(:)tõe abjektsioon

 

Sõna „abjektsioon” ei kuulu minu kõnepruuki ja ma ei ürita sellega kõnetada neid väheseid…, otse vastupidi, minu taotlus on alandada laiu masse, kes abjektsiooni ei mõika. Ma räägin vastsest telesaatest „Tõehetk“, mis kuulub Kanal 2 programmi ja ühtlasi on tõusnud telereitingu tabelite absoluutsesse tippu, mõlemas vanusekategoorias, seljatades kõik presidendijoodud, eurovisioonid ja olümpiatühisused. Ma olen tõe fänn, selle saate aktiivne austaja ja need, kel teravam silmanägemine, on ilmselt märganud mu kirjanikunime „Tõehetke“ tiitrites. Paraku lipsavad lõputiitrid minu jaoks liiga kiiresti mööda, nii et ma pole ka kolmanda saate järel näinud, mida ma seal teen. Vahet pole, erinevalt ajakirjanike põhimassist töötan ma tõealal, olgu formaat ja meedia milline tahes.

Saate teemal on ilmunud hulk arvustusi, kümneid uudislugusid ja plogisissekandeid ning tuhandeid ja tuhandeid netikommentaare. Keskendun siinkohal eelkõige netikommentaatorite avaldustele, sest profivaletajate nagu usuteadlaste, psühholoogide, ajakirjanike ja meediametoodikute arvamus ei lähe mulle kõige vähematki korda.

Mind huvitab see, mida arvab vaba klaviatuur, Postimehe, Delfi ja SLÕ kommentaatorite avaldused ja nende avalduste muutumine kolme viimase nädala jooksul. Enne saadet ilmus meedias arvukalt „Tõehetke” tutvustavad kirjutisi, valdav reaktsioon neile oli: küll see on üks hirmus ja ebaeetiline asi. Enam hirmsamat ja inimvaenulikumat asja ei saagi olemas olla.

 

Tüüpilised eetikud

Tüüpiline eetik kirjutab asjast, millest tal aimugi ei ole, antud juhul saatest, millest ta mitte mõhkugi ei tea, paremal juhul on vaadanud You Tube’ist mõnd välismaa versiooni katkendit. Sama hästi võiks Kreutzwaldi „Kalevipoja” üle otsustada „Huckleberry Finnist” neegrite valimisõiguse stseeni lugedes. Igal juhul minu jaoks on eetika ja eelarvamused ühe filharmooniku kaks hemorroidi.

Miks ma arvan, et suvaline netikommentaator on asjatundmatu? Faktid: esimese saate järel võttis pime viha, pime eetika kui soovite, konkreetsema kuju. Esiteks väideti, et kogu saade on lavastus ja selliseid inimesi ei ole üldse olemas ega saagi olemas olla, saatekülaliste näoilmed olevat eriti võltsid jne. Kas te kujutate ette, et leida Eestist pool tosinat tundmatut, ent pädevat näitlejat on lihtne, odav ja tõemüügi seisukohalt mõistlik?

Ent kommentaator ei mõtle, ta kommenteerib. Järgmine levinud põhiväide oli see, et selles saates ei võida keegi raha. Olgu nii, juba teises saates võidetud 200 000 võib-olla ei ole Tauno Rahnu jaoks raha, aga väga paljude jaoks on, eriti lasteaiakasvataja vaatepunktist nähtuna. Tõemasin ei näitavat üldse mitte midagi ja selle võivat ära petta iga loll.

Olgugi tõemasina täpsus kusagil 80 ja 90 protsendi vahel, on see siiski suurem kui apteegist ostetud ravimite efektiivsus, mis on vähemalt uuematel imerohtudel 50 prossa tuuris. Keegi pole suutnud faktidele tuginedes tõestada, et tõemasin „Tõehetkes” oleks eksinud, otse vastupidi, lehed väidavad, et keegi politsei vaneminspektor tehti tõerääkimise pärast koguni töölt lahti.

Veel väideti ja väidetakse siiani, et saatesse lähevad ainult vaimselt võimetud ja ühiskonna põhjakiht. Siiani on saates olnud arvutigraafik ja tantsija, politsei vaneminspektor ja ehitusettevõtja. Ehkki neist mitmel võis olla majandusikke probleeme, ei saa neid kuidagi pidada ühiskonna heidikuteks, veel vähem rahva kõige rumalamaks osaks. Mina nimetaksin kolme esimest saadet läbilõikeks eesti kõrgemast keskklassist.

 

Eetiline paradoks

Ma ei viitsi ega jõua ümber lükata kõiki valesid, millega „Tõehetke” rünnatakse, tähtis on protsess: abstraktsest eetilisest ideest konkreetseks valeks ning sealt edasi ravimatuks sõltuvuseks. Ma olen veendunud, et tõde on toode, mida ei pakuta kirikus, telekas, kaubamajas ega klantslehes. Kogu meie elustiil, reklaamid, tarbimine, meedia, meelelahutus, poliitika ja väga paljus ka inimsuhted on rajatud valedele.

Kui üks vähestest telesaadetest otsustab selle vale paljastada ning kasutab oma tõe tuvastamiseks teaduslikku metoodikat, mis on paljudes riikides küllalt hea, et tarvitada kohtus, luures ja kus veel, siis ühelt poolt ahmib publik tõde endasse (ligi 300 000 vaatajat esimesel kahel saatel ja mõlemad „Tõehetked” on siiani olnud aasta kõige vaadatumad saated üleüldse), teiselt poolt pälvib hävitava hinnangu valesid kaubastavatelt institutsioonidelt.

Raha eest räägivad tõde, kujutage ette kui alatu see on, kui pahatahtlik, see on ometi kordi ebainimlikum kui puhtast entusiasmist päevast päeva valetada. Veider, just nagu arstid, õpetajad ja politseinikud teeksid oma tööd tasuta või muudaks töötasu õnnestunud neeruoperatsiooni inimsusevastaseks kuritööks. Veider on see eetikute mõtteviis, veider ja vastik.

Paljude eetikute arust on parem elada vales, kui kas või korraks tõtt tunnistada ja sellega laiadele massidele meelde tuletada, et tõde on olemas, ta on siinsamas ja täpselt niisama lihtsalt mõõdetav nagu bensiiniliiter või kehatemperatuur. Ja kui ka mõõdukas tõeannus paneb eetikutel kehamahlad kiiremini liikuma, teeb see tervisele ainult head.

 

(:)kivisildnik

Sanga talus

15. IX 2008

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming