SALME RAATMA 25. VI 1915 – 28. II 2008

 

Lahkunud on väliseesti nimekamaid lastekirjanikke, kelle panust väliseesti lastekirjandusse on võrreldud Elleni Niidu ja Heljo Männi omaga kodueesti mastaabis. Salme Raatma sündis 25. juunil 1915. aastal Viljandimaal Helme vallas Liinakülas. Ta õppis Helme algkoolis ja seejärel Tõrva ühisgümnaasiumis. Aastail 1933–1938 õppis Raatma Tartu ülikoolis kunstiajalugu, kirjandust ja etnograafiat. Samaaegselt töötas ka Eesti Rahva Muuseumis. Pärast abiellumist pastor Herbert A. Rosensteiniga 1938. aastal asuti elama Noarootsi. Peagi tuli aga Eestist lahkuda, algul Saksamaale, kust aastal 1964 suunduti Turusse.

Huvi kirjanduse vastu saatis Salme Raatmat juba lapsepõlves. Isa loetud jutud, koolis õnnestunud kirjandid, panid aluse unistusele kirjutada kunagi Tuglase või Tagore stiilis lühiproosat. Kuid suurele unistusele vaatamata, juhtis elu teda hoopis lastele kirjutama.

Lastekirjandusse tuli Raatma kunstmuinasjuttudega. 1947.-48. aasta kirjandusvõistlustel saavutatud esikoht julgustas noort kirjanikku edaspidigi tegutsema just sel alal. Nii mõnedki jutud on enne raamatuks saamist ilmunud väliseesti ajakirjanduses. Raatma alustas mälestusjuttudega oma lapsepõlvest, need on koondatud kogusse „Mis sinust tuleb?”. Olulised on siin etnograafilised detailid, omaaegse Eesti miljöö, tavad ja kultuur. Kirjanikku inspireeris ka tema laste  („Minu karu”, 1956, Lund) ja lastelaste lapsepõlv („Sinised õunad ja teisi jutte lastele”, 1984, Toronto). Kunstmuinasjutu „Jänesepoeg, kes lendas kuu peale” (1978, Stockholm) tõukealuseks oli ameeriklaste kuuvallutus 1970. aastal.

„Lumekuninganna ja teisi jutte lastele” (1986, Toronto) ning juba taasiseseisvunud Eestis ilmunud „Oleks mul sõber” (2002) on mõeldud pisut suurematele lastele, seda just käsitletud eetiliste ja sotsiaalsete probleemide tõttu. Vanemate haigus ja lahutus, võõrasema tulek perekonda, tööpuudus, varastamine ja valetamine – need on vaid mõned kirjaniku tundliku sotsiaalse närviga tunnetatud probleemidest. Kirjeldatud kriisisituatsioonidest hoolimata on Raatma juttudes ometi turvalisus, sest lapse jaoks leidub alati keegi, kes aitab tal tekkinud olukorraga toime tulla. Raatmal oli eriline võime panna lapsi edasi mõtlema ja arutlema.

Salme Raatma põhiliseks inspiratsiooniallikaks oli elu tema ümber: inimesed, nende mõtted ja teod keerulistes olukordades, milles tuleb teha moraalne valik. Enamikul Salme Raatma juttudest on prototüübid. Oluline pole mitte tekkinud konflikt, vaid inimese käitumine. Salme Raatma jutud on hoolikalt läbi töötatud, vahel lausa minimalistliku väljendusega. Ikka jääb rohkem sõnade taha, kui välja öeldakse.

Salme Raatma on avaldanud ka lühiproosat, luulet (kogud „Päev ootab sind”, 1982; „Valge lagi”, 1985; „Laululatern”, 1993; „Tuhat soovi”, 1995; „Muld ja tuuled”, 2000) ja kirjanduslikke esseesid ning tegelenud lastekirjanduse teoreetilise mõtestamisega ( „Laps raamatus ja lasteraamat”). Raatma luuleraamatutes avaneb avar teema- ja tundering, alates muinasjutulisest maailmanägemisest ning lõpetades sügava usutundega. Autori luulet on ilmunud ka soome keeles.

Salme Raatma oli soe ja tundlik lastekirjanik, kelle teostest peegeldub  hingesoojust, optimismi ja elurõõmu.

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming