Pull ja push

Heido Ots

Alanud on uus turismihooaeg. Siinkohal ei tee paha väike kohaliku elaniku meenutus „olnud” asjust-ajast. Kavatsusega vastu talve pisut tervist turgutada, astusime ühe eesti väga läänepoolse linna ühe väga tuntud inimese nimelise vesiravila poole. Selle esiukse peal olevat neljatähelist kirja lugedes porises mu kaaslane muigamisi: „Näe, kus jõhker sooline ebavõrdsus. Tuleb volinikule kaevata: kust see vaene lehm peab minema?”. Trööstisin, et väljudes kehtib see-eest traditsiooniline, teistpidi ebavõrdsus: lehm lastakse ees välja. Nimelt kumas teistpoolt klaasi p…sh ehk Postimehe Juurika aromaatne ukseetiketimeenutus: lady-pallur (Shahar) Peer väljub  enne (gentleman-pallur) Kakat alias Kazimierz Deynat jt. Suuremal hulgal lady’sid ja gentleman’e saime varsti näha paljude uste peal igasuguseid asju tähistamas; esialgu aga pidime sangutama peaust, kuni see lõpuks lahti tuli. No ei oska ju inimene nii äkki kujutleda end mitukümmend pikkuskraadi lääne poole, kus siinsetel tobenaljakatel uksekirjadel tekiks  mõte ...     

Sees selgus, et olgu tobedustega kuidas on, naljast jääb asi kaugele. Kohalikku tõugu rahvast selles kenas ja puhtas asutuses ei oodatud (rääkigu omanikud hooaja raugedes mida tahes). Tagasi meid ukselt küll goddamn  white trash!’i saatel ei saadetud (ehk seepärast, et hooaeg oli läbi). Suuline suhtlus oli viisakas ja eestikeelne; kroon maksis.     

Sisekujunduse tekstides see-eest laiutas tolles linnas üle-eelmisel sajandil eriti lopsakalt õilmitsenud kadakavaim – moodsas inglise rüüs. Kenad ja oma tööandjale püüdlikult lojaalsed töötajad püüdsid asja selgitada. Ei, omanikud pole inglased, kes ei tunne eesti seadusi. Ka mitte soomlased, kes neist võib-olla ei hooli. Omanikud on  täitsa eesti rahvusest. Arvame, et nad tahtsid vältida liiga suuri silte ja ruumi tekstiga ülekoormamist. Tehti „kirik keset küla”. Kasutati „keelt, mida kõik mõistavad”. (Jutt vanast vene ajast tuttav – „rahvastevahelise suhtlemise keel, kõik saavad aru”…)   

Püüdsin seletustest mõtet leida. Et silt, millel on neljatäheline eestikeelne sõna SAUN (mida tõesti kogu maailm mõistab – soome keele pisukese abiga küll), on „koormavam” kui üheksatähelist inglise sõna GENTLEMEN kandev  silt selle asemel (mida, muide, saunasildiks osatakse nii Eestis kui ülejäänud maailmas pidada sama vähe kui kuuetähelist silti LADIES), ei ole tõsi. Kogu see puht ingliskeelne sildindus on vabalt asendatav normaalsete riigikeelsete siltidega (eesti keel on üpris lakooniline, kui osata teda kasutada). Ehk vaid see väliskülaliste tarbeks lisatav ingliskeelne tekst võiks olla pisut väiksemas kirjas – kui tõesti investeerija näpud väga kukrupõhjas on. Siltide ajalehesuuruseks paisumine eesti keele tõttu sai kummitada üksnes sellise kadakaisanda peas, kes talub matsikeelt kui üldse, siis ehk alles viimasena pärast kõiki muid pähe tulevaid keeli – ütleme, inglist, venet, soomet, saksat ja lätit. Ainult  niisuguse vaatevinkli puhul saab keset eesti küla paikneda inglise kirik. Selgeks sai igatahes, et kui mõni aeg tagasi pandi eestlasi omavahel suhtlema lomannõi russki’s, siis siin surutakse omavaheliseks suhtlusvahendiks pääd ingliss’i.       

Võib küsida, et mis siin arutada. Tuleb teatada, kuhu vaja, ja küll pärast trahvi seaduserikkumine kõrvaldatakse. Mind vaevab ühe vääritu kadaka trahviga nuhtlemise vajadusest küll rohkem teine küsimus. Kus on meie eneseväärikus? Personal väitis,  et külastajad pole seda võõrale kummardamisel omadele tagumise kehaosa näkku keeramist enne pahaks pannud! Kas kehakosutamisel vajub vaim longu? Püütakse piinlikust jämedusest mitte välja teha? Targem oleks sellistele oma kaaskodanikke põlgavatele tegelastele oma raha järgmine kord viimata jätta. Hädaldagu nad pealegi lehes, et tahaks eestlaste  raha kah saada (eriti talvel, kui teised ei too). Raha tuleks nii suvel kui ka talvel viia ärimehele, kes pole kaotanud omaenda väärikust ja oskab seetõttu ka teiste oma austada. Vahel näib, et käime pärast oma uut vabanemist jälle 19. sajandi ärkamise järgset tuttavat ringi. Jaan Tõnisson kirjutas siis: „Rahvuslise ärkamise julguse asemele asus üle maa arg  kartlikkus, alandlik pärirääkimine ja tulu mõõdu järgi rehkendaja paendlus, mis valmis oli iseennast ja kõike, mis seni kalliks peetud, läätseleeme eest ära andma” (Jaan Tõnisson, Kõlblus ja rahvuslus. Ilmamaa, Tartu 2010, lk 313). 

Ja teisal: „„Kus sa selle eesti keelega õige saad?!” arutasid endised „rahvamehed”. Ja saatsid oma pojad sinna, kus seletati, et „see eesti keel on kui koera haukumine”” (samas, lk 308). Tunnen sama lõdva väärituse painet, kui kuulen ühest ülikoolist hääli ja teisest pominat, et mis me nende eestikeelsete õpikute tegemisega jahime, läheme parem ingliskeelsele õppele üle. (Ilma et võim sunniks. Vastupidi, võim püüab teoks teha eestikeelsete õpikute üllitamise kava.) Ma ei tea, kas neid hääli tekitab ühe vana targa sakslase aia taha ja lehkama läinud Bruchstücke der Nationen mõttekäik või häälitsejate endi murenema  hakanud isiksuse vaimuloidus, kuid seejuures on unustatud oluline asi. Haritud inimesel peab kindlasti olema vähemalt paar-kolm võõrkeelt – tipp-topp-tasemel – nagu korralikke ülikondi või kleite kapis. Aga nende esinduslike pealiskestade omanik ei tohi ometi hooldamata jätta ning seenetama lasta oma elusat vaimset nahka, mis hoiab koos kogu ta isiksust –  emakeelt!     

Leht surub peale teadet: „Eestlane on 2,4 korda vaesem kui eurooplane.”  (Loogika poolest sama hea kui „kass on kaks ja pool korda kõhnem kui loom”.) Järgmine tekst taas vihjab, et eestlane käib hobuse moodi neljal jalal (aeg-ajalt muudkui „tõuseb tagajalgadele”). Taustal aga käib lõputu undamine: „Eestlane on kõige kadedam/ tigedam/saamatum/kuritegelikum/ rumalam/laisem jne jne murumütsiga mokk-töllakil-ohmutis. Undajad enamasti  mitte poro- või karuroosad lötilädpäkmannid-samodurkinid. Ikka jälle „täitsa eesti rahvusest”! Selle kõige peale saab ainult küsida, kelleks me ennast õigupoolest peame ja kuidas iseendasse suhtume.   

Kas oleme sovetiajal pöördumatult väärastunud enesepõlgajad ja omapessaroojajad? Või arvame, et selline vahetpidamatu masohhistlik ulg kedagi vaimselt tervendab? Kui lepiks, kallid sõbrad, nii, et jätame järele! Proovigem ajada end tagajalgadele, tõsta pilk oma armsast  porilombist üles ning saata terane pilk ette, taha ja kõrvale. Nii ruumis kui ka – tingimata – ajas. Võrrelgem pilguga tabatut. Mõtelgem järele. Ja proovigem taas saada eestlaseks (eurooplaseks nagunii). Polegi vaja, et väga uhkeks, piisab kui tasakaalukalt väärikaks. Väärikaks ja heaks inimeseks. Kadakluspulli ja enesereostamispushuta. Olen kindel, et kui tahta, küll see siis ka korda läheb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht