Pärt Lias 28. X 1940 – 20. X 2006

 

Eile hommikul saadeti Pärnamäe kabelis ära Pärt Lias. Nõukogude ajas oli ta üks edumeelsemaid kirjandusteadlasi (strukturalismi juurutaja), Keele ja Kirjanduse Instituudi töötaja, hiljem Tallinna Pedagoogikaülikoolis üks kirjandusõppejõude, kes noori enesega kirjanduse radadele kaasa tõmbas: Keele ja Kirjanduse kirjandusteaduse- ja kriitika toimetaja aastail 1992 – 1995. Tema olulisemaid kirjandusteaduslikke töid on monograafia “Eesti nõukogude romaan” (1985) ning pedagoogilistest kirjutistest 1990ndail laialt käibel olnud konspektilaadne kirjandusõpik “Eesti kirjandus. Õpik XII klassile” (1996) – üsna julge katse lunastada kirjandusõpetuse võlga uute lugejate/õpilaste ees. Paljude 1990ndate peda üliõpilaste jaoks oli ta aga Pantalone või Pärdik, vana jutuvestja, kelle loengud veeresid jutustusest teise, ikka kirjandusest kõneldes, nõnda omasoodu. Vahel sõltumata väljakäidud teemastki, aga ikka mööda toda kirjanduse armastamise vagu. Ta meenutas kuidagi üht tuntud romaanitegelast-õpetajat, kes meelsasti oma jutustustesse sumbus ja hindamisel pärast tõdes: “Mis siis ikka, kõigile viis.” Ei, ei, päris nii kergesti see ei käinud, enne pidi taga ikka kirjandusest rääkima – mõnikord isegi väga pikalt – ja sellest ka midagi teadma.

Viimastel aastatel juhtus tõesti, et ta pahandas selle üle, mis me ümber toimus: ühiskondlikud olud ja inimeste muutunud käitumismallid ei olnud talle meeltmööda. Aga meeles on ta ennekõike ikka kirjandusvanana, kes su vastu teispool kohvikulauda istet võttis ning kavala näoga küsis: “Mis see Salinger tolle “Banaanikala päevaga” ikka öelda tahtis?” Mitte et tal endal vastus valmis olnuks, aga talle lihtsalt meeldis see kirjanduse lõppematu mäng. Ja see mäng jääb kestma.

 

Jürgen Rooste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming