Riigikeel teise keelena

Mart Rannut

Tallinnas peeti 7. ja 8. aprillil IV rakenduslingvistika kevadkonverentsi teemal ?Teine keel. Eesti keele õpetamine mitte-eestlastele?. Kuna teema on Eestis vägagi aktuaalne, on paslik siinkohal esitada mõningaid nopped esimese konverentsipäeva külaliste ettekannetest.

Külalisesinejatena oli nõustama tulnud mitmeidki maailmanimega asjatundjaid, nende hulgas ka Läti haridusminister professor Ina Druviete, kes on rahvusvaheliselt tuntud keeleteadlane, erialaks just keelepoliitika ja -sotsioloogia. Kuna lätlased on meist mõne meie haridusministri abituse tõttu keeleküsimustes jõudsalt mööda läinud (vene koolide gümnaasiumiastmes mindi 60% ulatuses riigikeelsele õppele üle 2004. aasta septembrist), tasub nende kogemusi eestlastel kõrva taha panna.

Mõningad märkmed tema ettekandest: praegu läti keeletundide arv kokkuvõttes väheneb, sest minnakse üle lätikeelsele aineõppele. Samas on lähtekoht Eestiga võrreldes soodsam: algastmes on läti keele tunde kaks korda rohkem kui Eesti vene koolis eesti keele tunde, lisaks on klass jaotatud rühmadeks. Gümnaasiumiastmes, mis on Lätis poliitilise võitluse keskmes, läheb hoolimata Venemaa propagandamürast õppimine edukalt, õpetajad on rahul. Suurem selgus taseme suhtes saabub kevadel eksamitega. Samas on õpilaste nõudel veelgi suurendatud läti keeles õpetatavate ainete osakaalu (kuni 80%), sest kardetakse muidu kõrgkoolikonkurentsis alla jääda. Muide, lätikeelsele õppele üleminekul kasutati samu vene koolide õpetajaid, kes oma keeletaseme nõudmistega vastavusse viisid, läti koolide õpetajaid ei läinud nende asendamiseks vaja. Reform jätkub: pärast aastat 2007 on kõik eksamid läti keeles, kuid läti kui teise keele kõnelejad võivad vastata ka vene keeles. Läti koolides suureneb vene kodukeelega õpilaste osakaal (5 ? 7%), mida on poole rohkem kui eesti koolides. 40% vene koolide õpilasi läheb edasi õppima vene erakõrgkoolidesse, Lätist väljaspool otsib kõrgharidust 5%.

Vaevalt arvas ükski eestlane, et lätlased niivõrd kiiresti ja totaalselt selles valdkonnas meist mööda lähevad. Nende õnneks pole neil olnud äpuharidusministreid, kes meie Maimetsa kombel deklareeriks: ?Nad lähevad ise üle!? (kohtumine Eesti keelenõukoguga 24. V 2004).

Professor Meilute Ramonienė Vilniuse ülikoolist kõneles koolihariduse suundadest Leedus. Praegu moodustavad leedukeelsete koolide õpilased 90,8% õpilaste koguarvust Leedus, mis on oluliselt suurem leedulaste suhtarvust kogu elanikkonnas. See tähendab, et mõningates paikkondades moodustavad venelased 80% leedu klasside õpilastest. Peaaegu üldse ei ole neid, kes leedu keelest aru ei saa, nt Vilniuse elanikest, kellest leedulasi on ainult pool, oskab leedu keelt 99%. Samas on poolakad järjest enam hakanud eristuma ülejäänud ühiskonnast nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt.

Leena Nissilä kõneles äsja Soome saabunud nn uusimmigrantidest, kellest eestlased moodustavad venelaste järel suuruselt teise rühma umbkaudu 14 000 isendiga. Hoopis erinev pilt avaneb aga Soome koolides, kus eesti lapsed lausa ära kaovad: siin on eestlased 586 eesti keele kui emakeele õppijaga alles seitsmendal kohal, tagapool somaalidest, albaanlastest, araablastest, vietnamlastest ja kurdidest, venelastest rääkimata. See annab tunnistust eestlaste kihust kiiresti soomlaseks saada, seda eesti keele ja kultuuri hülgamise (assimilatsiooni) kaudu. Põhikooli lõpus omandavad soome keele kui teise keele õppijad taseme B 1.1-B 1.2, mis on märgatavalt kõrgem vene koolide lõpetajate tasemest Eestis.

Jaana Vasama tutvustas oma 2002. ? 2004. aastani läbi viidud uurimust Eestis 1990-91 sündinud (teismeliste) laste rahvusliku identiteedi kohta. Identiteet aitab määratleda oma kohta, suhteid, liikmelisust, võimaldab juurdepääsu teistele identiteetidele ehk teisisõnu: aitab aru saada, kes ma olen ja kuhu kuulun. Uuringu üllatavatest tulemustest võiks mainida ?Kalevipoja? mittetundmist (sellega seostusid kompvekid). Samuti teati kirjanikke paremini kui sportlasi või muusikuid. Eestlaste suhtumised venelastesse olid laste hulgas karmimad kui täiskasvanute omad, nt III klassi õpilased pidasid venelasi vastikuteks ja agressiivseteks. Ka vene keelde oli 57% küsitletutest negatiivne suhtumine. Uuriti ka vähesel määral venelasi eesti koolis, kus selgus, et eestlastesse suhtusid positiivselt tüdrukud, negatiivselt poisid. Viimased pidasid Eestit üheks väikseks, koledaks ja räpaseks riigiks. Kuid siiski ? kõikide suhtumine eesti keelde oli positiivne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming