Raamatututvustus

Andres Kurg, Lauri Vahtre

EHITUSKUNST/Estonian Architectural Review 39/40, 2004. Peatoimetaja Ingrid Ruudi,

keeletoimetaja Aili Künstler,

kujundaja Martin Pedanik.  112 lk.

Ajakiri Ehituskunst on oluliselt uuenenud. 1981. aastal ilmumist alustades oli almanahhi üks peamisi eesmärke vastanduda ametlikule massehitusele ja anonüümsele projektbüroode toodangule, näidates arhitektuuri kuulumist kaunite kunstide hulka ja selle unustatud võimalusi elukeskkonna uuenemisel. Tolleaegset avatud hoiakut näitas kas või kohe avanumbris ilmunud esimene eestikeelne maakunsti käsitlus (Sirje Helme). Pikka aega Leo Lapini toimetatud väljaande ajalugu vaadates tundubki, et  ajakirja on alati aidanud edasi teatud isepäine meelelaad, mis üritab laiendada nii arhitektuurist rääkimise viise, kui ka vältida stereotüüpseid sisulisi lahendusi.

Uue peatoimetaja Ingrid Ruudi koostatud kaksiknumber, mis ilmus päris eelmise aasta lõpul, jätkab tegelikult seda sama isepäist joont, kui ta püüab introdutseerida ruumi ja soolisuse ning kehalisuse seoseid feminismi teooriate suhtes neitsilikku eesti arhitektuuridiskursusesse. Kui selles tekstitihedas ja ülevaatlikus koosluses midagi puudubki, siis sellesama, mõistagi sümptomaatilise tühiku.  

Ajakirjast leiab mitmeid olulisi teemakohaseid artikleid: Hille Koskela kirjutis hirmust ja jälgimisest linnaruumis (tuletades meile muu hulgas meelde, et hirmu põhjused on ennekõike sotsiaalsed, nende kõrvaldamine planeerimise ja arhitektuuri abil vaid laiemate protsesside tagajärgede silumine), Ingrid Ruudi laiem sissejuhatus sookesksesse lähenemisse arhitektuuris, Karin Pauluse artikkel nõukogude kaubamajadest jne. Omaette väärtusliku osa moodustavad olulisemate võõramaiste kirjatööde tõlked, mis manifesteerivad vähem või rohkem oma seotust feminismi teooriatega. Nt Colomina suurepärane Adolf Loosi ja Le Corbusier? tõlgendus ?Lõhestatud sein: kodune vuajerism? mis nüüdsest peaks olema iga arhitektuuriajaloo kursuse kirjandusnimestikus.

Anu Vahtra fotoessee idaeurooplasest Läänes ja Kadi Estlandi ?Britney Spearsil on uus lõhn? on minu jaoks aga ajakirja parimad avastused, need tekitavad kontseptuaalsema vaheruumi pikemate artiklite vahele ja lähenevad teemale teiste vahenditega kui akadeemiline artikkel. Kadi Estlandi kirjatööd on klass omaette.

Niisiis on ajakirja uus kurss algatuseks teooria- ja tekstikeskne, arhitektuuri sotsiaalsete protsesside väljale projitseerides püütakse rääkida majadest laiemalt kui arhitekti-tellija (ja kriitiku) teljel. Kui see tundub pildikeskses arhitektuurimeedias esialgu võõrastav, siis tasub meelde tuletada, et arhitektuuriteooria tõlkimisega tegeldi Eestis intensiivselt näiteks ka 1980. aastatel, kui samizdat?ina anti välja kaks köidet postmodernistide arhitektuurikirjutisi.

 

Heinrich Rosenthal

EESTI RAHVA PÜÜDLUSED ÜHE INIMPÕLVE VÄLTEL. Mälestusi aastatest 1869 ? 1900

Rahvuslikus liikumises osalenud haritlase, tohtri mälestused ärkamisajast, üks ajaloolise pildi aluseid. Neutraalses stiilis ülevaade pea kõigest ärkamisajal toimunust. Tõlkinud Krista Räni, toimetanud Peeter Tulviste, saatesõna ja kommentaarid kirjutanud Mart Laar. Ilmamaa, 2004. 496 lk.

 

EESTI RAHVA LUGU

Raamat toetub 2004. aastal ilmunud Eesti ajaloo gümnaasiumiõpiku tekstile, millest on sõda ja verevalamist mõnevõrra välja roogitud ning kultuuri ja  eluolu täiendatud. Õpiklik ikkagi. Eks Vahtre ole poleemiline autor, Eesti ajalugu on Eesti ajalugu, aga seda saab kirjutada mitmeti. Mitte et Vahtre valik ja meeldumus oleks halvemad kui mõnel teisel, aga seda peab silmas pidama. Toimetanud Anu Seidla, kaanekujundus Tiina Alver, makett ja küljendus Maaja Kukerman. Ilo, 2005. 272 lk + reprod.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming