Pealelend

Aili Künstler

Livia Viitol, E. Vilde ja A. H. Tammsaare Memoriaalmuuseumi direktori kt.

 

Septembri alguse Vilde jälgedes tehtud Krimmi reisi sisse jäi ka meeleline kogemus Kiievis Andrejevski spusk 13. Mihhail Bulgakovi kirjanduslik majamuuseum ehk Turbinite maja üllatas Bulgakovi loomingule keskendunud mängulise ekspositsiooni, Tartus Juri Lotmani juures õppinud giidi ja innovaatilise kolmemõõtmelise voldikuga; ainult pääsmeid müüdi vanamoodi: veneaegsel blanketil, kisaga ja sabaga. Kas see muuseum oli sinu kui Vilde majamuuseumi direktori arvates asjakohane ja kirjaniku vääriline?

Ütleksin, et Bulgakovi muuseum oli ?okk. See paik ei võtnud sõnatuks ainult mind, vaid sõna otseses mõttes olid rabatud kõik meie reisiseltskonna liikmed, kes otsustasid oma ühepäevase Kiievis viibimise pärastlõuna veeta Bulgakovi juures. Just nii seda kohtumist nimetama peaks. Olen professionaalsest huvist kirjanike muuseumide vastu käinud viimastel aastatel üsna mitmes kirjanikumuuseumis ja uurinud neid nii Internetist kui ka muu materjali põhjal. Aleksis Kivi muuseum on koht, kuhu kindlasti tahaks ise minna, niisamuti Petöfi majamuuseum. Võin öelda, et nii Riia lauliku Aleksandrs Čaksi kortermuuseum Riias, end kolme riigi (Poola, Leedu, Valgevene) vahel (igas riigis oma muuseum) jagava Adam Mickiewiczi muuseum Vilniuse südalinnas kui ka August Strindbergi kortermuuseum Stockholmis on tõelised kaasaegse lahendusega, ent vaimsust rõhutavad isikumuuseumid. Bulgakovi muuseum Kiievis on aga kõigist teistest erinev. See on üles ehitatud ühele ainsale teosele, autobiograafilisele romaanile ?Belaja Gvardija?. Ekspositsiooni lähtepunktiks on romaani semiootika. Vaataja läbib muuseumiruumi ja samaaegselt ka teose märgisüsteemiruumi. Tunne, mille ta sealt kaasa saab, on päris kindlasti Bulgakovi vääriline. Iga detail toimib. Isegi erinevat värvi valgus, mis akendest sisse voogab, vastab romaani sündmustikule, kõnelemata mööbliesemetele kujundi staatuse andmisest, domineerivast valgest värvist, niisamuti fotode jm dokumentalistika teistmoodi kasutamisest. Külastaja viiakse kirjandusse. Kes ?Belaja Gvardija?t? enne lugenud pole, tahab seda pärast muuseumis käimist päris kindlasti teha. See on asja üks mõte. Ja loomulikult olid meie kohatud muuseumi töötajadki tõeliselt Bulgakovi loomingule pühendunud inimesed.

Kuidas on Eestis lood kirjanike majamuuseumidega? Nende vaimuga neis ruumes? Kaasaegse muuseumina meenub Kreutzwaldi maja Võrus, seal jätkub tegevust ja võib ka süveneda ekspositsiooni vähemalt pooleks päevaks; seal saab end Kreutzwaldi aega unustada.

Kreutzwaldi muuseum on tõesti suurepärane paik. Aga nii kummaline kui see teiste riikide kirjanikumuuseume meie omadega võrreldes ka pole, on ta meil ainuke omataoliste hulgas. Tõsi, ka Juhan Liivi muuseum on omanäoline paik, mida võimatu unustada. Teistel eesti suurvaimudel nii hästi läinud ei ole: Ristikivi muuseum, võiks öelda, vegeteerib; Tammsaare teise korruse ekspositsiooniruum laguneb ning vajab uut, suurvaimu väärilist ajakohast väljapanekut. Vargamäel remont kuuldavasti juba käib ja nagu ajaleht kirjutab, on sealgi alustatud uue ekspositsiooni tegemist. Ühele ja samale kirjanikule kahes erinevas muuseumis uue ekspositsiooni loomine nõuaks aga teatud koordineerimistegevust, ekspertide-kirjandusinimeste kaasamist, muidu võib juhtuda, et üks ekspositsioon kordab teist. See, et muuseumid alluvad erinevatele institutsioonidele, on arvatavasti mõjutanud asjade senist käiku.

Mis saab Vilde muuseumist? Lootsin, et nüüd, kus sotsiaaldemokraadid jälle au sees, hakkab kuulma ka rohkem tema poliitilistest vaadetest ja palgest; vaimusilmas nägin Vilde majaesisel platsil midagi Hyde Parki taolist ? hea harjutusplats väitlusühingule, peda kah läheduses.

Vilde, teine eesti kirjanduse suur ?tamm?, vajab tõepoolest uut lahtikirjutust. See, mida õpetati nõukogude ajal koolis, oli Vildele siltide kleepimine. Vildest tehti üsna  üheülbaline klassivõitluse kajastaja ja ekspluataatorite paljastaja. Selle vankri vedajana on ta enamiku sügaval nõuka ajal koolis käinute teadvusse jäänud tänapäevani. Sotsdemokraatiast tollal teatavasti ei kõneldud, nagu ei kõneldud Vilde tegevusest diplomaadina Eesti Välisministeeriumi teenistuses ega tema pürgimustest loomingutee algul saksa kirjanikuks, veel vähem temast kui eurooplasest. Vilde elu oli niivõrd huvitav ja mõistatuslik, et patt oleks jätta tema uuesti lugemine ja uuesti eksponeerimine sinnapaika ning anda talle vaid, jalutuskepp käes, kõvakübar peas, Kadriorus spatsiirgange teinud linnakodaniku staatus. Nii nagu Vildet ei olnud võimalik eluajal suruda ühessegi etteantud raami, pole seda võimalik teha ka pärast tema surma. Mees, kelle elu möödus nagu maskeraadil (väljavõte Vilde nekroloogist), on jätnud meile lahendada rohkem kui ühe mõistatuse.

Mis Hyde Parki taolisse platsi puutub, siis miks mitte ? koht on ju hea. Vilde ise oli suur väitleja ja võitleja. Hoolimata paigast, kus ta viibis, oli tema see, kes alati astus välja nende kaitseks, kellele liiga tehti.

Vilde ja Tammsaare muuseum on 1. juulist mõlemad Tallinna Linnamuuseumi filiaalid. Kas see tähendab ka sisulist muutust, kaldumist kahe linnakodaniku muuseumi poole?

Tsiteeriksin Betti Alverit ? ja mitte ainult tema sünnipäeva pärast. Ikka sõnade pärast, milles peidus mitte ainult mõte, vaid ka äratundmine: et me suuri surnuid ei kamanda keegi.

Kunstiinimesele eriomane vaimsus, mis Vilde ja Tammsaare majas elab, peaks sinna alles jääma. See ongi kirjanikumuuseumi suurim varandus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming