TEE ALLIKANI

MIHKEL KAEVATS

   Deborale

 

läbi heleda kevadise vihmasaju

porisel rajakesel lepavõsa varjus

värsked piisad puudutamas

unist hommikust nahka

siin sa siis nüüd oledki

taevas

üks pilv mis näeb välja

nagu lohe

peaaegu puudutab

puude püüdlevaid latvu

 

jalad ongi juba märjad

ta jõuab välule

sellest silmipimestavast

veidi hämarast mälestusest

ei tea see väike ilus tüdruk

veel mitte midagi

tema elavais silmis

peegeldub hommikupäikse

esimene sirutus

taanduvate pilvede tagant

päike sa oled nii soe

 

ta hingab sisse

ei tea veel et seda hommikut

meenutab ta üle 80 aasta hiljem

taas tüdrukukesena

haiglas

nagu teisigi

pika elu õnnehetki

 

kui suur ja imeline

see võib olla

 

mõnikord on tal niipalju jõudu

et teha raamiga kümme sammu

mõnikord pole niipaljugi

et ulatuda

oma siledate peente kätega

tassini laual mille õde

on veidi eemale nihutanud

 

janu

 

täpselt nagu siis

selle teise ajastu

uduvihmasel kevadhommikul

teel allikani

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming