Õppekavad ja… huvid

Sulev Valdmaa,REKKi ?kavaarenduse osakonna juhataja

  Tänavuse 1. septembri Sirbis tervitas uut kooliaastat artikliga Tartu ülikooli meediaõppejõud Hallike Harro-Loit. Suhteliselt lühike lugu on oma ülesehituselt üllatavalt komplitseeritud ja kohati eksitav. Ühte patta on pandud põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava korrastamise lähteülesanne ja selle protsessiga seonduv, kodanikuhariduse ja ühiskonnaõpetuse ainedidaktiline problemaatika, Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse (REKK) koordineeriv roll, 4. klassi katseõpiku käsikirja kvaliteet ja isiklikud mõlgutused õpiku sisuvaliku ja jõukohasuse üle. Sedavõrd laialivalguv käsitlus teeb nõutuks, ent objektiivsuse ja õppekava professionaalse arenduse huvides püüan siiski vastata.

Algatuseks paar veaõgvendust. Artiklis on mitmel korral viidatud Tartu ülikooli töörühmale ja selle vaidlustele REKKiga. Käimasolevas õppekava korrastamise protsessis töötasid vastavalt Tartu ülikooli ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahelisele lepingule töörühmad, kuhu olid esindajaid nimetanud nii REKK kui TÜ. Ühtegi eraldiseisvat TÜ töörühma pole lisaks eelnimetatule teada. Eksitav on ka väide selle kohta, nagu saadaks õppekava arendusprotsessi konfliktide jada. Ajakirjanduses on ilmunud küll mõne isiku ja huvigrupi kirjutisi, kelle hulka ka  H. Harro-Loit ise kuulub ja kellele pole vastuvõetav sotsiaalainete ühendamine lõimitud tähenduslikuks tervikuks. Õppekava korrastamise  protsess on 2005. aasta suvest kulgenud paljude huvipoolte osalusel konstruktiivselt ja tänaseks on  lugeda korrastatud ainekavade versioonid. Senist tööd on tunnustanud ka valitsus.

Nüüd artiklis toodud  teistest väidetest. Kõigepealt  paneb autor pahaks, et riiklikku õppekava püütakse liiga vähe muuta ja et  “…ei nähta kvalitatiivse “hüppe” vajadust”. Pedagoogikat ja koolikorraldust tundvad inimesed teavad, et revolutsioonidele on vaja eelistada arengulist järjepidevust. Õppekava vajab igas riigis perioodilist uuendamist, suurte sotsiaalsete murrangute perioodidel ka põhimõttelisi muutusi. Nii oli ka Eestis 1990ndatel, tänaseks oleme aga jõudnud pelgast indiviidikesksusest suuremate sotsiaalsete koosluste mõistmiseni ja arendame oma üldhariduskoolide õppekava sarnaselt arenenud demokraatlike lääneriikidega. Eesti haridus tervikuna ning sotsiaalainete õpetus seal hulgas on 1996. aasta RÕKi vastuvõtmise järgsel ajal küll ebasüstemaatiliselt, ent siiski arvestataval määral arenenud ning kaasajastunud. See on toimunud rahvusvaheliste  koostööprojektide, täienduskoolituse,  aineõpetajate seltside tegevuse, õpetajate isiklike kontaktide jms kaudu ja kõik see on olnud lähtealuseks praegusele arendusele.

Õppekava kvalitatiivne moderniseerimine, nagu kirjutab H. Harro-Loit, on märksa mastaapsem tegevus. Kindlasti on vaja  professionaalset õppekava arendavat  instituuti, vastavaid haridusuuringuid, koolikatsetamist ja muudki. Meenutagem, et Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut lõpetas oma tegevuse aastal 1991! Artiklist ei selgugi, kas allakirjutanul on oma nägemus, millist tüüpi õppekava Eestile oleks vaja ja miks. Veidi nõutuks teeb detailne loend, milliste teaduste süntees peaks kaasaegne ühiskonnaõpetus olema. Olen tegelnud ühiskonnaõpetuse aine arendamisega Eestis  viimased 15 aastat, olen ka Euroopa Nõukogu demokraatliku kodanikuhariduse (Education for Democratic Citizenship) Eesti rahvuslik koordinaator ja hästi kursis sellega, mis toimub Euroopa riikide sotsiaalainete õpetamises. Väidan kindlalt – eeltoodud teaduste sünteesi ei püüta juba ammu kusagil pakkuda. Halliki Harro-Loit satubki oma artiklis just aine sisu ja õpitulemuste üle arutledes iseendale vastu rääkima. Koolipraktika positsioonilt pole võimalik mõista, kuidas selliseid  “õigemaid teadusi” transdistsiplinaarselt integreerides saaks  kujundada õpilaste tänapäeva “ühiskonnas toimetulekuks reaalseid oskusi”. Võib-olla  H. Harro-Loit ei erista kodanikuharidust ja ühiskonnaõpetust.

Viimasena paar sõna IV klassi ühiskonnaõpetuse õpiku  käsikirjast. Kahjuks jätab H. Harro-Loit mainimata, et peale S. Valdmaa on kõnealusel käsikirjal veel 10 autorit. Käsikirja hakati koostama  juba 2002. aastal. Seni pole üleriigilised inimeseõpetuse ja ühiskonnaõpetuse ainenõukogud tööd aktsepteerinud, õpikus polevat piisavalt rühmatöid ja illustratsioonil võrdselt meessoost ja naissoost isikuid jmt. Tehku lugeja seda sorti kriitikast ise järeldusi. Autor tsiteerib õpilasele raskeid  tekstilõike ja samas avastab, et neid käsitletakse õpetaja abiga. Võib-olla on koolipraktikast kaugel olijal tegelikku koolitööd raske mõista. Vaatamata saamata jäänud kinnitusele on kirjastus koolides materjali  katsetanud ja tänavu  saatis kirjastus soovijaile tasuta 2500 eksemplari. Kas pole kõnekas fakt?

Kahjuks on ebaadekvaatne ka artikli pealkirjas esitatud küsimus “Mis tagaks õppekava koostamise sõltumatuse kirjastamishuvidest?” Kirjastused kõikides riikides tagavad toodetud õpikutega  õppekava praktilise rakenduse. Mõista tuleb vaid protsesside loogilist järgnevust: enne valitakse sisu ja seejärel alles saab hakata koostama uusi õpikuid. On teada  vaid üks füüsika õpik, mille alusel tehti omal ajal ümber N Liidus füüsika aineprogramm. Õnneks saame elada praegu teises ajas ja kasutada maailmakogemust  õppekava teoorias ja praktikas.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming