Proovireisija surm

Mati Unt

 

Mäletan esimest kokkupuudet Arthur Milleriga. Soome keele õppejõud ülikoolis laskis meil 60ndate algul lugeda Milleri romaani ?Tulipunkt? tõlget. Tollal olid müügil mõned vasakpoolse kirjastuse Kansankulttuuri väljaanded (muu hulgas ka üks Pier Paolo Pasolini neorealistlik romaan), muidu soomekeelset kirjandust ju saada ei olnud. Milleri romaanist ei mäleta ma  midagi, aga küllap oli ta sotsiaalkriitiline ja seal puudutati vist ka juuditeemat.

Miller, kes suri 89aastaselt, elas piltlikult öeldes terve sajandi. Teda on nimetatud ka atleediks Ameerika intellektuaalide seas ning vasakpoolsete macho?ks.

Ta esimene triumf oli ?Proovireisija surm?, kus sõjajärgse kapitalismivormi probleemid olid ühendatud perekonnatragöödiaga. Viimane, ühtlasi väikese mehe Willy Lomani katsed oma elu mõtestada ja ümber mõelda või valetada olid muidugi tähtsamad. See andis näidendile universaalsuse.  Eestis tegi sellest legendaarse lavastuse Mikk Mikiver, peaosas Heino Mandri. Kuid olen näinud ka venelaste tehtud modernistlikku filmi.

Muide, lavastas ta selle tüki ise vanas eas Hiinas. Ta naine, austria fotograaf Inge Morath tegi sellest reisist pildiraamatu. (Kui Inge 2002 suri, kihlus Miller endast kuuskümmend aastat noorema maalijaga. Too tunnistas, et kui keegi talle esimest korda Millerist rääkis, oli ta väga imestunud: ta oli arvanud, et Miller on ammu surnud.)

Miller oli ise võitjatüüp, kuid ta oskas sisse elada luuseritesse. Nagu Dostojevski sai ta aru kõigist inimestest.

Kahtlemata oli ta poliitiliselt ja ka muidu anga?eeritud isik. On öeldud, et vaevalt puudus ta allkiri üheltki riiki kritiseerivalt kirjalt. Seetõttu oli ta McCarthy ajal ka ebalojaalsete nimekirjas.

Eks inspireeris see kirjutama kuulsa näidendi ?Tuleproov?, mida tuntakse ka ?Nõiajahina?, eelkõige Eestis aga ?Salemi nõidadena?. Mäletan hästi Epp Kaidu lavastust Lia Laatsi, Milvi Koidu ja Einari Koppeliga. Olen näinud ka Karjala-Soome väga head lavastust, kus mängis nende esinäitleja Pauli Rinne. Nüüd tõi selle uuesti Vanemuises lavale Ain Mäeots Helena Merzini, Riho Kütsari ja Katrin Pärnaga.

Kuid seegi näidend pole pelgalt McCarthy nõiajahi allegooria ? õigemini  on see tähendus tast nüüdseks täiesti haihtunud. Tükk mõjub universaalse massipsühhoosi ja totalitaarse terrori käsitlusena. Nii et tegemist on ühe möödunud sajandi tähtsama näidendina. See oli Milleri suur võit.

Jah, kordame, ta oli võitjatüüp. Ta sai Pulitzeri auhinna, üldse kõikvõimalikke auhindu, aga ta võitis endale ka sellise trofee nagu tolle aja kõigi meeste unelm ? Marilyn Monroe, kellele ta kirjutas filmistsenaariumi ?Kokkusobimatud.? Nii et ta omas nii vasakpoolse mainet kui ka popühiskonna superstaari.

Eestis teame veel Milleri näidendit ?Hind? (Vanemuises, lavastaja Jüri Lumiste).

Mikk Mikiveri loomingus on olulised olnud veel ?Vaade sillalt? ning ?Mälestusi kahest esmaspäevast?, viimane oli üks Vanemuise viimaste aastate paremaid etendusi.

Kaarel Kilvet lavastas tema ?Pärast pattulangemist?, võimsa näidendi, mis kujutab endast Milleri enda teadvuse voolu ja mälestusi. Juttu on nii Marilynist kui ka Ingest, kuid aeg-ajalt valgustub memento mori?na välja surmalaagri vahitorn. (Küllap on olnud teisigi lavastusi, kuid praegu ei meenu.)

Millerit on tema väsimatu tõe- ja juurteotsimise pärast nimetatud Ameerika südametunnistuseks.

Postuumselt autasustati teda Anne Franki preemiaga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming