Õpetajakoolituse tänane ja homne Eestis

Kersti Lepajõe, TÜ eesti keele dotsent ja Krista Kerge, TLÜ rakenduslingvistika professor

Haritud keelekasutuse ideaalid vajavad ümbermõtestamist, eestlase ranged hoiakud on siin võtmeküsimus. Eesti keele ja kirjanduse õpetajaks saab Tallinna ülikooli ja Tartu ülikooli magistriõppes. Selle kõrval on Tartu sotsiaal- ja haridusteaduskonnas võimalik põhikooli mitme aine õpetaja eriala raames spetsialiseeruda eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, kui valida veel üks lisaeriala (inglise keel, ajalugu, inimeseõpetus vm). TLÜs sellist võimalust ei ole, eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala valmistab magistrante ette tööks nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Vaid kasvatusteaduste instituudi klassiõpetaja (1.–6. klassi õpetaja)magistrandid saavad valida lisaeriala, mis annab eesti keeles ja kirjanduses süvendatud teadmised ja oskused. Võimalust kasutatakse üsna laialt. Tartu ülikoolis on võimalik eesti keele ja kirjanduse õpetaja üldist MA-haridust täiendada lisaerialaga: soome keele ja kultuuri õpetaja, lõunaeesti keele ja kultuuri õpetaja, eesti keele õpetaja mitte-eesti koolis. Mõlemad ülikoolid pakuvad gümnaasiumi valikainete õpetaja ettevalmistust (TÜ lisaerialana ja TLÜ eriala valikainete plokina). Eesti kultuuri ja keele kui teise või võõrkeele õpetaja on Tallinnas eraldi MA-eriala, mille avamisest tänavu möödub 35 aastat.

Kahe aine õpetajaks ühele mõeldud ajaga

Kuidas mahutada vajalikud teadmised ja oskused kaheaastasse MA-õppesse (120 EAP), on eriala õppekavaarenduse põhiküsimus. Nimelt ei võimalda õppekavade koostamise bürokraatlikud alused käsitada eesti keele ja kirjanduse õpetajat kahe aine õpetajana ja teha õppijatele sellekohaseid erandeid (nt MA-õppekava nominaalaja pikendamine, erialane üld-lisaaasta, lisaeriala-lisaaasta, astmeid integreeriv viieaastane õpe vm). On selge, et ühe aine õpetaja õppekavadega võrreldes on kahe komplitseeritud humanitaaraine õpetaja ettevalmistus poole raskemas olukorras. Näiteks kui matemaatikaõpetajal on eriala- ja erialadidaktika ainete jaoks umbes 80 EAP, pluss 15 EAP magistritöö, siis tuleb fookusesse võetud õpetajaerialal sellist mahtu jagada kolme olulise valdkonna vahel: esiteks kirjandusteaduse, eesti ja maailmakirjanduse ained, ettevalmistus gümnaasiumi kirjanduse valikainetes ja kirjanduse kui kunstiaine didaktika õpingud; teiseks eesti keele ained ja keeledidaktika õpingud, kolmandaks viimasest lahutamatuna veel eesti keele kui teise keele õpetamine ja mitmerahvuselise klassi eripära (klassiti on eesti õppekeelega koolis keskmiselt 10–12% muu emakeelega õpilasi). Selle kõrval tuleb kavva mahutada ka erialaspetsiifiline uuriv õppeviis mõlemas aines ning muidugi koolipraktika.

Arvud ja latid

Mõlemal ülikoolil on, nagu eespoolgi näha, oma jooni (tulevikku siinkohal ei vaataks, sest käimas on ülikoolireform ja erialade arenguvõimalustes suuri küsimärke). Sisseastumine eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialale on Tartus olnud paindlik ja riigi rahastatud kohti seni piisavalt. Olulisi keele- ja kirjandusteaduse, eesti keele ja kirjanduse aineid peab magistriõppesse astudes olema läbitud eeldusainetena vähemalt 48 EAP mahus ehk 1246 tunni ulatuses, aga loomulikult peab sisseastujal olema BA-kraad. Tallinna ülikoolis on aastaid olnud viis riigi rahastatud õppekohta – ülikool on vaid kaks aastat Eduko jm lisarahastuse toel saanud vastu võtta kõik soovijad. Samas on TLÜ latt sisseastujale kõrge: vastu võetakse ennekõike oma ülikooli eesti filoloogia 180 EAP BA-kraadiga, mis tähendab 132 EAP mahus ehk 3432 tundi erialaaineid (sellist „vana” eesti filoloogi ettevalmistust on teadlikult säilitatud). Mööndusi tehakse Tartu eesti keele, kirjanduse, teatri jms eesti keele ja kultuuri BA-kavadelt tulnutele, kellel on võimalus VÕTA kaudu võrreldavat erialaettevalmistust tõendada ja n-ö puudujääke magistriõppe ajal tasandada.

Mida rangemad on formaalsed nõuded sisseastujale, seda vähem kandidaate. Tartu ülikoolis on viimasel kolmel aastal vastu võetud 15–17 üliõpilast ja niisama palju on olnud ka lõpetajaid, kuid Tallinna ülikoolis on eesti õppekeelega kooli magistrierialal ajuti nii sisseastujaid kui ka lõpetajaid vaid 4–6 (ainult mullu võeti vastu 14 inimest). Probleemi võimendab üliõpilaste arvu üldine prognoositav kahanemine. Kas loota, et TLÜsse tullakse tänu Tallinna ahvatlustele õppima erialale pääsemise nõuete rangusest hoolimata või tuleks ülikoolil neid nõudeid lõdvendada? Ometi pole lood kiita ka Tartus. Sisuliselt puudub erialal konkurss ja vastu võetakse peaaegu kõik, kes selleks soovi on avaldanud. Muidugi selekteerivad sisseastumiskatsed rohkem ja vähem võimekad, aga suure hulga kohtade täitmata jätmine poleks mõeldav. Nagu ennegi öeldud, ei anna potentsiaalne üliõpilaste arvu vähenemine põhjust arvata, et olukord paraneks. Milliseks kujuneb erialade sisu ja rahastamine reformi käigus, ei oska ega julge ennustada.

Eriala prestiiž ja sisu

Küllap peegeldub vastuvõtuprobleemides ka jälgitava liiteriala muutunud maine. Õpetajaameti valikut mõjutab töö üldine madalavõitu prestiiž, kesine palk ja suur töökoormus. Sageli on eesti keele ja kirjanduse õpetaja aga lisaks põhitööle koolis keelenõustaja, draamavõi luuleringi juhendaja jms, peale selle peab ta jõudma end moodsa kirjanduspildiga kursis hoida. Tugevate eeldustega noorte lisandumist mõjutab ka üldine identiteedikriis (rahvuskultuur ei ole moes), noorte lahkumine Eestist jms.

Õppekava arendades tuleb ikka ja jälle küsida: kellele, mida ja kuidas? Tulevasi eesti keele ja kirjanduse õpetajaid ette valmistades tuleb tagada kahe eriala teadmiste võrdne osakaal, millest kaudselt oli juttu eespool. Õppekava tuleb vaadata ka selle pilguga, kas või kuivõrd vastab see tänapäevase kooli vajadustele. Sisuline probleem on eriala BA- ja MA-hariduse suhe sellega, mis toimub koolis. Ühest küljest on ülikooliõpe vähemalt eesti keele osas klassikaliselt süsteemikesksem, kui kooli õppekavad seda nõuaksid. Teisest küljest on erialaainete osatähtsus eesti keele ja kirjanduse osas selline, et kummakski valdkonnas ei anta piisavat ettevalmistust. Isegi kirjandusõpetaja lugemuse üle on ideaalide valgusel põhjust ohata. Aineettevalmistuse pinnapealsus ja lünklikkus ilmneb eriti drastiliselt koolipraktika käigus. Palju parem pole olukord lõputööde koostamisel: ebatäpsused, teadmiste hajusus ja ebamäärasus ning kirjaliku väljendusoskuse puudused ilmnevad siingi. Peab tõdema, et ülikoolist saadav erialane ettevalmistus tööks eesti keele ja kirjanduse õpetajana pole piisav või on oma olemuselt liialt teoreetiline. Seejuures on aineteadmised need, mis kujundavad isiksust ning paeluvad järgmise põlvkonna potentsiaalset erialavalikut – lihtsalt õpetajaosavusega ei õpeta kedagi armastama ei keelt ega kirjandust.

Tundide arv, rühma- ja abiõpe

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja magistriharidus, saati kogu õpetajakõrgharidus, ei taga enam varem ideaalseks peetud kirjakeele valdamist ega isegi briljantset õigekirjaoskust. Mida sellises olukorras teha, on laiema avaliku diskussiooni koht. Haritud keelekasutuse ideaalid vajavad ümbermõtestamist, eestlase ranged hoiakud on siin võtmeküsimus. Ajal, mil välismaal ja toimetamata keskkondades veedetakse väga palju aega ning ligi kolmandiku emakeel ei ole eesti keel, ei saa isegi eesti keele õpetaja õigekeelsuslatti, saati siis kogu kõrghariduses hoida senisel kõrgusel. Haritud keelekasutust tuleks uurida senisest rohkem ja mitmekülgsemalt. Ühiskonnal on põgus ettekujutus kõrgkoolide esimese aasta üliõpilaste funktsionaalsest keeleoskusest ja õpilaste ingliskeelsuse määrast (vt Ehala, Lepajõe, Sõrmuse, Kerge, Tammemäe jt uurimusi), käimas mõni asjakohane grant (vt Pajupuu, Kerge jt), kuid uurimissuundi tuleks laiendada, arvestades mitmekultuurilisuse pidevat kasvu meie ühises Eestis.

Probleemid algavad muidugi koolist (kuid jõuavad sinna ka tagasi). Eesti õppekeelega koolis on eestlastega kõrvuti vene, soome, itaalia, hispaania, saksa, hiina ja muu emakeelega ning kakskeelseid lapsi üha rohkem. Iga õppija vajab senisest enam individuaalset tähelepanu ja talle sobivat õppemetoodikat. Eesti keele tunde on kirjanduse eraldamise järel paraku põhikooliajal väga vähe: algklassides kuus nädalatundi (kirjandus ei ole eraldi), 4.–6. klassis kolm, 7.–11. klassis vaid kaks. Baasoskusi ei õpeta enam ka igapäevased kirjalikud tekstid kui loomulik eeskuju – kes elab veebis, kes välisriigis, kes usaldab asjata ümbritsevat keelemaastikku kogu kahtlase sildimajanduse ja reklaamiga. Virtuaalne toimetamata keelekeskkond aina laieneb. Kui palju, mida ja mis keeles loetakse jne, seda oleks oluline lausa pidevalt uurida.

Üsna ilmselt on vaja juurde baas-õigekirjatunde (vähemalt alternatiivina neile, kel seda on vaja). Lausa otsekohe tuleks kaaluda, kas võõrkeelte kõrval ei peaks põhikoolile ka eesti keelt õpetama rühmades ehk klassi poolitades. Suur kergendus oleks ka teiste riikide praktika alusel abiõpetaja, kes aitab õpetajal tööd korraldada ning tegeleb nendega, kel individuaalseid erivajadusi (üliandekad, lünklike teadmistega, tähelepanuhäiretega, napi eesti keele oskusega õpilased jne).

Mida teha?

Olulised näivad kaks suunda: muude ainete õpetajate suhtlus- ja keeleteadlikkuse ning tekstitööoskuste tagamine nii õpetajaettevalmistuses kui ka tegevõpetajate süstemaatilise ja kohustusliku täiendusena ning eesti keele ja võõrkeeleõpetajate hariduse tihedam integreerimine ajal, mil õpilased uurimuste järgi kasutavad inglise keelt kogu aeg ja peavad oskama eesti keeles väljendada kõike, mida võõrkeeles loevad. Tõlketeadmised on üks oluline uus osa eesti keele õpetaja täiendusõppes ja võimalusel juba ettevalmistuses.

Teiste ainete õpetajate keeleteadmiste ja tekstitööoskuste kujundamine on hädavajalik, sest pole võimalik olukord, et korrektset ja asjakohast keelt nõutaks vaid eesti keele tundides, kuigi ainekirjaoskust deklareerib kogu riiklik õppekava. Tunnikeel ja tekstitöö ei saa olla õpetaja iseõppimise valdkond, vaid on tema kohustusliku erihariduse oluline tahk.

Kõigi ülal nimetatud eesti keele õpetamise hädade taga on probleem, ja see on inimene. Kust leida järelkasvu eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, kui emakeelseid on üldse sedavõrd vähe? Vähemalt eesti kakskeelsete noorte integreerimine, kuid ka väga hea lapsepõlves omandatud eesti keelega noorte meelitamine eesti filoloogiat õppima oleks väga tähtis. Kust leida pädevaid õppejõude, õpetajaid-koolipraktika-juhendajaid?
 
Artikli aluseks on ettekanne Eesti keelenõukogu koosolekul 08.11.2012 Põltsamaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming