Sõnaperede sõnaraamatust

Reet Kasik

Sõnaraamatud on kultuurkeele olulisi tunnuseid. Eri tüüpi sõnaraamatute olemasolu peegeldab keele elujõudu. Enamik sõnaraamatuid on pikaajalise kollektiivse töö vili ja nende tegemine algab materjali kogumisest. Teist tüüpi sõnaraamatud toetuvad juba olemas materjalikogule, esitades ja rühmitades kasutada olevat korpust mingite sisuliste või vormiliste tunnuste järgi. 2012. aasta lõpus ilmunud sõnaraamatus „Eesti keele sõnapered” on Silvi Vare liigitanud ja süstematiseerinud ÕSis sisalduva eesti keele põhisõnavara sõnaperedeks, kogunud ühte kõik samatüvelised sõnad ja näidanud nende moodustusstruktuuri. Rikkalik sõnamoodustus on eesti keele olulisi tunnuseid: komplekssed sõnad (tuletised ja liitsõnad) moodustavad eesti põhisõnavarast üle 90 protsendi. Väga ebakindla ja ümardatud liigituse järgi on neist umbes kolmandik tuletised ja kaks kolmandikku liitsõnad. Palju kindlamalt neid liigitada ei saagi, sest märkimisväärne osa komplekssetest sõnadest koosneb kolmest vahetust moodustajast ja on siis moodustatud ühekorraga nii liitmise kui tuletamise teel, nagu tähelepanelik, heasüdamlik, pikajuukseline või kahekorruseline. Tänapäeva tehnoloogia laseb elektroonilisi sõnaraamatuid pöörata, s.t järjestada materjali sõna lõpuosa järgi. Pöördsõnaraamatud on tuletuse uurijale väärtuslik uurimismaterjal, sest annavad korraga kätte kõik sama liitega tuletatud sõnad ja sama põhiosaga liitsõnad. Sõnaperede sõnaraamat toob lugeja kasutusse teise vajaliku korpuse: see annab korraga kätte kõik samast tüvest moodustatud sõnad, nii tuletised kui liitsõnad. Seejuures on liitsõnad süstematiseeritud kõigi moodustusosade järgi, näiteks sõna raudteejaam on esindatud kolmes sõnaperes. See on kasvatanud sõnaraamatu mahu kaheköiteliseks ja ligi 1300-leheküljeliseks, aga pakub nii sõnamoodustuse uurijale kui ka keeleõppijale väärtuslikku materjali. Vare sõnaraamatu põhjal saab süstemaatiliselt uurida, millistest tüvedest tuletisi ja liitsõnu moodustatakse ja milliste mallide järgi. Sama huvitav on teada saada, missugune on see tüvevara, mis edasimoodustust ei võimalda, ja arutleda selle üle, miks see nii on. Sõnamoodustus on eesti keeles nii oluline valdkond, et selle süsteemi ehitust ja funktsioneerimist tundmata heaks eesti keele oskajaks ei saa. Keeleuurijad saavad põhjalikult ja mitmeastmeliselt analüüsitud ja süstematiseeritud materjalikorpuse põhjal teha üldistusi ja järeldusi, mis annavad sõnamoodustussüsteemi ehitusest senisest adekvaatsema pildi. Uus sõnaraamat on ka tänuväärne allikmaterjal kitsama eesmärgiseadega üliõpilastöödeks ja loodetavasti toob juurde uusi sõnamoodustuse uurijaid.

Tegemist ei ole siiski ainult süstematiseeritud sõnavarakoguga. Sõnaraamat esitab ka komplekssete sõnade morfoloogilise analüüsi, selgitades tuletiste ja liitsõnade vahetud moodustajad ja peegeldades edasimoodustuse hierarhilist, kuni seitsmeastmelist süsteemi.

Töö, mida autor sõnu moodustusstruktuuri järgi liigitades on teinud, ei ole olnud kerge. Sõna koostisosade piirid on mõnikord selged, teinekord ebaselged. Seetõttu võivad ka piirid sõna struktuuritüüpide vahel, eriti lihtsõnade ja tuletiste vahel, olla ähmased. Seos võib olla tüvekuju põhjal aimatav, kuid selge tähendusseose puudumine alussõna ja võimaliku tuletise vahel ei võimalda tuletist motiveerida näiteks sellistes sõnades nagu kandma ja kannatama, valima või valdama ja valitsema, võim, võima ja võimlema, koda ja kodu, saama ja saabuma, vedama ja veis. Hulgaliselt on ka vastupidiseid näiteid: tähendusseos on olemas, aga tüvekuju võib olla tundmatuseni muutunud, nagu sõnapaarides jääma ja jätma, tõusma ja tõstma, pagema ja põgenema, põlema ja palav, vars ja varrukas, haru ja arenema. Sõna võib olla vormiliselt tuletisekujuline, nii et liide on adutav ja seostatav kindla sõnaliigiga, tüvi võib aga olla laenatud, deskriptiivne või tänapäeva keeles täiesti tundmatu, nagu verbides kaklema, suplema, õmblema; kolisema, plärisema, susisema või noomenites hubane, rebane, kesine. Alussõna asemel võib olla seotud ehk kinnistüvi, mis sõnana ei esine, nagu lihtne, argine, ürgne või sisenema ja ülistama. Või kuidas esitada korrelaatsõnu, millel on sama alustüvi, aga mida ei saa tõlgendada teineteise tuletistena, nagu mõte ja mõtlema, mälu ja mäletama, kahtlema ja kahtlane.

Sõnade moodustusseosed on kõike muud kui lihtsad. Keelehuvilisel on põnev uurida, kuidas Silvi Vare need ja veel paljud teised praktilised kitsaskohad oma sõnaraamatus on lahendanud. Ega siin ei ole alati kindlaid ja üheseid, õigeid ja valesid lahendusi, on vaid rohkem või vähem põhjendatud kirjeldusmeetodid. Sõnamoodustuse kirjeldamine on samaaegselt nii grammatika kui sõnavara kirjeldamine. Sõnad aga kipuvad aja jooksul muutuma nii kuju kui tähenduse poolest ja sõnamoodustuse kirjelduses põimuvad tänapäeva keel ja keeleajalugu rohkem kui ühelgi teisel keeletasandil.

Sellist sõnaraamatut ei oleks võinud koostada ükskõik milline leksikograaf. Silvi Vare on kogenud derivatsiooniuurija ja eesti sõnamoodustuses on arvatavasti vähe sellist, mida ta ei tea või mille kohta tal aja jooksul ei ole välja kujunenud läbimõeldud seisukoht. Sõnaraamat pakub kindlasti palju avastamisrõõmu nii sõnamoodustuse uurijatele kui ka kõigile teistele keelehuvilistele. On põhjust olla autorile tänulik suure ja vajaliku töö eest ning soovida talle palju õnne pikaajalise töö eduka lõpulejõudmise puhul.

Sõnavõtt raamatu „Eesti keele sõnapered” esitlusel Eesti Keele Instituudis 30.01.2013

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming