SVETLAN SEMENENKO 26. XI 1938 – 18. V 2007

 

Eesti Kirjanike Liit mälestab oma kauaaegset liiget Svetlan Semenenkot, kes lahkus siitilmast 18. mail. Svetlan oli hästi andekas ja töökas, hasartne ja visa inimene. Nooruses tegi ta mitmeid  järske ümberotsustusi oma kutsumuse äratundmise teel. Sündinud Leningradis, kasvanud ja koolis käinud  evakuatsioonis Galitšis Kostroma oblastis, läks ta sünnilinna tagasi, et hakata töö kõrvalt õppima füüsikat. Jättis selle pooleli ja alustas uuesti bioloogia alal. Siis jättis sellegi ja alustas kolmandat korda, seekord filoloogiateaduskonnas. Ning samas tuli sealt Juri Lotmani just tollal legendaarseks muutuva maine kutsel üle Eestisse, Tartu ülikooli. Prof Lotmani universaalne koolkond kogus jõudsalt maailmakuulsust kõigi toonaste piirangute kiuste ja kaugeltki mitte kõik tema jüngrid ei sidunud end kuigi tihedalt Eestiga või eesti ainesega. Svetlan Semenenko tegi siingi oma erisammu: hakanud ise elavamalt luulet kirjutama, võttis ta kontakti Tartu tollase uuendusmeelse poeetkonnaga, õppis suhtluses ja pidevas lugemises edukalt eesti keelt, süvenes ka  klassikasse ja hakkas tõlkima. Temast kujunes üks kõigi aegade paremaid eesti luule vahendajaid. Tema peen poeetiline vaist, siiras huvi ja austus oma uue kodumaa vastu, suur süvenemisvõime ja kõrge kutse-eetika oli mäekõrguselt üle tollest konveierlikust pealiskaudsusest, mis neil aegadel iseloomustas liigagi suurt osa “nõukogude vennasrahvaste” kirjanduse vahendamist “üleliidulisele lugejale”. Õigupoolest ei sünnigi Svetlani tööd  nimetada samas lauses tolle konjunktuurse haltuuraga, aga just see oli osa sellest  taustast, kus tal tuli oma tegevust arendada. Ja pikapeale hakkasid temaga arvestama ka suured Moskva ja Leningradi kirjastused.

Svetlani imetegude hulka kuulub näiteks Artur Alliksaare ümberluuletamine nauditavaks venekeelseks tekstiks, nii et autor ja tema eriline suhe keelega äratuntavalt alles on  jäänud. Ta on tabanud ja edastanud Betti Alveri vaimu- ja väljenduslaadi nii arbuja-klassitsismis kui dramaatilises barokis. Svetlan on tõlkinud Ain Kaalepit, Ellen Niitu, Hando Runnelit, Mats Traati, Minni Nurmet, Sass Suumanit, Jaan Kaplinskit, Andres Ehinit, Juhan Viidingut, Viivi Luike ja peaaegu terve Paul-Eerik Rummo loomingu. Svetlanil on õnnestunud ka midagi niivõrd uskumatut kui usutavad venekeelsed vasted eesti lüürilisele regilaulule. Ka proosa tõlkimine polnud talle võõras, Mati Undi “Sügisball” näiteks läks just tänu temale moodi ka vene lugejate seas.

Tõlkimisest sai Svetlani elutöö, kuid ta kirjutas ka ise meisterlikku luulet oma emakeeles. Selles ühinevad vene kõrgluule tunnused moodsate ja “läänelike” hoiakutega ning filosoofilised kõrgused  olmelise argikeskkonnaga. Taustana on aga alati aimata tahet jätkuvalt uskuda luule erilisse missiooni ka siis, kui selle sihti enam vääramatult ei tajuta:

 Algab. Kõhklused kui kest

 lase kukkuda ja tõtta

 päästma – keda? – vaevadest,

 valu – kellelt? – üle võtma.

   (Tõlkinud P.-E. Rummo)

Svetlan kandis müütilise vene haritlase parimaid omadusi, ta oli see, kelle kohta vanasti öeldi porjadotšnõj tšelovek. Ta elas meie hulgas ja oli üks meist. Kui teda poleks olnud, tulnuks ta välja mõelda. Aga õnneks ta oli. Vahel veab.

Avaldame sügavat kaastunnet lahkunu perele ja omastele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming