Repliik

HANNES LINTROP, Kaido Padar, Rahvusooper Estonia avalike suhete juht; ANDRUS NORAK

Kõrvalseisja küsimused (?Kriitikud vestlustules?, Sirp 4. VI, lk. 11)

Lugesin huviga viimases ?Sirbis? ilmunud teatriteemalist vestlusringi.

Hoolimata sellest, et ma pole teatritegija ega kriitik, tekitasid selles artiklis väljendatud mõtted minus küsimusi. Töötan viimased kaks aastat Estonias videoprojektide juhina ja seepärast kommenteerin vaid seda lõiku, mis puudutab Estoniat.

Sarnaselt vestlusringis osalenutega pean ütlema, et ka mina pole KOMPETENTNE analüüsima muusikateatri kui spetsiifilise kunstiliigi sisulist taset ning kuna puudub kompetents, siis ei kipu hinnanguid andma erinevalt vestlusringist osalenutest.

Küll aga erinevalt lugupeetud teatrikriitikutest tean ma oma igapäevase töö kaudu, kuidas toimib Estonias nii planeerimine kui ka kunstiline ja majanduslik kontroll. Infotehnoloogia tase ja raamatupidamise kaasaegne korraldatus võimaldab tulusid-kulusid jälgida reaalajas, rääkimata sellest, et see toimub olemasoleva seadusandluse raames. Lisaks veel RO nõukogu poolne igakuine tulude-kulude kontroll ja PricecoopersWaterhouse?i auditeerimistegevus. Avalik-õiguslike organisatsioonide eripäraks ongi konkreetsest seadusest lähtumine, läbipaistvus ja tagatud avalik kontroll. Majandusaasta auditeeritud tulem kajastub muidugi ka teatri koduleheküljel.

Seepärast on mul raske mõista Kristiina Garancise väidet, et ??teatri üle pole absoluutselt mingit kunstilist, majanduslikku kontrolli?. Millest küll võib olla tingitud selline lahmimine ja rahvusooperi nõukogule ja nende valitud juhtidele Arne Mikule ja Paul Himmale ?pasunasse andmine?? Kes siis veel peaks teostama seda kontrolli ja järelevalvet? Kas seaduses on midagi valesti? Milles üldse on probleem, kas selles, et Estonia etenduste täituvus on kõrge ? 75% ja majandustulemused head?

Samuti on Kristiina Garancisel hinge peal see, et ??Estonia saab riigieelarvest ligi 80 miljonit??.

Minu teada pole mingi saladus, et etendusasutused on meil doteeritavad. Ka need asutused, kust enamik vestlusringis osalenutest palka saab.

Estonia puhul peab ainult teadma paari pisiasja. Nimelt ühendab Estonia endas kolme teatrit, ooperi-, balleti- ja operetiteatrit. Ükski neist ei saa toimida ilma orkestrita. See tähendab aga väga suurt loomingulist koosseisu, mis omakorda tähendab suurt eelarvet.

Ja veel üks oluline asi. Kui me vaatleme vanade kultuurmaade riiklike kultuurieelarvete struktuuri, siis selgub, et väga jõuliselt doteeritakse rahvusvaheliselt (üle keelepiiride) levivaid kultuurivaldkondi. Nendeks on muusikateater, muusika ja film. Need on valdkonnad, mis teadvustavad antud maad rahvusvahelisel kultuurimaastikul kõige enam ja samas on kõige haavatavamad rahvusvahelises kultuurikaubanduse konkurentsis. Selles kontekstis võime teha järelduse, et Eestis on kultuurieelarve proportsioon tõsiselt paigast ära ja alafinantseeritud on muusikateater*, muusika ja film.

Selles mõttes võin ma isegi nõustuda Margot Visnapiga, et ?Estoniaga pole asjad korras??, samuti nagu need pole korras muusika ja filmikunsti finantseerimisel.

 

* Muusikateatril (artistidel) tuleb konkureerida peale koduturu ka rahvusvahelisel areenil, erinevalt headest ja väga headest kolleegidest draamas, keda ?ahistab? keelepiir. S.t. robustselt öeldes, tööjõu hind turul on erinev ja kui Eesti tahab häid pillimehi ja tantsijaid siin hoida, tuleb maksta rahvuvaheliselt konkurentsivõimelist hinda (töötasu).

 

?Uuenenud? Tähekesest

Üha sagedamini räägitakse uuenenud Tähekesest. Räägib, tõsi küll, peamiselt uus peatoimetaja. Uus peatoimetaja ja uuenenud Täheke. Kõlab hästi! Üldiselt on enamiku inimeste reaktsiooniks, kui nad ajakirjast Täheke midagi kuulevad, siiras üllatus: ?Ah, et see on siis ikka veel olemas?? Jah, ajakiri Täheke on kogu aeg olemas olnud ja ilmunud, vähemasti nii kaua kui mina 46aastase inimesena mäletan. See, et uus peatoimetaja on Tähekest lühikese ajaga niivõrd tutvustada suutnud on igati rõõmustav. Lisaks sellele veel Delfi tiiva all ilmuv võrguvariant.

Mis mulle, kui Tähekesele kolm aastat kaastööd saatnud inimesele, tõsiselt muret teeb on üha kitsamaks muutuv autorite ring. Elju Silla juhtimise all oli Tähekesel suhtelisest varjus olemisest hoolimata täita tänuväärne ja asendamatu roll, olla kasvulavaks suurele hulgale algajatele lasteluuletajatele, sealhulgas mulle endale. Lisaks sellele oskas ja tahtis toimetajahärra Jaan Rannap autoritega suhelda, neid julgustada ning heatahtlikult suunata.

Uus peatoimetaja tuli Päevalehest ja tundub, et ta tuli n.-ö. oma autorite meeskonnaga. Need on juba läbiproovitud, teada-tuntud autorid, kes ennegi avaldamispuude all ei kannatanud. Mõtlen siinkohal Andrus Kivirähka, Karl Martin Sinijärve ja mõnda teist. Tundub, et uus peatoimetaja läheb n.-ö. kindla peale. /—/

Loomulikult on see peatoimetaja otsustada. Just tema on see kes võlusõnu ?professionaalsus? ja ?tase? kasutades saab alati oma maitse läbi suruda. Kuidas muidu see olla saakski? Kui spordis ei saa etableerunud eliiti juba puht füüsilistel põhjustel tekkidagi, siis kultuuris saab küll. Ja kuidas veel saab ja kui kauaks…! Tekib see aga alati kellegi või millegi arvel. Antud juhul tahaks südamest loota et ?uuenenud? Tähekese esimesed pool aastat ei tähenda, et see lasteväljaanne on nüüdsest niigi teada-tuntud autoritele veel üheks võimaluseks kätt proovida!

Nii, saigi südamelt see ära öeldud, et mul on viimasel ajal pisut nukravõitu olnud seda nn. ?uuenenud? Tähekest kätte võtta. Tahaks loota et uus, uuenenud Täheke, ei jääks väga pikalt enesekehtestamise, -teadvustamise ja

-imetlemise vaevu läbi põdema. Ja veel tahaks et mul ei oleks õigus. Et need kuus kuud uue peatoimetajaga oleks sissejuhatuseks millelegi suuremale ja palju ilusamale.

Jõudu igal juhul!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht