Quo vadis, semiootika?

 

Rahvusvahelise Semiootika Assotsiatsiooni kongress ?Maailma märgid: interkultuurilisus ja globaliseerumine? (Lyon, juuli 2004) Lyoni semiootikakongress kuulub ?Vahemere kongresside? hulka, mis on kuulsad oma hooletuse poolest. Kongressi kavas oli mitu fantoomset sektsiooni. Mõni osaleja langes kavast välja, mõni oleks pidanud esitama ettekandeid kolmes sektsioonis korraga. Siiski on prantsuse spontaansus, pehme kliima, Lyoni linn, kus jalutas madam Bovary ja kus vennad Lumière?id väntasid oma liikuvaid pilte, ka punane vein ja pikantne juust ainulaadsed. Auditooriumid ülikoolis Lumière Lyon 2 olid märgistatud semiootika suurkujude nimedega, kelle hulgas oli mul eriti meeldiv näha Lotmanit ja Borgest.

 

Koolkonnad ja suunad

Võib olla sümboliseeris see ?iseorganiseeruv kongress? semiootika tänapäevast seisundit: marginaliseerumist, eklektismi ja rakenduslike suundade otsingut. 1960.-1970. aastatel, õitsenguperioodil, tähendas semiootika koolkond eelkõige metodoloogilist ühtsust (Pariisi, Tartu-Moskva, Praha koolkond). Praegu valitseb aga konservatiivsem ühenduse tüüp administratiivse või rahvuslik-geograafilise tunnuse järgi. Kui ettekandeid peetakse hispaania, prantsuse, saksa ja inglise keeles ja sünkroontõlget pole ette nähtud, on üksteise mõistmine raskendatud. Võib loota, et suletus ei muutu eneseimetluseks: teadus on oma loomult kosmopoliitne. Nagu kirjas leedu semiootiku Kestutis Nastopka (kes ei saanud kahjuks kongressile tulla) ettekande kokkuvõttes, võivad mõisted nagu ?kosmopolitism? ja ?natsionalism? olenevalt kontekstist tähendada nii individuaalset vabadust kui ka pealesurutud unifitseerimist. Ainult vastastikku toimides ja teineteist tasakaalustades viivad need ühiskonna individuatsioonini ja seisavad vastu selle nivelleerimisele.

Vilmos Voigti organiseeritud soome-ugri sektsioonis olid välja pakutud järgmised teemad: ?unustatud eelkäijate? otsing, soome-ugri koostöö, soome-ugri rahvaste ?märgikultuuride? osa kultuurisemiootika arengus. Kuid  eelkäijate ?avastamine? (Rossi-Landi Itaalias, Gerard Delledal Prantsusmaal jt) käib igal pool üldsemiootiliste alternatiiv-traditsioonide otsingu lipu all.

Eesti semiootikat esindasid kongressil Kalevi Kull, Jelena Grigorjeva ja selle artikli autor. Prantslaste kõrval võttis kongressi korraldamisest osa eesti üliõpilane Kadri Kaldmäe, kes õpib Lyonis keeleteadust.

Praegu tehakse semiootilise metodoloogia valdkonnas valik põhiliselt 1960.-1970. aastate traditsiooni jätkamise ja ?võõraste? meetodite semiotiseerimise vahel. Semioeetika oli kongressil esindatud Susan Petrilli ja Augusto Ponzio ettekandega. ?Semioosis on elu; semiootik kannab vastutust elu eest planeedil? (S. Petrilli). Kõva sõna. Kuid seal, kus lõpevad ausad uuringud, algab politiseeritud retoorika. Mis muidugi annab punkte poliitilises mängus ja rahalist toetust… Siit ka Paul Cobley pilkav küsimus: ?Kas te teadlikult kasutate liberaal-demokraatlikku terminoloogiat?? Samuti John Deely nietzscheaanlik väljaastumine: moraalifilosoofia on jama ning Susan Petrilli on ?semiootiline loom? (semiotic animal). Nagu me kõik. Minu kõrval istuv prantsuse daam pani asjad kokku ja lahkus nördinult auditooriumist. Veel üks rakendusliku suuna variant: E. Tarasti ?eksistentsiaalne semiootika?, Heideggeri, V. Solovjovi  ja moraalifilosoofia semiotiseeritud hübriid. Nendele uuendustele on vastukaaluks traditsioonides kinni ja siiani Greimase semiootika pinnal kindlalt seisvate prantslaste skeptilisus. Samuti ka sotsiolingvistika, mille poole kaldub Jeff Bernard. Või R. Posneri ?estide ?semioloogika?. Semiootiliste lähenemiste skaalal on nimetatud uurijad lähemal ?stsientistlikule? poolusele. Rakendusteadusliku ja filosoofilise pooluse vahel on Jacques Fontanille. Nagu ka tema õpetaja Greimas, on Fontanille Merleau-Ponty austaja: semiootiline funktsioon on olemise ?pertseptiivse? ja ?hermeneutilise? aspekti pinge tulemus. Kogu see lähenemiste spekter avanes semiootilise terminoloogia probleemide ümarlauas, kus esines semiootika assotsiatsiooni ametlik juhatus: J. Deely, J. Bernard, R. Posner ja uus president E. Tarasti. Kuulata oli huvitav, kuid oli märgata dialoogilise mõtlemise kriisi: tegu polnud terminoloogia probleemide arutelu, vaid pigem erinevate lähenemiste demonstratsiooniga, mida on muuseas juba kirjeldatud paksudes monograafiates. Oma sapitilga lisasid ka täppisteaduste esindajad, kellel on oma eriline seisukoht semiootika suhtes.

 

Teooriate endi keel

Kui võtta vastu eristus, mida nõudis Jeff Bernard (teoreetiline semiootika, deskriptiivne semioosika ja praksis), siis semioosika ja praksisega olid lood paremad kui semiootikaga. Kui mitte arvestada katseid Peirce?i soome õllereklaamiga ühendada (Guido Ipsen ja Merja Bertens). Peirce jäigi Peirce?iks, õllereklaami mõistmiseks aga piisas tervest mõistusest ning võimest eristada selliseid märke nagu ?õllekannud?, ?lõbusad soomlased? ja ?Nokia?.

Seevastu juriidilises sektsioonis nõudis ususümbolite keelu arutelu põhjalikke teadmisi ajaloo, poliitika ja juura vallast. Ja kas piisabki tutvusest märgiteooriatega, et otsustada nende märkide tähenduse üle? Vist mitte.

Kuid teooriate endi keele uurimine on üsna õpetlik: teaduslikud terminid on samuti teatud ajaloolise konteksti märgid, nende tähendus on suhteline. Sellele problemaatikale olid pühendatud mõned noorte semiootikute ettekanded: ?resistance?i? (vastupanu) mõiste Peirce?il, tuulelipp kui ikooniline märk, Bergson ja semiootika jne. Paeluv on ka märkide ajalugu kaljupealsetest kirjutistest arvutiskriptideni. Omaette sektsioon oli pühendatud planeetidevahelise kommunikatsiooni probleemidele. XIX sajandi  projektid erinesid gigantomaania poolest: raiuda Siberi metsades või kujutada Sahara kõrbes põleva petrooleumiga täidetud kanalite abil Pythagorase teoreemi diagramm. Tänapäeval otsustab tehnoloogia. Ettekannetes oli ära märgitud, et marslasi ei tohiks antropomorfiseerida (vt R. Barthes?i esseed ?Marslased?). Kuid küsimus, kuidas täpsemalt peaks kosmiline sõnum saama vormistatud ja saadetud, jäi lahenduseta.

Tõenäoliselt ei paku selle küsimuse puhul huvi mitte lahendus, vaid hüpoteetiliste olendide konstrueerimise protsess ise.

 

Kino- ja telesemiootika

Virtuaalse konflikti semiootika, vitriin ja ahvatluse semiootika, mobiiltelefon kui glokaalne (globaalne-lokaalne) suhtlemisvahend, ?taskumonstrumite? maailm, etnopsühhiaatria, musikaalse saate semiootika ja  paljud muud teemad ? kõik see võib  olla ääretult huvitav asjatundja esituses, kuid võib olla ka pealiskaudne ja igav, kui ettekande eesmärk on üllatada kuulajat keerulise terminoloogia või moodsa teemaga. Kirjandussemiootika sektsioon ei rõõmustanud ei sügavuse, ei originaalsusega. Huvitavam oli kino sektsioon. Siin oli arutlusel teatrikeel Alain Renais? filmides, muusikalise ?figurativisatsiooni? osa soome kinos, samuti ka sotsiaalsed stereotüübid brasiilia filmis. Telesemiootika sektsioonis tegi Paul Cobley huvitava ettekande thriller?ist. Ettekanne põhines ameerika ses ?anris seriaalidel, ?24? ja ?Spooks?. Cobley näitas, et need teletekstid sisaldavad allusioone 11. septembriga. Just see kontekst määras antud juhul thriller?ile iseloomuliku ?primaarsete? ja sotsiaalsete hirmude haakumise efekti.

Kongress demonstreeris, et deskrip­tiivne semiootika suudab avastada tavaliseks saanud nähtuste uusi ja ootamatuid aspekte. Thomas Sebeoki surm, Umberto Eco eemaldumine semiootikast ja epigoonide ilmumine ? ilmselt tekitab see kõik vaakumitunde. Kuid marginaliseerumise kogemus ise võib kasulikuks osutuda ning uute metodoloogiate tekkimiseni viia. Nii või teisiti, nagu ütles Jeff Bernard: ?Me tahame, et semiootika jätkuks.?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming