ja lustlik, hariv ja interaktiivne, kujundatud lihtsate vahenditega, helindatud, “lõhnastatud” ja sobis suurepäraselt interjööri.

Üks väike Rott läks tarbekunsti- ja disainimuuseumi. Näitusel “Arhiiv” sai ülevaate kõigist muuseumi senistest näitustest aastatel 1982 – 2004. Huvitav idee ja süstemaatiline akadeemiline ülesehitus.

Viies väike Rott ei saanud aga üldse muuseumile, vaid hoopis disainibüroole Laika, Belka & Strelka panuse eest muuseumide ekspositsioonide arendamisse. Nende kujundused on aidanud juba mitu aastat muuseumidele preemiaid tuua. Nii eelmise aasta võitja mänguasjamuuseum kui selle aasta maanteemuuseum on nende töö, samuti on nende käsi mängus olnud ka teiste nominentide puhul.

Auhinna saamiseks esitatud näitused andsid tegelikult hea ülevaate kogu olukorrast meie praeguses muuseumimaailmas, tuues esile nii head kui vead. Tegelikult ei ole ju meie muuseumid võrdses olukorras ei raha, tööjõu ega ka kogude osas. Idee ja selle nutikas esitlus oli ainuvõimalik mõõdupuu, mille peale kõik näitused võrdselt ritta sai panna. Ühesõnaga sisu ja vormi ühtsus. Sisulise poole pealt olid olulised nii uurimistöö kui ka kindel lähenemine sihtgruppidele. Vormi ehk näituse kujunduse poolt vaagiti kolme tähtsat komponenti: loogilisus, esteetilisus ja turvalisus. Ja muidugi mitte nii ranged kriteeriumid – idee tunnetamine ja miljöö loomine.

Kokkuvõttes võib rõõmsalt tõdeda, et asi läheb üha paremaks. Vaevalt et me just igal aastal saame Eestisse juurde ühe sellisel tasemel hea ja huvitava muuseumi nagu mänguasjamuuseum ja maanteemuuseum, kuid eks kõik, nii väikesed kui suured, püüa ja pinguta üha enam.

Žürii nimel