Repliik: Vabaduse võlu ja vaev

Olavi Pesti

 

Ükspäev meie vanas armsas pealinnas jalutades hakkasin mõtlema, mille poolest erineb totaalses ja vabas maailmas elavate inimeste nähtav käitumine kõige enam – peale selle, et vaba maailma inimesed ei ole nii sünged ja naeratavad rohkem. Jõudsin järeldusele, et selleks on jalakäijate liikumisviis avalikus ruumis.

Mäletate Nõukogude okupatsiooni aega: peaaegu alati hoidsid liiklevad inimesed paremat kätt, vastutulijale anti teed jne. Seda võiks nimetada teatavaks distsipliiniks, mida totaalne režiim selleski valdkonnas indiviidile sisendas. (Peale selle: liikumiskultuuri õpetati lastele kooliski, mida enam – vist? – ei tehta.)

Hoopis teisiti käitub vaba maailma kodanik. Tema jaoks ei ole mingit vahet, kas hoida vasakule või paremale – ta on vaba kõiges. See vabaduse avaldumisviis levis hämmastavalt kiiresti läänest, loodest ja põhjast meiegi ühiskonda. Lõplikuks veendumiseks viisin isegi eksperimendi läbi. Kui kahe jalakäija laiusel trotuaaril tuleb kõrvuti vastu kaks inimest, ei astunud ma sõiduteele, vaid jäin seisma. Üldjuhul keegi siiski otsa ei tule, vaid võtab end viimasel hetkel kaaslase selja taha. Umbes kümnest katsest vaid ühel toimus füüsiline kokkupõrge; vastutulijate seas oli nii kodu- kui välismaalasi.

Või jälgige ühissõidukite peatuskohti. Miks peaks vaba inimene bussi oodates kõnniteel nõnda seisma, et ta möödakäijaid ei takistaks? Vaba inimesena seisab ta vabalt, seal, kus juhtub. Sellise olukorra üle kurta ja muretseda ei tasu – ilmselt saaks seda muuta ainult totaalse riigikorra taastamine, mida (peaaegu) keegi ei soovi. Küll aga võiks sellisedki sotsiaalsed muudatused olla teadusliku uurimise objekt. Sealjuures saaks kasutada näiteks vanu dokumentaalfilme ja fotosid, koguda inimeste mälestusi jms.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht