Sõna ja tähendus

Margit Langemets

Renate Pajusalu, Sõna ja tähendus. Haridus- ja Teadusministeerium, Archimedes. Retsenseerinud Margit Langemets, Haldur Õim ja Tiiu Erelt, toimetanud Tiiu Erelt. Kujundanud Merle Moorlat. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2009. 207 lk. Ilmunud riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine (2008–2012)” toetusel.  Renate Pajusalu „Sõna ja tähendus”, mis ilmus 2009. aasta hilissügisel, on riikliku kõrgkooliõpikute programmi esimene pääsuke. Kuue aasta jooksul on haridusministeerium plaaninud sel viisil välja tuua 30–50 eestikeelset eri valdkonna põhiõpikut, mis peaksid üliõpilaste elu hõlbustamise kõrval soodustama eesti keele võimalust toimida täielise teaduskeelena, igas mõttes kultuurse keelena. Ain Kaalep rõhutas hiljaaegu  Sirbis, et „Keel ei ole isetekkeline: alati on mõni, kes ütleb esmakordselt uue sõna, mis seejärel levib”. Oskuskeeles, mis on üldkeelest täpsem, kehtib see ehk rohkemgi: selleks et oma keeles (uuest) asjast kõnelda või kirjutada, peab keegi looma termini, mis lähtub mõistest, mis on heas eesti keeles ning mis läheb loodetavasti oma valdkonnas käibele. „Sõna ja tähendus” sisaldab hulga uuemal ajal kasutusele võetud lingvistikatermineid,  kõige ammendavamalt kindlasti kognitiivse lingvistika vallas.

Kui uurida semantika valdkonda raamatukogus, siis leiab eestikeelse märksõnaga „semantika” või „tähendus” sildistatud tuhatkonna teose seast umbes poolsada. (On ka kitsamaid, nn seotud märksõnu, nt „polüseemia”, „seletus” vm.) Kõige rohkem on semantikast eesti keeles kirjutanud semantikaguru Haldur Õim, kes on uurinud ja  õpetanud seda Tartu ülikoolis 1960ndatest peale. Tema 1974. aastal ilmunud „Semantika” tõukus toona deskriptiivse lingvistika pärandatud olukorrast üldkeeleteaduses, kus semantikal puudus oma koht, kus semantilised kaalutlused jäid väljapoole keeleteaduse piire, kuivõrd ei suudetud täita generatiivse grammatika ranget formaalse kirjelduse nõuet. Õimu raamat, mis ilmus 35 aastat enne tema õpilase Pajusalu oma,  kirjeldab pöördelist etappi keeleteaduses, kui „tol ajal ülipopulaarne generatiivne grammatika oli sunnitud pöörduma tähenduste poole”, mida lõppkokkuvõttes ongi peetud järjekindla teadusliku semantika alguseks, nagu Pajusalu on selle kokku võtnud (lk 33, 35). Lisaks tol ajal trooninud komponentanalüüsile annab Pajusalu ülevaate ka teistest semantika meetoditest: semantilistest primitiividest, kontseptuaalsest  ja freimisemantikast, prototüüpanalüüsist, küsitlusest.

Kuigi regulaarset leksikograafilist tööd on tehtud vähemalt kaks ja pool tuhat aastat, millest samuti võiks tähendusõpetuse algust arvestada, eelistab Pajusalu semantika algeks lugeda pigem Vana-Kreeka filosoofide arutlusi sõna tähenduse ja vormi üle, sest „semantika eesmärk on leida üksiktähenduste tagant semantiline süsteem”, tähenduste koosolu seaduspära (lk 34).  1990ndatel ja nullindatel on Eestis semantikat uuritud üsna tõhusalt. Võib julgelt kinnitada, et Pajusalu raamatusse on jõudnud sama hästi kui kogu eesti keele aines, mida kuni aastani 2009 on semantiliselt käsitletud: tuumverbid (Ilona Tragel), deiktikud (Renate Pajusalu), verbi ja noomeni püsiühendid (Kadri Muischnek), isiksuseomaduste sõnavara (Heili Orav), intellektuaalseid võimeid tähistavad sõnad (Larissa  Degel), värvi- ja temperatuurisõnavara (Urmas Sutrop, Vilja Oja), emotsioonisõnad (Ene Vainik), kaassõnad (Ann Veismann) jm. Nende uurimuste varal on Pajusalu pidevalt laiendanud ka oma tähendusõpetuse kursust, mis ongi värske semantikaõpiku sündi suuresti mõjutanud ning sellele iseloomu andnud. Mõtiskledes oma- ja võõrkeelsuse vahekorra üle teaduses, on autor varem rõhutanud, et kuigi ülikoolistuudiumi pole  kuidagi võimalik läbida ainult eestikeelsete materjalide põhjal – selleks on teadus liiga rahvusvaheline –, siis põhitõed peaksid ometigi olema omandatud emakeeles. „Sõnas ja tähenduses” on termineid selgitatud „inimkeeli”, keelenäited on kõik eesti omad: on tunda, et autori teksti toestab aastatega lihvitud loengukogemus ning näidete üle on õppetöös rohkesti arutletud. Lisaks üliõpilastele, kes saavad nüüd  auditooriumis keskenduda semantilisele analüüsile, ning keeleteadlastele ja leksikograafidele, kes leiavad siit viimase aja tähendusuurimuste väärtusliku kokkuvõtte (tihti koos autori kommentaaridega), on raamat igati hariv lugemisvara igale just sõna tähendusest huvituvale inimesele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming