Repliik mõisapeksu asjas

Mati Hint

Kaarel Tarand alustas Ea Janseni ja Lauri Vahtre värskete ajalooraamatute tutvustamist mõisapeksu väljavabandamisega (“Rüütelkond hääbus, sest ei osanud PRi”, Sirp 16. XI, lk 4): “Ma ei tunne ühtki praegu elus olevat eestlast, kes oleks isiklikult mõisatallis vitsu saanud. Mõne üksiku kauged esivanemad ehk küll, aga tõenäoliselt kaugeltki mitte kõigi, sest ihunuhtlus ei ole saanud olla ajaloo ühelgi järgul üldine ja igapäevane osa ühegi ühiskonna elust.” * * *

2008. aastal võiksid Eesti ajaloolased Teise ilmasõja vahelduseks ja Eesti Vabariigi juubeli kõrval piduliku juubelikäraga tähistada ka üht olulist ajaloolist muutust eesti talurahva õiguslikus seisundis, kui see tähtpäev ei oleks nii alandav. 200 aastat tagasi, 1808. aastal kaotati mõisnike õigus müüa-osta-kinkida ja vahetada talupoegi, näiteks ka jahikoerte vastu, mille kohta ajaloolastel on ju tõendeid. Viimati nimetatud tehing polnud tõenäoliselt päris tavaline, nii et võib ehk ütelda, et ainult mõne üksiku eestlase kauge esivanem vahetati jahikoera vastu.

Mõisapeks seevastu lõpetati mitu põlvkonda hiljem ja oli kahjuks päris igapäevane, aga igapäevane ei tähenda seda, et iga päev peksti kogu Eesti- ja Liivimaa talurahvas mõisatallides läbi. Kuid praegustest 40aastastest 1830. aastate mõisapõllul käijateni on umbes kuue-seitsme põlvkonna vahemaa ja see tähendab, et nendel praegustel 40aastastel on 1830ndate täiskasvanute hulgas 64–128 esivanemat, põlvkond veel varasemas ajas 128 või 256 esivanemat. Võib-olla leidub mõni selline komplekt, kus keegi neist pole mõisatallis peksa saanud, aga talurahvast pärinevate inimeste hulgas see väga tõenäone ei ole.

Tõele au andes tuleb kohe ütelda, et sakslastest valgustustegelaste osa eesti ja läti talurahva õigusliku seisundi ühiskondlikus teadvustamises ja ehk ka selle õigusliku seisundi paranemises oli tähelepanuväärne. Ega siis valgustamata talurahvas ise küündinud kirjutama traktaate orjusest Liivi- ja Eestimaal. Kindlasti oli ka mõisahärrasid, keda iseloomustas südameheadus ja leebus ka talurahva vastu, muidugi oma seisuse seatud piirides. Ja küllap leidus ka õrna südamega mõisnikke, kes talupoegi ostes-müües-vahetades-kinkides mõtlesid selle peale, et pärisorjade peresid ei lõhutaks. Issanda loomaaed on alati mitmekesine, kui nüüd mõisahärrade kohta niisuguseid sõnu sobib pruukida.

Mõisapeksu keeld tuli 1860. aastatel ja ega muud varianti enam polnudki, sest peagi hakkas kiiresti tekkima päriseks ostetud taludega peremeeste kiht. Kuidas aga üks peremees (mõisnik) saaks teist iseseisvat peremeest (taluomanikku) mõisa kutsuda, et talle seal lasta peksa anda, seda ei kujutanud tolleaegnegi õigusest arusaamine ette. Aga tolle aja saabumiseni oli siiski igasuguseid mõisnikke, ka väga himukaid peksta laskjaid.

Olen oma 1880. aastal sündinud vanaema Alide Reidolfi suust tartu keeles üles kirjutanud sellise mälestuse teoorjusest ja mõisapeksust: „Minu emä (Ann Levertand) ol’li kah viil sugu peräst käenu mõisatüüd tegemän, aga ennembide es saaki muud kui mõisatüüd tetä. Emä läits iks mõiste ja sääl an’ti tüüd. Kes es ole jälle mõistnu, noid pesseti. Ol’li kuradi aig iks küll.”

Mu siiralt usklik vanaema ei tarvitanud naljalt vägisõnu ega olnud mingi mõisnike vihkaja. Vaeseks jäänud viimane Rõngu krahv Gotthard Andreas von Manteuffel (1827–1908) käis sageli vanaema isatalus Söödil ja vanaema on krahvi mäletanud ainult heade sõnadega.

Ka ei saa kõike mõisapeksu ajada ainult mõisnike verejanu süüks. Mõnigi kupjaks või kiltriks tõusnud suguvend teenis peksupõllulgi mõisnikke ustavalt ja mõnuga.  

Rõngu naabermõisa Aakre omanikke Wilhelm von Engelhardti (1782–1841) ja tema poega Friedrich Robert Alexander von Engelhardti (1814–1873) mäletati kurjade mõisnikena.

Purtsi kodu-uurija Elmar Maasik on üles kirjutanud oma vanaisa Simon Laksi (1855–1950) mälestusi. Nendes mälestustes on ka mõisa­peks.  

Aakre mõisas pekstud Engelhardtide ajal hirmsasti. Kõik taluperemehed pekstud läbi, ainult kaks olid jäänud peksmata: Purtsi mölder Mihkel Levertand (minu vanaema Alide Reidolfi emapoolne vanaisa) ja Mälgu põlistalu Hans Roth (temagi vanaema Alide Reidolfi hõimlane). Kui peksja esimese vitsahoobiga verd seljast välja ei löönud, siis võetud ka peksja pikali ja antud kere kuumaks. Simon Laksi mälestustes on parun Engelhardt surivoodil oianud: “Kae, nüid andass katelt puult” (Simon Laksi sõnadega). Tal olnud nii suur valu, et tuli meelde, kuidas tema oli inimesi peksta lasknud, ja talle tundunud, et ka teda pekstakse nüüd kahelt poolt korraga.

Jääb küll niisugune mulje, et mõni mõisnik kasutas veel viimast aega enne talurahvareformide rakendumist ja rendiperemeeste pärisperemeesteks saamist, et anda härra võimu tunda. Kas peaksin tundma uhkust, et üks mu otseseid esivanemaid jäi erandina peksust puutumata? Natuke tunnengi.

1853. aastast rentis Aakre mõisat Leo Theodor Rohland (1811–1877), kes ei olnud baltisaksa aadlisoost. Rohlandid olid uue aja haritud teoinimesed, kes korraldasid taluperemeestele koguni söömapeo, kus mõisapreilid olid ettekandjateks. Aeg muutus kiiresti.

Inimesed on alati erinevad, aga aeg võimaldas pärisorjuse ajal väga suuri vahesid selles, kui hea või kuri keegi oli. Orjuseaegne seadus kurjust kuigivõrd ei taltsutanud. Vaevalt oli Rõngu ja Aakre kant (mida ma lähemalt tunnen) mingi erand, samasugust ajalugu on üles kirjutatud väga mitmelt poolt.  

Olen eriti Lätis käies mõtelnud, miks Landeswehr’i sõda oli nii halastamatu, et vange ei tahetud võtta. Võib-olla olid paljudel Eesti sõduritel 1919. aastal veel meeles jutud mõisapeksust. See ei ole sugugi võimatu, nende meeste vanaisad ja vanaemad – mõnel vanemal rahvaväelasel võib-olla koguni isa või ema – olid veel mõisas peksa saanud. Rääkimata sellest, et mälestus 1905. aastast oli väga värske (kuigi tolle aasta metsikutes tegudes oli süüd mõlemal poolel).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming