Raamatututvustus

 

Vaino Vahing PÄEVARAAMAT IIMaiuspala kõikidele kirjandusloo huvilistele, neile, kes tahavad piiluda, nuusutada toonast klatši, kadunud ajastut, kõikidele, kes loodavad leida adekvaatset ekvivalenti oma nostalgiale ning kogeda autori mängulist ausust. Vahing on mõnes mõttes võrreldav Heino Kiigega, kuigi viimane on omaenda päevikute avaldamise kvantiteedis esimesest päikesesüsteemi jagu ees. Sellest hoolimata mõjub Vahingu lugemine põnevamana Kiige omast, kuna viimane sarjab neid, kes on julgenud teda kritiseerida või temast mitte välja teha, aga Vahing – kui tal tuju tuli ja tuli küll – sakutab kõiki, ka iseennast (“Mu pilt 1973. aastast oli tuhm nagu mu loomingki”). Selline mäng mõjub ausamalt. Vahingu tekstis liikujad on pisut naeruväärsed, aeg-ajalt lausa eemaletõukavad – aga samas on tasunud nad kõik üles kirjutada. Kaanel Jüri Tensoni foto, kujundanud Mari Kaljuste. Vagabund, 2007. 278 lk.

Mihkel Mutt

SISEEMIGRANT

Pealkirja laienduseks “novellid Rui taevalike kommentaaridega”. Ai, iroonia juba pealkirjas. Rui alustas teadupärast oma tähelendu ajalehes Sirp. Tema pöördumised meie kodumaa erinevate poliitiliste või kultuuriliste jõudude poole äratasid mõningast tähelepanu. Seejärel siirdus Rui tegelaseks Mihkel Muti toredasse romaani “Kõrtsikammijad” ning nüüd jaurab ta siin, kaardistades novellide tegelaskujude ning Peldikubaari seotust. Lisaks mutilikule pisut resigneerunud muigele leiab siit ka ühe haiku. Pealkirjaks “Eesti haiku”: “Hääbuva maapoe / ees jobu / energiajooki joob”. Päris hea. Mutt on kurtnud, et need tänapäeva noorte sirgeldised polegi enam õiged luuletused, kuna kellele see vabavärss ikka meelde jääb. Kõnealune haiku võiks pähe kinnituda küll. Selline… olmehaiku? Toimetanud Maiga Varik, kujundanud Tiina Tammetalu. Fabian, 2007. 192 lk.

 

Oskar Luts

TAGAHOOVIS

On tore täheldada, kuidas vana head klassikat uustrükitakse. Igati tänuväärne ettevõtmine ning sobib ka ülihästi kirjastuse Ilmamaa rahvavalgustusliku profiiliga. Seekordne on viies trükk, sobiv hetk tutvumaks Lutsu ehk ühe kõige süngema teosega, mida saadab ka raamatu toimetaja ning Ilmamaa ühe mootori Urmas Tõnissoni põhjalik järelsõna. Nojah, mis siin ikka rääkida; kõik teavad, millest jutt laias laastus käib, nüüd tuleb lihtsalt oma raamaturiiul üle kontrollida ning ükskõik, kas “Tagahoovis” kohal seisab vanema trüki esindaja või laiutav tühik, on omal kohal üks  lugemismälu värskendamine. Kujundanud ja illustreerinud Tarmo Tali. Ilmamaa, 2007. 264 lk.

 

 

Sven Regener

BERLIINI BLUUS

Uus raamat “Moodsa aja” sarjast. Reeglina on kõnealuse sarja teosed ikka loetavad või lausa hästi loetavad. Sirbi raamatututvustuse osakonna töötajad võivad eksida, kuid meenub küll vaid üks varasem “Moodsa aja” raamat, mis tõlgitud saksa keelest, nimelt W. G. Sebaldi “Väljarändajad” (eestindanud Tiiu Kokla). Enamik on tulnud eesti keelde muidugi mõista inglisest, kuid üle ühe raamatu on tõlgitud ka näiteks jaapani, soome, prantsuse keelest, üks raamat ungari, hispaania, rootsi keelest (kui meie ajalehe raamatututvustuse osakonna töötajad nüüd tõesti midagi sassi ei aja!). Ja veel, vähemalt Raamatukoi koduleheküljelt selgub, et kõnealuse teose tõlkija on debütant. Nii et – kaks kärbest ühe hoobiga – uus autor ja uus tõlkija. Tore. Nüüd oleks õige hetk mainida ka tõlkija nime – Tõnis Tatar. Toimetanud Tiia Upine, kujundanud Dan Mikkin. Varrak, 2007. 230 lk.

 

Paul Auster

ORAAKLI ÖÖ

Õnneks pole “Moodne aeg” ainuke (kaasaegsete) väärtkirjanduse eestinduste regulaarset ilmumist tagav kanal. Viimase aja “Punase raamatu” tõlkeid on põhjalikumalt käsitletud ka meie ajalehe kirjanduskülgedel. Paul Auster peaks olema siinsele lugejale tuttav ning ka südamelähedane, sest tema suurepärased “New Yorgi triloogia” ja “Juhuse muusika” ilmusid väärtkirjastuse Atlantis vahendatuna juba sajandivahetusel (esimene aastal 2000, teine 1999). Esimese tõlkijaks Tiina Indrikson, teise tõlkijaks Vladimir Indrikson. “Oraakli öö” pole ehk niivõrd võimas kui need kaks mainitud raamatut, kuid kogu Austeri maagia on siingi jõuliselt tajutav – kummalised juhtumused ja võimatus vastata küsimusele: kas kõik toimuv esindab predestinatiivset saatust või juhuste ühtaegu julma ja juhmi kuhjumist? Võib-olla mõlemat? Auster on üks suurepärane jutustaja – ta ei kipu seletama, vaid piirdub kirjeldamisega. Ning viimast ta valdab, filigraanseltki. Tõlkinud Tiina Randus, toimetanud Annika Sarv, sarja kujundanud Kristjan Mändmaa. Tänapäev, 2007. 206 lk.

 

Peeter Linnap

SILMAKIRJAD

Kirjutisi fotograafiast ja visuaalkultuurist 1986–2006

Eesti fotokunsti (aga ka laiemalt visuaalkultuuri) väljapaistvaima uurija, tõlgendaja ning propageerija Peeter Linnapi esimene artiklite kogumik. Kuid hiljaaegu doktorikraadi kaitsnud Linnap pole vaid teoreetik: tema kontseptuaalsed fotod kuuluvad meie 1990ndate kunsti klassikasse ning karismaatilise pedagoogina on ta kasvatanud oma kunstnikke nii Tallinna kunstiakadeemias kui ka Tartu kõrgemas kunstikoolis. Kopsakas raamat (varaseim kirjutis on 1986. aastast, viimane 2006. aastast) annab ülevaate nii autori hoiakute ja arusaamade kui ka laiemalt meie kunstimõtte muutusest, kunstimõistmise uue mudeli juurdumisest. Uurimuslike artiklite kõrval on kogumikus oma koha leidnud ka poleemilisemad, teravalt päevakajalised peamiselt ajalehtedes avaldatud mõtteavaldused ning intervjuud mitmete tänapäeva kunstiteooria suurtegijatega nagu Thomas McEvilley, Victor Burgin, James Elkins ja Jay Ruby. Raamat on ilmunud Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetiste sarjas. Kujundanud Atko Remmel. Tartu Kõrgem Kunstikool, 2007. 352 lk.

 

Raivo Kelomees

EKRAAN KUI MEMBRAAN

Artikleid ja arvustusi 1991–2000

Ka see artiklite kogumik on ilmunud Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetiste sarjas ning sellegi autor on selle kooli professor: Kelomees juhib 2001. aastast TKK meedia- ja reklaamiosakonda ning alates sellest sügisest ka EKA uusmeedia osakonda. Raivo Kelomees on aastakümneid olnud elektroonilise kunsti kõige järjekindlam tutvustaja ja kodustaja Eestis. Sellesse kogumikku on ta teadlikult koondanud 1990ndate kirjutised, sest just siis vormus meediakunst iseseisvaks kunstivaldkonnaks ja akadeemiliseks erialaks, millega „kaasnes plahvatuslikult uus loomemaastik”.

Nii et Linnapi ja Kelomehe artiklite kogumikud on Kaasaja Kunsti Eesti Keskuse välja antud „Ülbete üheksakümnendate” lisandus, väikesed subjektiivsed kunstiajalood.

Artiklikogumik on jagatud sisuliselt üksteisega kattuvateks osadeks: kunsti esitlusvormide muutumine, kiire aeg ja mittepõgenemistsoon, kujutiste demokraatia, kadunud ajastu hingus, uni ja uus meedia ning paberid ja tunded. Kujundanud Andreas W, toimetanud Katrin Raid. Tartu Kõrgem Kunstikool, 2007. 267 lk.  

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming