Repliik

Mati Graf

Käesolevaga avaldan tänu politoloogiaprofessor Rein Ruutsoole minu ja mu kaasautori ajaloodoktor Heikki Roiko-Jokela raamatu ?Vaarallinen Suomi. Suomi Eestin kommunistisen puolueen ja Neuvosto-Viron KGB:n silmin? (Minerva, 2004) arvustamise eest eelmises Sirbis. Rein Ruutsoo näol on tegemist ilma igasuguste reservatsioonideta silmapaistva, erksa ja tundliku närviga sotsiaalteadlasega, kelle kirjutisi on rõõm lugeda. Kuid alati ei pea ega saagi temaga nõustuda. Meie väike raamat on ajendanud Rein Ruutsood kirjutama huvitava artikli Eesti-Soome suhete uurimise vajadusest üldse kui ka ära näitama ligi kümmekonda sü?eed, mida meie oma raamatus ei ole käsitlenud. Kahjuks ei leidnud retsensent raamatus midagi positiivset, kogu värk olevat kehv ja koduloolik. Raamatu puudusi põhjendab ta kahjuks autorite vaimsete võimete kesisuse, materjali mittetundmise, teabe puudumisega. Kinnitame, et asi ei ole päris nii. Esiteks ei ole raamatu tase kehv, vaid üpris rahuldav. Teiseks ei ole see tasemelt mitte kodulugu. Loomulikult on märgata kiirustamise jälgi, traagelniite ja fragmentaarsust. Kuid oma kirjatöös on Rein Ruutsoo ja autorid lähtunud erinevast vaatenurgast. Ruutsoo soovib, et oleksime analüüsinud Soome ?ohtlikku? mõju Eesti elanikkonnale, selle ulatust ja mitmeplaanilisust. Kuid seesugust eesmärki me ei seadnudki. Me soovisime soomlastele näidata, kuidas KP ja KGB tegid tõrjetööd nende vastu ning seda vastavate asutuste säilinud materjalide alusel. Me jätsime raamatust teadlikult välja kultuurikontaktid ja ?Naapurivisa?, pidades seda n-ö lahtisest uksest sissemurdmiseks. Loomulikult oleks olnud tore kirjutada Eesti vastupanuliikumise illegaalsetest kontaktidest soomlastega, soomlaste illegaalsest abist ja toetusest eestlastele. Kuid me lähtusime ? nagu ütleb raamatu alapealkirigi ? EKP ja KGB ?järelejäänud paberitest?. Seda, et asjaosalised sinisilmselt ?suu puhtaks räägiksid? ? kui mitte meile, siis kas või noorema põlvkonna ajaloolastele ?, on naiivne lootus. Seega on Eesti-Soome suhetes nähtusi ja protsesse, mida me küll aimame ning millest natuke teamegi, kuid mille kohta autentsed ajalooallikad puuduvad.

Rein Ruutsoo otsib meie raamatust üldistusi, ütleb isegi ette, millistele järeldustele me oleksime pidanud jõudma, milliseid küsimusi püstitama. Kõige kahetsusväärsem on see, et Ruutsoo ei suuda tuua esile mitte ühtegi sellist asja, mida soomlased on hindavalt esile tõstnud ja autoreid kiitnud. See räägib sellest, et ühiskond siin- ja sealpool Soome lahte on erinev, ning meil on end raske asetada Soome lugeja rolli. Aga see kõneleb ka autorite kui ajaloolaste ja retsensendi kui sotsiaalteadlase erinevast arusaamast asjadest. Esiteks oli meil vaja selgitada ja seletada mitmeid NSVL-NLKP siseprobleeme, et lugeja mõistaks NSVL-Soome suhteid nende dünaamikas, ning eristada näilist olemuslikust. Soome välisminister Tuomioja hindas oma koduleheküljel meie raamatut positiivselt nimelt tollest aspektist ning soovitas tugineda seal esitatud materjalidele, kui jutt on nähtusest nimega ?soometumine?.

Raamatus on esitatud arvestataval määral uut, nii fakti- kui muud teavet KP-KGB Soome-suunalise tegevuse kohta. Tihti piisab teadlasele vähesestki uuest teabest, et tekib vajadus ajaloomosaiik teistmoodi kokku seada, korrigeerida näiteks Soome-NSVLi suhete seniseid käsitlusi. Ma ei usu, et Soome ajaloolased saaksid Soome-NSVLi suhteid aastatel 1945 ? 1991 uurides ignoreerida meie väikest raamatut.

Rein Ruutsoo pahandab, et raamatu lisadesse on topitud infot Afganistani sõja kohta ning igasugu muud pahna. Kuid loomaaias käies tuleks peale pudulojuste märgata ka elevanti. Meie raamatu lisade kõige väärtuslikumad osad on nimelt Moskva KGB analüütilised ülevaated Soome operatiivolukorra kohta aastatel 1968 ja 1989. Neis avaldub hästi Moskva tegelik hoiak Soome ja soomlaste suhtes. See unikaalne materjal on tehtud esmakordselt soomlastele soome keeles kättesaadavaks.

Minu kaasautori kinnitust mööda on meie raamat leidnud Soomes vaid positiivset vastukaja. Rein Ruutsoo nimetas mind arvustuses arengupeetusega staa?ikaks parteiajaloolaseks. Mina siinkohal teda jälle kongeniaalseks sotsiaalteadlaseks. Selliste aunimetustega, mida Eestis kahjuks harva jagatakse, ongi tore kevadele vastu minna. Veel kord tänu Rein Ruutsoole Eesti-Soome suhete üle mõtisklemise eest. Kohtumisel tänu loomulikult ka kättpidi.