Pilterist ja psühhoanalüüsist

Toomas Raudam

?? väitele, et Shakespeare oli keskpärane näitekirjanik või et Mozart oli madalat masti helilooja, ei saa olla ei grammatilist, loogilist ega ka statistilist tõestust.? George Steiner. Kriitik/Lugeja

 

Jaanus Adamson pole aru saanud, mida ma mõtlesin, kui ütlesin oma Pilteri romaani arvustuses nii: ?Ega sellest õieti aru ei saagi, miks Lavranil ise-olemisest (eestlasena, ema-isa armsa pojana) ei jätku, pigem on seda patoloogilisena tunduda võivat tungi (peategelane viibib mitu korda psühhiaatriakliinikus ravil) püütud vahendada kui loomulikku, see lihtsalt realiseerub tegevuse käigus iseendast.? (Vikerkaar 2004, nr 6, lk 943.)

Kriitiku meelest ?? mitte miski (tungiline) ei realiseeru, ei saa realiseeruda (ei kirjanduses ega elus) iseendast.? (Vikerkaar 2004, nr 9, lk 72)

Kõikidest tungidest kõige inimlikum on muidugi tung kõike mingi ühe valemiga, ühise ?olemistõega? ära seletada, kuid kirjandus, mis alati on ?vastu? (teadmata, millele) ning kus kõik sünnib vaid iseenesest (ja muutub vaid seeläbi interpreteeritavaks) välistab säärased katsed juba eos. Ka elu on vastu ? surmale.

Psühhoanalüütiline kirjanduskriitika on alati sellega silma paistnud, et püüab iga hinna eest kõike ühendada mingi kompleksiga, kusjuures analüüsitav teos on tavaliselt silmatorkavalt rikkam. Minu arvates on selline lugemine vaesestav. Ilmestamiseks toon ühe lõigu: ??(feti?istid mitte ainult ei austa feti?it, vaid ka kohtlevad seda sageli viisil, mis meenutab kastreerimist ? kõik nood jalgade kängitsemised, kiharate lõikamised jms)?? (Vikerkaar 2004, nr 9, lk 72)

Miks peaksid mainitud tegevused seostuma ilmtingimata just kastratsiooniga? Haige (feti?ist) tehakse haigeks üleni, jätmata temasse ainsatki tervet ja paranemisvõimelist kohta. Kohustus leida peidetud tähendusi (mis pole sugugi ainus võimalus kirjandust analüüsida), sunnib kriitikut suhtuma umbusuga teksti, vahetu, empaatiline (armastav, terviktekstiga, mitte üksikute kohtadega samastuv) lugemine seejuures paratamatult haihtub.

Mul pole midagi ei temaatilise analüüsi ega ka psühhoanalüütiliste tõlgenduste vastu, kuid esimesega (näiteks homoteemaga eesti kirjanduses) peaksid tegelema vaid väga andekad ja tundlikud eritlejad, psühhoanalüüsis aga on mulle vastuvõetamatud reduktsioonid vaimus ?? iga tung on olemuslikult ?surmatung??. Adamson viitab Slavoj ?i?ekile, tuues joonealuses lause: ?Tung kui selline on alati surmatung?, /väidab Slavoj ?i?ek/, ?ta esindab tingimatut jõudu, mis ignoreerib elava keha tõelisi vajadusi ja lihtsalt toitub temast.? (Vikerkaar 2004, nr 9, lk 72.) See lause kutsub minus esile päris mitu küsimust, millele vastuse saamiseks peaksin tsiteeritud teost lugema, kuid on ju päris ilmne, et taolised väited, ükskõik, mille kohta või millises ainevallas neid ka ei esitataks ning mille abil püütaks midagi puhtal kujul välja destilleerida või defineerida, on vähemalt kahtlased. (Pilterit parodeerides: ?Juut kui selline on alati ümberlõigatud juut.?) Sama hästi võiks ka ju väita, et kõik tungid, sealhulgas surmatungid, on alati elutungid. Kuid väita midagi vaid väitmise pärast, on mõttetu, seetõttu palun, et lugeja selle lause unustaks.

Kui ?psühhoanalüüs peaks julgustama inimesi elama ilma lugudeta või vähemalt leevendama kõikjalt kuuldud või kokku loetud lugude elulist mõju?, nagu Adamson meid Janet Malcolmi refereerides valgustab (Sirp 24. IX 2004), siis osutab see sellele, et üks, mingil ajal hüveliseks peetud teooria ning sellest kasvanud praktika on aegunud ning see tuleb uuega asendada.

Kuid iga uus on eelmise vigade parandus ning kui ?uues psühhoanalüüsis? (mille võiks vabalt tagasi ristida ?psühholoogiaks?) Freudi nime seejuures veel kasutatakse, siis tehakse seda pigem aupaklikkusest, mis on muidugi ilus. Ühe traagilise näitena selle kohta, kuidas mingi kivinenud kontseptsioon võib pigem kahju kui kasu tuua, meenub mulle Louis Althusseri autobiograafia, kus oma naise tapnud filosoof püüab ennast omal käel ravida lähtudes sellest, mida ta psühhoanalüütiku ku?etil kuulnud ja raamatutest lugenud on, kinnitades endale ikka ja jälle ?lugu?, mida ta uskuda tahtis ja mis ilmselt ka nii oli (isavihkamine), kuid mille pidev ning kultuuriliselt kohustuslik kordamine reaalset haigust pigem süvendas. See, kuidas Freud oma teooria lõi ning oma patsientide käest vägivaldselt neid andmeid muretses, mis tema teooriaga sobisid (tuntud Dora juhtum), on mulle isiklikult sügavalt vastuvõetamatu. Muidugi ei saa ega taha ma väita, nagu olnuks kõik Freudi mõtted inimpsüühika või isegi kirjanduse kohta väärad. Kaasaegsetele teadvusuuringutele on ta mõnevõrra küll jalgu jäänud, kuid tõsi on ka see, et tema leiutatud terminitest (alateadvus, libido, mina ja ülimina) on psüühikaprotsesside kirjeldamisel abi kui mitte teadlastel, siis humanitaaridel, eelkõige aga muidugi kergeusklikel kirjanikel.

Adamson pole rahul veel teisegi minu mõttega: ??Lohejas pilv? on tegelikult arenguromaan või -lugu, kus eksiteele sattunud peategelane oma käitumist ja arusaamu pidevalt korrigeerib.? (Vikerkaar 2004, nr 4-5 lk. 167.) Kriitik näeb Lavrani mõtteis pelgalt kordusi ja fiksatsioone, püüdes leida lünki tema mõtteis, tõugates teda looma (tõbist) lugu, mis on parimal juhul vaid osaliselt tema oma ning millest ta omal mõtlikul, mõnikord ka ekstreemsel moel vabaneda tahab. On ju ülimalt loomulik, et kirjanduslik kangelane saab köitev olla vaid muutumises või katsetes ennast muuta.

Mul on lihtsam. Mina usun seda, kui Lavran raamatu lõpupoole tunnistab: ?? olin lõpuks kogenud midagi, mis möödunu vähemalt osalt lunastas.? (L. Pilter,  Lohejas pilv. Tallinn, 2004, lk 180.)

Kuigi Pilteri romaanis räägitakse palju juutidest ja juudiks saamiseks, on see vaid formaalselt (sõnade arvult) peateema. Tähtis on just see: ?? kuidas olla inimesena, ema-isa armsa pojana.?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming