Raamatututvustus: Saaremaa muuseumi tüsedad trükised

Tarmo Teder

  Endel Püüa, Punane terror. Saaremaa 1941. aastal. Saaremaa muuseumi toimetised 3. Kuressaare, 2006. 180 lk.

 

Teadustöö on maakonnamuuseumides hädavajalik. Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti peab nii muuseumide kui ka kultuuriavalikkuse jaoks väga oluliseks nn jätkväljaannete avaldamist. Selles vallas alustas maakonnamuuseumidest esimesena just Saaremaa muuseum, kes andis 1993. aastal välja oma esimese kaheaastaraamatu, millele on praeguseks järgnenud kuus analoogilist kogumikku.

Kaheaastaraamatusse on koondatud kahe aasta jooksul kirjutatud artiklid, uurimused, publikatsioonid, mis seotud muuseumiga või/ja maakonna ajalooga. Kaheaastaraamatud ei ole kitsalt muuseumikesksed ega avalda ainult oma töötajate uurimusi. Elukutselised teadlased ohverdavad mingi koha vaimu tabamisele oma aega ja koduloo uurijaid innustab sügavamalt tööle suhteliselt soliidne avaldamisvõimalus nimekas kogumikus. Seda ei tehta ainult linnukese kirjasaamise või edevuse pärast, need artikliköited tingib vajadus ja vastava ühiskondliku sektori ootus.

Praegu koostab ja toimetab Olavi Pesti juba kaheksandat kaheaastaraamatut, mis sedakorda hõlmab aastaid 2005 ja 2006 ning peaks ilmuma järgmise aasta suveks. Pole kahtlust, et kaheaastaraamatutel on hindamatu roll maakondliku enesekuvandi säilitamisel ja tugevdamisel. Lisaks maakonnamuuseumeile (Harju, Viljandi, Läänemaa, Pärnu, Valga) üllitavad jätkväljaandeid ka keskmuuseumid nagu Tartu linnamuuseum, Narva muuseum ja Laidoneri muuseum.

Lisaks traditsiooniks saanud kaheaastaraamatutele on Saaremaa muuseum hakanud jõudumööda üllitama ka oma toimetisi: esimene oli Endel Püüa “Saaremaa fotograafid 1864 – 1940” (Umara, 2002); teine Caesar Kaljo suure põnevusega loetav ajalooline ja seikluslik ekspeditsioonipäevik “Kolm retke Põhja-Jäämerel ja talvitumine Jamali poolsaarel aastail 1918 – 1921” (Umara, 2004); kolmandana tuli hiljuti trükipressi alt Endel Püüa “Punane terror Saaremaal 1941. aastal”.

Endel Püüa on Saaremaa muuseumi direktor, tema viimane uurimus esimese sõjasuve punasest terrorist võib paljudele saarlastele olla häiriv ja torkiv, ent ajaloolise selguse ja nõmeda vägivalla dekonstrueerimise asjus möödapääsmatu töö. See oli aeg, kui kirsades “pianistid” kirvega klaverit mängisid ja oma absurdse ja lihtlabase paranoia järgi saare inimesi mõrvasid.

Uurimuse lisadena on antud nimekirjad: Kuressaare lossi hoovis mõrvatud (83 tuvastatud, 7 tuvastamata), punase terrori ja lahingutegevuse ohvrid valdades (147), Saaremaa kommunistid 1941. aasta suvel (73) ja partei liikmekandidaadid (159), NKGB Saaremaa osakonna töötajad 1940-1941 (122), Saaremaa hävituspataljoni liikmed 318), agendid ja pealekaebajad (113), Kuressaare vangla töötajad aastail 1940-1941 (16). Muidugi pole need nimekirjad lõplikud, vaid edasisele uurimisele avatud. Püüa eriline teene on see, et ta leidis mitmetest arhiividest lisaks teada olnule veel üle saja hävituspataljonlase ning täpsustas paljude inimeste sünni- ja surmadaatumit ning hulga muid eluseiku.

24. juunil andis NSVL Rahvakomissaride Nõukogu välja määruse, mis käskis luua linna- ja maakonnaosakondade juurde 100 – 200mehelised hävituspataljonid. Püüa kirjutab: “Ja algas nn spioonide ja bandiitide fabritseerimine, otsimine ja kahjutuks tegemine, maksku mis maksab. Inimjahiga tegelesid käsikäes sõjaväelased, miilitsa- ja julgeolekutöötajad, hävituspataljon ning parteiaktiiv. /—/ Kõige kõrgemat vastutust peaks selles kuritöös kandma tollase Saaremaa garnisoni, s. t. Balti Piirkonna Rannakaitse juhtkond…” (lk 28). Kõik need komandandid, komissarid, komandörid, politrukid ja timukad põgenesid aga torpeedokaatreil ning on nüüd 62 aastat hiljem kadunud või hoopis anonüümsed ning surnud on ka Vassili Riis. Otseselt punaterrori tapetuna on esimesest sõjasuvest seni teada 239 Saaremaa inimest, kuid kui arvesse võtta ka 14. juuni ja juuli alguse küüditamine, sundmobiliseeritud ja teadmata kadunud, ulatub represseeritute arv 4951ni. Lisaks vaenuvägedele kaevasid saarlastele hauda ka omaenese kade keel ja toores saamahimu.

Endel Püüa akadeemiline uurimus pole kuiv, aines on esitatud hoogsalt ja konkreetselt fakte edastavas keeles, pikitud uusi asjaolusid, lisaks viited, allikad ja lühendid. Saja muu probleemiga maadlevalt maakonnamuuseumilt ei saa midagi tahedamat nõuda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming