Parajalt poliitilised preemiad

Kaarel Tarand

  Kui mingi nähtus või otsus on “poliitiline”, siis tavatseme sellest välja lugeda, justkui oleks tegemist asjatundmatu, korruptiivse või muidu ebaobjektiivse teoga. Kahju, et ilusale sõnale selline kõrvalmaik on tulnud. Sest küsimust teisest otsast vaadates paistab, et “poliitiline” võib olla vägagi positiivne. Selles mõttes, et sõnum, mida otsus kannab, on enam kui ühetähenduslik. Kultuuripreemiate puhul on sõnum see, et keegi on omal alal väga head tööd teinud ja avalikku kiitust väärt. Selle kõrval kõlavad lisasõnumid, olgu siis hoiatavad või õhutavad. Ammune kunstitegu võib ootamatult kolida ühiskonna arenguvõitluse keskväljale. Tunnustatavate valikuga positsioneerivad tunnustajad end ühiskonna avaliku ja eravõimu suhtes.

Eesti Kultuurkapital andis möödunud nädalal välja oma traditsioonilised aastapreemiad ja sihtkapitalide preemiad. Suured on rohkem ja väiksemad vähem poliitilised. Kaheksast aastapreemiast vähemasti kolm kõnetavad väga selgelt riigi- ja omavalitsusvõimu. Hoiatavalt, mitte tunnustavalt.

Audiovisuaalse kunsti preemia filmile “Sinimäed” ütleb valitsusele: lõpetage ükskord ometi see narr trall pronksmehega, tagage Eesti eest sõdinud veteranidele teenetekohane tunnustus. Ja rahu. Nemad, vanad, ei pea enam midagi uuesti tõestama, veel vähem aga taluma seda, et võõrad nende omal maal nende tundeid riivata ja vanu haavu lahti kiskuda võivad.

Arhitektuuripreemia Raine Karbile osutab aga matslusele ja brutaalsusele, millega rahavangistuses linnavõim kultuuriministri ebakindlal toel Eesti pealinnas oma eriskummalisi kinnisvaraasju ajab. Preemia on omamoodi kaitseaktsioon, sest värskelt pärjatud laureaadi loomingusse on keerulisem koppa sisse lüüa kui poolenisti unustatud looja omasse. Ei puudu ka ökoloogiline sõnum (või on see lihtne talupojatarkus): tervet ja kasutuskõlblikku asja ei lõhuta ega visata lihtsalt niisama ära, uue loomiseks ei pea tingimata vana hävitama.

Mitteriiklike teatrite Von Krahli ja NO99 tunnustamine on aga omamoodi lohutusauhind rahaliselt ebavõrdse kohtlemise eest, mida riigivõim mullu ilmutas. Jaa-jaa, see väide on vaidlustatav, aga ega ütlemata ka ei jäta.

Kus probleeme pole, seal ei pea ka tingimata poliitikat tegema. Kui kirjandusel ja kujutaval kunstil mullu avaliku võimuga piike ei tulnud murda, siis polnud järelikult vaja ka vägisi auhinna sisse poliitilist sõnumit kätkeda. Kus vaja, on sõnum selge, seega kokkuvõttes vägagi õnnestunud valik. Ja nüüd pole muud vajagi kui seda, et sõnumi sihtmärgid teeksid ka õiged järeldused.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming