Riigikeelne kool – kas Eestiski enesestmõistetavus?

Keele ja rahvuse tuleviku määrab staatus: kui see on kõrge, ei soovi ka teised riigi põhirahvusest eristuda ning tahavad osata riigikeelt vabalt.

AILI KÜNSTLER

Raivo Juurak

Põhja-Tallinna seni kakskeelse erakooli ehk Avatud Kooli vene keele tunnis on kasutusel Vepa-süsteem („Veel paremaks“), kokkulepitud neutraalsed märgid negatiivsele käitumisele osutamiseks. Õpetaja abi Alissa Norman ja õpetaja Irina Palm paluvad vaikust.

Raivo Juurak

Lõpuks ometi räägime kõva häälega kahe (või ehk tulevikus rohkemagi?) paralleelse koolisüsteemi mõttetusest väikeriigi mõtteka toimimise seisukohalt, ka riigikogu istungil riiklikult tähtsa küsimusena.1 Küsimust ei ole venekeelse vähemuse ahistamise süüdistuste tõttu – pole need 27 aastaga kuhugi kadunud – mugav lahendada olnud. Tasapisi on riigikeelse kooli suunas liigutud, kuid riigikeele valdamine, mis tagab kõigile siin riigis, olenemata ema- või kodukeelest, ka võrdsed võimalused, ei ole teoks saanud, pigem võib täheldada vene ja inglise keele positsioonide kindlustumise tendentsi.

Künstler: Kas pole kummaline seista riigikeelse ühtluskooli eest, kui teises otsas terendab ingliskeelne kõrgharidus? Kummast otsast tuleks õigupoolest alustada, et tagada riigi toimimine oma kodanike-elanike hüvanguks – riigikeeleta ja selle oskuseta pole see ju võimalik?

Mailis Reps, Eesti haridus- ja teadusminister: Analüüsida, otsustada ja tegutseda tuleb kõigil haridustasemetel. Haridusreformid ei anna kiireid tulemusi, seega tuleb ära teha korralik eeltöö, et loodetud kasu asemel mitte kahju tekitada. Sihid on praegu küll selged. Alusharidus peab võimaldama lapsel omandada eesti keele sellisel tasemel, et ta saab ladusalt alustada õpinguid eesti koolis. Eesti üldhariduskoolides võimaldatakse nii kvaliteetset eesti keele kui ka eestikeelset õpet, ent toetatakse ka õpilase emakeele ja kultuuri säilimist ja arendamist (mudeleid ei saa olla vaid üks, sest arvestada tuleb piirkondliku eripäraga). Kõrghariduses tuleb leida tasakaal eesti- ja võõrkeelse õppe vahel, sest samavõrd oluline nagu eestikeelse kõrghariduse edendamine on ka rahvusvahelistumine. Riik toetab eestikeelsete kõrgkooliõpikute väljatöötamist, et edendada terminivara arendamist, levitamist ja kinnistamist (10 aastaga on ilmunud üle 70 eestikeelse kõrgkooliõpiku). Birute Klaas-Lang, keeleteadlane, Eesti keelenõukogu liige: Eesti riik ja ühiskond vajavad tippspetsialiste ja ülikoolid kriitilist massi tudengeid, seega täidetakse loengusaalide ja laborite tühjad kohad välisüliõpilastega. Meie ülikoolide atraktiivsus rahvusvahelises kõrgharidusruumis on saavutus, kuid välisüliõpilased tuleks lõimida Eestiga. Keeleõpingud, meie ühiskonna ja kultuuri tundma õppimine, praktika eestikeelsetes ettevõtetes ja organisatsioonides, suhtlemine eestlastega ja oma mullist väljatulek – kõik see peaks kuuluma nende õppekavva. Tahame ju, et kõrgkooli lõpetanud jääksid Eestisse elama ja tööle. Vilistlasuuringute järgi meil ja mujal Euroopas pole välisüliõpilased rahul õpikohamaa keele ja kultuuri õpingute puudumisega. Keeleoskamatus on üks lahkumise peapõhjusi. Kõrgkoolil ja üldhariduskoolil on lõimimises võtmeroll ning eri keelt kõnelevaid lapsi saab ja tuleb koos õpetada. Õppekeel Eestis on muidugi eesti keel. Tegu ei ole üksnes keeleõppega, vaid laste ja noorte sidumisega, võrgustamisega. Nad on ju kõik meie lapsed.

Irene Käosaar, Integratsiooni Sihtasutuse juhataja: Õnneks ei tule meil valida kahe otsa vahel ega ka alustada. Hoiakud eesti keele ja eesti keeles õppimise osas on viimastel aastatel palju muutunud ning see pole juhuslik: muutunud on ühiskond, ajalootaak on enamasti õlult raputatud, haridussüsteemis on tehtud süsteemselt tööd. Eesti keele õpe on juba aastaid lasteaias kohustuslik (ja seda tehakse paljudes väga hästi), vene õppekeelega põhikoolidest üle pooles on keelekümblusprogramm (edu on tõestanud uuringud meil ja mujal), mitmed põhikoolid on valinud mõne muu eesti keele õpet toetava metoodika. Gümnaasiumiastmes mindi eestikeelsele aineõppele üle peaaegu viis aastat tagasi (paljudes koolides on eestikeelne õpe väga heal tasemel). 2017. aasta integratsiooni-monitooringu järgi on eri kodukeelega noorte eesti keele oskus paranenud, samuti osalus ühiskonnaelus. Peame vaid sihid võrdselt hästi ellu viima nii Maardus, Tartus, Valgas kui ka Tallinnas ja Ida-Virumaal.

Kõrghariduses peaks keelelise tasakaalu läbi mõtlema, et olla konkurentsivõimeline teaduses üle kogu maailma (võõrkeelte kasutamiseta seda ei saa) ja et oleks hoitud ja arendatud ka meie oma akadeemiline ja teaduskeel. Üks keel ei takista kuidagi teiste omandamist, pigem vastupidi. Kuigi keeleõpe on tulemuslikem lasteaiaeas, ei tohi unustada põlvkonda, kellel ei ole olnud selleks võimalust. Meie väikses riigis on iga inimene tähtis ning enese arendamine ei tohi oleneda east või taustast.

Mart Rannut, keeleteadlane: Kõigepealt venekeelsest vähemusest: seda on meil paar protsenti, valdavalt Peipsi ääres, ja see pole poliitiliselt märgatav. Nõukogude ajal sisserännanud pole aga loobunud oma meelsusest, nõudes ka venekeelse hariduse jätkumist, kuigi see sandistab võimalused elus. Polariseerumise vältimiseks on eestlastele vene keele oskus üles haibitud, kuigi sellega pole suurt midagi pihta hakata: tööle minnakse läände ja põhja, puhatakse lõunas. Majanduslikult tasuvuselt on vene keele oskus 4.-5. kohal pärast inglise, saksa, prantsuse ja võimalik, et ka soome keelt. Küll aga on paar parteid üritanud vene keelt üleväärtustada, et tööalaselt Eestis suhelda. Ses osas on nad üsna edukad olnud.

Eesti kooli olukord on üsna tüüpiline: surve alt vabanenuna oleks tulnud haridussüsteem normaliseerida, kuid juurdunud alaväärsuskompleks, mugavus ja perspektiivi puudumine pidurdavad seda siiani tõhusalt. Venekeelse elanikkonna häältega saab mõni erakond parlamendis reformid ka blokeerida. 1960ndatel oli sama probleemi ees Aafrika, sellega maadeldakse siiani. Euroopas on reform tavaliselt ühe põlvkonna jooksul ära tehtud, näiteks Lätis ja ka Ukrainas. Meil tasub end kahjuks võrrelda Aafrika riikidega. Asi pole tingimustes, vaid kompleksides kahe kõrva vahel.

Kristina Kallas, Eesti 200: Eesti ühtse kooli puhul on keskendutud õppekeele teemale, kuid sama oluline on korraldada õpe koolis nii, et lapsed oleksid võimalikult palju koos ega eralduks eesti-, vene- või muukeelsetesse gruppidesse. Tähtis on üksteise tundmaõppimine, ühisvõrgustike loomine, samas infoväljas väärtuste jagamine. Üksmeel on selles, et õppekeel on eesti keel, kuid Eesti kool ei tohiks tunduda sunniviisilise keelelise assimilatsiooni vahendina, kus muu emakeelega lastevanematele ei jäetagi muud valikut. Venekeelsetes piirkondades ei tohi ühtses koolis käivatel eesti kodukeelega lastel olla vene õppekeelele ülemineku survet. Eesti kool peaks ideaalis edendama kultuuridevahelist suhtlust ja tunnetust, ka mitmekeelsust, mis on oluline ülikooliõpingutes ja tööturul.

Kõrghariduse inglise keelele ülemineku pärast pole siiski vaja veel väga muretseda, sest ingliskeelset õpet on ülikoolides suhteliselt vähe, siis küll, kui mõnda eriala ei saagi enam kõrghariduse esimesel astmel eesti keeles õppida. Välistudengite meelitamisega Eestisse peab kaasnema kohustus eesti keel selgeks õppida ja ülikoolide vastutus eesti keele õpe neile korraldada (ka välisõppejõududele). Eesti üld- ja kõrghariduse tulevik on ilmselt mitmekeelne, kus kaks või kolm ja enam keelt toimivad kõrvuti õppekeeltena, kuid peamine ühiskonna ja haridusorganisatsioonide toimimise keel on eesti keel.

Martin Ehala, keeleteadlane, Eesti keelenõukogu liige: XXI sajandi maailm muutub väga kiiresti. Veel kümne aasta eest oleks vaid riigikeelse kooli mõte tundunud enneaegne, samuti oli inglise keel kõrghariduses pigem teoreetiline kui reaalne mure. Nüüd on olukord pöördeliselt muutunud: ühiskond on eestikeelseks kooliks valmis, mõistetakse, et see on kasulik kõigile. Eestikeelse ülikooli asemel on aga kakskeelne ülikool – reaalsus, millega tuleb kohaneda.

Üleminek eestikeelsele üldhariduskoolile tugevdab eesti keele positsiooni, eriti pikas perspektiivis. Tugev eestikeelne ühiskond tagab selle, et ülikool ei muutu täiesti ingliskeelseks, ka välisõppejõud ja välisüliõpilased mõistavad, et ilma eesti keele oskuseta on Eestis ebamugav elada.

Seega on praegu kõige tähtsam murrang meie endi hoiakutes – et me ei peaks enesestmõistetavaks kõnelda sisserändajatega inglise keeles. See on rahvusliku eneseteadvuse küsimus. Hollandis, Taanis ja Soomes, kus põhirahva inglise keele oskus on väga hea, ei ole ometi muret uute tulijate kohanemisega – asukohamaa keele kasutamine on enesestmõistetav, teisiti ei saa. Suur valmisolek eestikeelseks üldhariduskooliks näitab, et Eestis eesti keele kasutamist enesestmõistetavaks pidada ei ole enam kaugel. Ja kui nii läheb, ei ohusta ka kakskeelne ülikool eesti keele kestmist.

Künstler: Viimase Paide arvamusfestivali vestlusringist jäi president Kaljulaiu repliikidest mulje, et lasteaia- ja koolikeele küsimuses on takerdutud vaid vene-eesti keele problemaatikasse. On ju tegelikult ka nõukogude ajast hulgaliselt muu emakeelega kui eesti või vene lapsi koolis käinud, lähitulevik toob aga meie kooli kõikvõimaliku muu emakeelega õpilasi tõenäoliselt vaid juurde. Venekeelse paralleel-munitsipaalharidusega on seni diskrimineeritud ja diskrimineeritakse edasi kõiki teisi muu emakeelega õppureid (nende kultuuri ja keele hoidmist on Eesti riik vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadusega küll kogu aeg toetanud, sealhulgas 1993. aastast). Pealegi ei tagata sellega võrdseid võimalusi ühiskonnas hakkama saada. Miks pooldate haridusministrina selle süsteemiga jätkamist?

Reps: Mina pooldan kvaliteetse eestikeelse alushariduse kättesaadavust, pole oluline, kas lapse emakeel on eesti, ukraina, vene, araabia või mõni muu keel. Küsimus pole keeles, vaid eri rahvuste Eesti ühiskonna elus osalemises – see on üks peamisi väljakutseid, mis meie riigi ees praegu seisab.

Lasteaiaõpetajate põhi- ja täienduskoolituses on aina enam tähelepanu all mitmekeelne ja -kultuuriline õpikeskkond. Tõsi, ida poolt tulijad panevad oma lapsed parema meelega venekeelsesse lasteaeda, ka elukoha tõttu, sest eelistatakse ikka kodulähedast kooli või lasteaeda. Mujalt tulnud valivad enamasti eestikeelse lasteaia. Hariduse mitmekesisus on iseenesest positiivne. Vahet pole, milline pedagoogiline lähenemine valitakse, peaasi et see õpilastele sobib ja tulemusele viib. Esmatähtis on keeleõppe sisuline kvaliteet.

Alusharidusega võrdsete võimaluste tagamiseks käivitab riik sel aastal pro­grammi „Professionaalne eestikeelne õpe­taja igasse vene õppekeelega lasteaia­rühma“. Tallinna ja Ida-Virumaa omavalitsuste lasteaedade tarvis alustatakse 60 eesti emakeelega õpetaja täiendus­koolitamist. Uue alushariduse seadusega on plaanis rakendada seda kõikjal.

Kõik peavad aga aru saama, et Eesti haridussüsteemis kasutatakse üht ja sedasama õppekava kõikides koolides, nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis, erandiks on rahvusvahelised koolid. Selleks et ka muu emakeelega lastel oleksid tulevikus tööturul võrdsed võimalused, peame pöörama rohkem tähelepanu piirkondadele, kus eesti keele kasutamiseks on vähem võimalusi. Selleks jätkame kindlasti tihedat koostööd kohalike omavalitsustega.

Künstler: Kas oleme suuresti seniajani integreerumata venekeelsetele paljude muukeelsete lisandumiseks Eestis valmis? Paratamatult koonduvad nad ikkagi eelkõige Tallinna, ühiskonna sidususega on aga muresid ka juba neti kõlakodadesse kogunenud riigikeelsetegagi …

Irene Käosaar: Kui mõelda, millisest ühiskonnast me tuleme ja kui vähe on olnud aega muutusi ellu viia, siis oleme olnud üsna edukad. Kerge on keelata ja käskida, aga just hoiaku muutmine toob edu, loob aluse vastutuse võtmiseks ja panustamiseks. Suhtumine Eesti riiki ja eesti keelde on 1990ndatega võrreldes suuresti muutunud. Olen olnud sestsaadik haridussüsteemi ja eesti keele õppe ning lõimimisega seotud ning pole nt viimasel kümnel aastal kuulnud enam küsimust, kas eesti keelt peaks õppima, küsitakse, kuidas.

Kas peaksime kartma uustulijaid? Kuni sisseränne on praeguses mahus või ka veidi suurem, ei ole meil midagi karta. Mina küll ei näe tohutute masside juurdevoolu Eestisse. 2017. aasta integratsiooni monitooringu järgi on uussisserändajad eesti keele õppimises ja lõimumises edukad. See on ka arusaadav. Eestisse koliv inimene teab täpselt, kuhu ta kolib. Ta teab, et tegemist on iseseisva majanduslikult üsna heal järjel väikeriigiga, kus on üks riigikeel – eesti keel. Seega õpib ta ära ka keele ja on huvitatud ühiskonnas osalemisest, aga see ju ongi üks lõimumise alustalasid. Meie riigi ja selle keele suhtes positiivselt meelestatud inimesed peaksid olema siia igati teretulnud ning nende panus meie kultuuri, majanduse ja ühiskonna arengusse oodatud ja toetatud.

Rannut: Tõesti, ei ole muukeelsete horde tulemas veel kuskilt ning need, kes tulevad, tulevad põhiliselt ida poolt. Suur osa neist on kõrgharidusega, naissoost ja värskelt abiellunud, valmis eesti keele ära õppima. Meessoost sisserännanud on suures osas äri või õppimisega seotud, nende keeleõppe motivatsioon on tagasihoidlikum. Probleemseimad on vähesed lõuna poolt pärit asüülitaotlejad, kel tihti puudub õpiharjumus. Üldjoontes on meie rahvastikupoliitika uussisserändajate suhtes konservatiivne ning oma ülesannetega tullakse toime.

Klaas-Lang: Ei saa küll nõustada, et venekeelne elanikkond on seniajani suuresti integreerumata. Nooremate keeleoskus, vähemalt ülikooli jõudnute oma, on tunduvalt paranenud. Sisserändajate uue laine puhul tuleb juba ette mõelda, kuidas suunata Ukrainast ja mujalt tulnud venekeelsete perede lapsed eestikeelsele õpiteele. Selleks ühtluskool ongi. Helsingi koolides ongi kohati veerand või isegi 30% õppijatest sisserände taustaga, tõsi, osa neist on juba Soomes sündinud. Kõik õpivad soome keeles, muukeelseid lapsi toetatakse ainetundides, abiks on eripedagoogid. Ergutatakse ka huvi oma keele ja kultuuri vastu ning sedagi, et soomekeelsed lapsed rohkem eri keelte ja kultuuridega kokku puutuksid.

Ehala: Eesti ühiskond on viimase kümne aastaga kõvasti küpsenud ja tugevnenud, olgugi et internetiavarused jätavad mulje hirmsast killustatusest. Interneti tõttu on arvamuste paljusus lihtsalt hästi näha ning marginaalsed hoiakud paistavad suuremad, kui need on. Ka rahvuspinged on pärast pronkssõduri vastasseisu järjest vähenenud. Kui ei tule uusi vastikuid provokatsioone, on meie venelased tõenäoliselt mõne aastakümne pärast sama sidus eesti ühiskonna osa, nagu on soomerootslased soome ühiskonnas. Ja ühtluskool aitab sellele kindlasti kaasa.

Kindel on ka see, et sisseränne Eestisse jätkub. Kui paneme oma kõrghariduse targa sisserände teenistusse, soodustades edukate välisüliõpilaste Eestisse jäämist, on kõrghariduse kekskeelsusest ka mingi reaalne kasu. Kui suudame ühendada üldhariduskooli, pole vaja peljata ka ukraina ja vene taustaga sisserändajaid: kultuuriliselt on nad igal juhul meie ühiskonda kohasemad kui Aafrika või muslimi taustaga inimesed – muidugi sisserännuvoo tasemel, millega kultuuriliselt ja ühiskonnana toime tuleme. Oluline on ka eestlaste endi rahvuslik küpsemine, mineviku traumadest ja ohvriidentiteedist vabanemine, enese tajumine täisväärtusliku riigirahvana, kes nõudlik uustulnukate suhtes, ent avatud neile, kes soovivad siin juurduda.

Künstler: Jevgeni Ossinovski on intervjuus Mart Rannutile 2014. aastal vene- ja eestikeelse kooli kohta öelnud: „iseenesest võiks see olla iseseisev hariduspoliitiline eesmärk. [—]. Ühiskonna venekeelses osas on valmisolek õppimiseks koos eestlastega ühise katuse all täitsa olemas.“2 Kui teostuks aga kakskeelsete, s.o vene-eesti või ka inglise-eesti lasteaedade plaan, kas ei vii see uusimmigrantide muu emakeelega lapsi vene- ja ingliskeelsete segregeerunud gruppide rüppe? Viimasesse kipub osa riigikeelseidki teatavasti … On ju vene- ja ingliskeelne maailm väikse Eesti keele- ja kultuuriruumist mõõtmatult suurem?

Ehala: Põhiline on vältida sisulist segregatsiooni: muudetakse vene kooli või lasteaia õppekeelt, aga õpilased on ikka eestlastest eraldi, või pannakse eesti ja vene noored ühe katuse alla, aga õpivad siiski eraldi klassides. Ühtne eestikeelne kool tähendab õppimist eesti keeles ja samas klassis, hoolimata õpilase emakeelest. Ühtse eesti kooli ja lasteaia mõte pole keeleõppes, vaid selles, et eesti ja vene noored kasvaksid maast madalast koos, et kaoks etniline eraldumine, mis takistab vene noortel Eestis edasi jõuda ja on oht riigi julgeolekule.

Soovijad peavad saama võimaluse õppida lisaks vene keelt emakeelena, vene kirjandust ja kultuurilugu, või muid keeli emakeelena, kui on piisavalt ühe etnilise taustaga õpilasi. Eesmärk ei ole alla suruda kellegi rahvuslikku ja keelelist identiteeti, vaid anda eestikeelse kooli kaudu võimalus omandada ka eesti keel ja identiteet. Ja mõne identiteedi või keele omandamine ei tähenda vähimalgi määral, et olemasolevast tuleks loobuda.

Rannut: Keele ja rahvuse tuleviku määrab staatus: kui see on kõrge, ei soovi ka teised riigi põhirahvusest eristuda ning tahavad osata selle keelt vabalt. Selle kehtestamiseseks on õiguslikke, halduslikke ja mainekujunduslikke vahendeid, mida rakendatakse seniajani käpardlikult või mis jäetakse hoopis kõrvale. Seega läheb reformiks tarvis nii aju kui ka selgroogu. Teine küsimus on reformi kiiruses. Oleme selle väiksemas seltskonnas läbi arvutanud: kui poliitikud ja ametnikud rinnaga ees ei seisa, saaks selle ära teha nelja aastaga, nii et aastaks 2023 oleks asi vask. Mõningad ajalised erandid osa Ida-Viru linnade puhul üldpilti ei muuda. Esimese sammuna erikeelsete õpilaste sama katuse alla kolimise poolt olen kahe käega. Selle oleks küll juba üleeile pidanud ära tegema.

Künstler: Enesestmõistetav on ju seegi, et riigikeelega riigis on keeleline integratsioon ühesuunaline. Sedagi pidas president Paides tarvilikuks rõhutada. Kaks(kolm- jne)keelsus indiviidi tasandil on loomulik ja personaalne asi. Munitsipaalasutuses pole aga see justkui kohane, kui riik pole kakskeelne?

Reps: Keelteoskus on üks olulisemaid võtmepädevusi inimese elukestvas õppes ja tööelus. Ka digioskused ja ettevõtlikkus on olulised, ent ilma keelteoskuseta on digimaailm piiratud ja inimese konkurentsivõime nii hariduses kui ka tööturul tagasihoidlik. Eesti keel on praegu paremas seisus kui kunagi varem. Tuleval aastal tähistame juba riigikeele sajandit. Eesti keele kestlikkuse ja arengu saame tagada ainult sellega, kui me seda ise väärtustame korrektse keelekasutusega ja õpetame ka oma lapsed seda tegema. Aeg on küps, et öelda: mitmekeelsus ei ole ainult isiklik varandus või asi, vaid eelkõige objektiivne vajadus reaalses suhtluses ning ka väärtus kogu ühiskonna jaoks.

Kallas: Ühe riigikeelega riigis peab haridussüsteem domineerivalt toimima selles keeles, sealhulgas alusharidus ja kõrgharidus – Eesti riigis on hariduskeeleks eesti keel. Meie inimeste keeleline ja kultuuriline identiteet on aga järjest mitmekesisem, mistõttu on oluline, et haridussüsteem toetaks ka vabatahtlikult valitud mitmekeelsust. Peavad olema loodud võimalused ka lastele, kelle kodus räägitakse teisi keeli peale eesti keele, või neile, kes ei soovi välismaal omandatud teisest keelest Eestisse tagasi kolimisel loobuda. Eestikeelse haridussüsteemi sisse saab kogukonna keelelisest mitmekesisusest lähtuvalt kujundada ka teiste keelte ja kultuuride õppe toetamaks just isiku mitmekeelsust, jättes süsteemi toimima eesti­keelsena.

Käosaar: Mina küll seda nii ei võtaks ega ole ka presidendi sõnavõtte niimoodi tõlgendanud. Eesti keel on ja jääb Eesti riigi ainukeseks riigikeeleks, selle staatus ei ole vaidlustatav, ent Eesti haridussüsteem peab lisaks eesti keele õppele ja arendamisele tagama ka teiste keelte ja teistes keeltes õppe. Lõimitud aine- ja keeleõpe võiks toimida mitte ainult vene õppekeelega koolides eesti keele õpetamisel, vaid ka mis tahes võõrkeelte õppel. Keeleline rikkus aitab suhelda, avardab maailmapilti, toetab analüüsivõimet ning õpioskuste arenemist. Seda potentsiaali hariduses mitte ära kasutada on väikest viisi kuritegu.

Künstler: Haridus- ja teadusminister Mailis Reps on otsustavalt seisnud erakoolide riikliku rahastamise eest, ühtlasi osutanud vestluses Kristina Kallasega,3 et eestikeelse ühtluskooli kehtestamise korral jätkatakse venekeelset tegutsemist erakooli vormis. Kristina Kallas, kui venekeelsete laste koolid jätkavad erakoolide vormis, pole ju teie ühtluskooli plaanist miskit kasu? Kuidas üldse Eesti 200 eri emakeelega laste erakoolidesse suhtub?

Kallas: Ma ei näe põhjust, miks peaks tekkima hulganisti venekeelseid erakoole, kui ühtses koolis luuakse venekeelsetele lastele nende emakeele arenguks vajalikud tingimused. Ma ei välista, et Tallinnas ja Narvas tekib üks venekeelne erakool, tegelikult on neid juba mõlemas linnas. Venekeelsed lapsevanemad ei ole neid siiski eelistanud, vastupidi, populaarne on kahe keele oskust arendav keelekümblus või kahes keeles õpet pakkuv kool. Vene õppekeelega erakoolide arengut pidurdab seegi, et Eestis ei valmistata ette nende õpetajaid ning Venemaalt või mujalt venekeelsetest riikidest tulnud pedagoogid ei vasta oma ettevalmistuse tasemelt meie haridussüsteemi nõuetele ja lastevanemate ootustele. Eesti 200 õppekeelepõhiseid koole pigem ei soosi (keelamine pole siiski mõistlik), olgu need era- või munitsipaalkoolid, sest just õppekeelepõhine eraldatus tekitab ühiskonnas sidususprobleeme. Sama kehtib inglise ja muu õppekeelega koolide puhul. Riigikoolis peavad mis tahes emakeelega lapsed tundma ennast hästi, nii et ei teki vajadust eri õppekeelega koolide järele. Me peame oluliseks, et kõik õpilased õpivad koos ühtses koolis, kus saavad arendada ka oma emakeelt või saada rahvusvahelist õpet.

Rannut: Eesti riigikeel on eesti keel ja kogu ametnikkond peab seda kasutama. Küll aga laiutab meil rahvuslik alaväärsuskompleks: Nõukogude okupatsiooniga sisserännanutele ja nende järglastele tõlgitakse kõik vene keelde ette-taha ära, et nad ka kõige primitiivsemat eesti keelt kuskil kasutama ei peaks. Õpitud abituse põhjal kujuneb ka vene keele kasutamise harjumus, millest võrsuvad venekeelse keskkonna laiendamise nõudmised. Juhin tähelepanu, et tõlkimise kohustust kuskil seadustatud ei ole, veelgi enam, võõrkeeles kellegi poole pöörduda on ametnikul lubatud ainult välissuhtluses. Soovitan meie tublil presidendil järgmisel Narva visiidil seadust järgida. Muide, ka Narva ametnikud ei tohiks AK-le anda venekeelseid intervjuusid.

Künstler: Mailis Reps, kas on oodata praeguste seisukohtade juures muukeelsete laste munitsipaalkoolide lisandumist? Võivad ju lapsevanemad soovida oma inglis-, soome- või ka ukrainakeelse lapse panna omasugustega samasse kooli.

Reps: Vanemad arvestavad peale õppekeele ka muude faktoritega: kodulähedus, kooli maine, õpetajate sobivus jne. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi otsustab põhikooli õppekeele valiku kooli pidaja ehk kohalik omavalitsus, lähtudes koolivõrgu iseärasustest ning elanikkonna soovidest ja eelistustest. Seoses õpilaste arvu vähenemisega praegu koole pigem liidetakse. Riik ei kirjuta ette, kuidas muukeelsete laste keeleõpet korraldada. Kool otsustab ise, kas liituda keelekümblusprogrammiga, osaleda projektides, korraldada osa aineõpetust eesti keeles jne. Riik pakub mitmesugust tuge, näiteks rahastab keeleõppe projekte, sh laagreid, koolide koostööprojekte jms. Kõik see lubab edendada keeleoskust ja noored osalevad seal meelsasti. 

Künstler: Kuidas tagada kõrghariduse ingliskeelestumise kiuste eestikeelse terminoloogia ja teaduse kõrgtase, sh entsüklopeedilise teadmise kõrgtase ja üldrahvalik kättesaadavus? Selleta pole ju ka ühtluskool võimalik. Ei saa ju ometi olla selle aluseks ingliskeelne Wikipedia?

Kallas: Mina olen seda meelt, et Eesti tudengid, kelle emakeel on eesti keel või kes on üldhariduse omandanud eesti keeles, peaksid saama õppida oma valitud eriala ülikoolis eesti keeles esimesel ja teisel astmel ehk omandama magistrihariduse eesti keeles. Sellega kujuneb ja areneb nii õppurite kui ka õppejõudude terminivara. Inglise keele kasutamine õppetöös ei tohiks olla keelatud, nagu see on paljudes riikides, vaid vastupidi, teiste keelte juurdetoomine võiks olla tervitatav. Ma ei ole üldse jäikade keelte kasutamise piiride poolt ega poolda teise õppekeele sissetoomiseks eriluba. Ingliskeelse õppekava alusel õppivad tudengid peaksid õppima eesti keelt ja eestikeelse tudengid kasutama ka inglise keelt. Teaduses ehk doktorantuuris ja sealt edasi peaks soodustama ka eestikeelsete teaduspublikatsioonide kirjutamist rahvusvaheliste kõrval. Seda ei pea ehk nõudma välisdoktorantidelt ja -õppejõududelt, küll aga neilt, kes on oma hariduse saanud Eestis ja peamiselt eesti keeles.

Rannut: Meie terminiloome vastab ühiskonna vajadustele, selle üle võime kogu Euroopas uhked olla. Loomulikult tuleb kasutuses ikka praaki ette: nt rahvusvähemus pole mingi vähemuse eriliik, vaid hoopis rahvusrühm, ning vihakõnel pole vihaga miskit tegemist.4 Terminiloome on keele arengu kõrvaltoode, murekoht on ikka staatus. Kui selle korda saame, tulevad keele kvaliteet ning muud keelekorraldusmõõtmed järele.

Reps: Centari 2018. aasta uuringu põhjal ei ole ohtu, et kõrgharidus ingliskeelestuks, ülikoolides taotletakse õppekeelte tasakaalu. Õpime ka teistelt riikidelt, kel samad väljakutsed ehk demograafiline langus, soov olla avatud ja rahvusvahelistuda. Riik toetab jätkuvalt eesti keele arendamist, sh eesti keele uurimist, keeletehnoloogia ja terminoloogia edendamist, kõrgkooliõpikute kirjutamist. Meie eesmärk on, et iga Eesti elanik tahab, saab ja oskab kasutada eesti keelt ning valdab võõrkeeli.

Klaas-Lang: Terminiloomega tegeldakse. Seda toetab ka oma kasinate võimaluste piires riiklik programm. Väga palju kasu oleks sellest, kui varustada ingliskeelsed doktoritööd ammendava eestikeelse kokkuvõttega. Just seal peaks oma kitsas teaduslõigus kajastuma ka terminite arendamine. Kuna peaaegu kõik doktoritööd kirjutatakse meie ülikoolides inglise keeles, aitaks just eestikeelse kokkuvõtte nõue suunata meie doktorandid koos juhendajatega terminiarenduse teele. Eelmise keelenõukogu soovitustes kõrghariduse keelsuse vallas oli ammendavuse mõõtühikuna kirjas vastava eriala teadusartikli maht. Kõik kõrgkoolid pole sellist nõuet kehtestanud ja kui ka on, siis on selle täitmine ammendavuse vaatevinklist kohati küsitav. Terminid jõuavad kõrgkooliõpikutesse, nii originaalõpikutesse kui ka tõlkeõpikutesse, mille koostamist ja kirjastamist rahastatakse juba kümmekond aastat riikliku programmi toel. Terminiloomest ja eestikeelsetest õpikutest on aga vähe kasu, kui õppekavad ja kõrgkooli õppe- ja töökeel on inglise keel. Keel elab ja areneb kasutuses. Ka keelekasutuse püramiidi tipus – kõrghariduses ja teaduses – ei ole keelel muud võimalust kesta.

Igameheentsüklopeedia Wikipedia, kust meie koolinoored oma infootsinguid alustavad, on aga jõudsasti eestikeelseks saamas. Protsessi eestvedajad on Tartu ülikool ja MTÜ Wikimedia Eesti. Eesmärgist – miljon eestikeelset sisu ja keele osas toimetatud vikiartiklit Eesti Vabariigi 100. ja emakeelse Tartu ülikooli 100. aastapäevaks – ollakse veel kaugel, kuid lähenetakse juba jõudsalt 200 000 artikli teetähisele.5

Igaühe abi on teretulnud. Eestlased on ju talgurahvas. Koristamistalgutele lisaks võiksime teha ka vikitalgud.

1 http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201809131000#PKP-23152

2 Mart Rannut, Venekeelsed on ühiskooliks eestlastega valmis. Intervjuu haridusminister Jevgeni Ossinovskiga. – Keele Infoleht 5. VI 2014, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varia/2014-06-05-17-18-52/

3 https://theworldnews.net/ee-news/delfi-tv-stuudio-mailis-reps-ja-kristina-kallas-haridusest-mis-oigustab-venekeelse-kooli-pidamist-annelinnas

4 Vt https://arvamus.postimees.ee/3686035/keelekool-mida-tahendab-vihakone –toim.

5 Vt http://www.miljonpluss.ut.ee/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht