Tegelikult kuulub eesti keel suurkeelte hulka

Mart Rannut, keeleteadlane

ehk Keelemüütidest ja kompleksidest 14. märtsi emakeelepäevale mõeldes Meie keelekeskkond ei koosne ainult nähtavast (tekstid, üksikmärgid), kuuldavast (kõne) ja virtuaalsest keelekeskkonnast (internet), vaid ka meie keelekasutusega kaasnevatest suhtumistest ja uskumustest, mida me lahkesti oma kuulajatele-lugejatele jagame. Viimasesse mahuvad lahedasti ära ka meie kompleksikesed ja enesehinnangut tõstvad müüdikesed. Nende parodeerimine kipub haiget tegema, nagu möödunud „Eesti laulu” valimiste vahesketšid, mis nii mõndagi haava osatasid. Emakeelest, kodumaast ja rahvusest kipuvad inimesed ühtemoodi mõtlema. Prantsuse ajaloolane Raoul Girardet on oma raamatus „Natsionalism ja rahvus” visandanud universaalsed arusaamad rahvusest ja sellesse kuulumisest: meie maa on alati olemas olnud; keel ja rahvus moodustavad meie maal ühtse terviku; kes pole enne siin meie rahvusest olnud, see on liitunud meiega vabatahtlikult; meil on palju vaenlasi, kes meie maad aina ohustavad ja himustavad; meie riigi püstipüsimiseks on tarvis kõva kätt; kunagi oli meie maal õnneaeg; hoiame alati kokku. Kuigi algselt koostatud prantslasi silmas pidades, sobivad need „tõed” paljudele rahvastele, sealhulgas eestlastele, ning eriti ühele meie naabrile. Selliste teaduslikult vildakate väidete najal kujundab ideologiseeritud ajalookäsitlus imaginaarse kollektiivse identiteedi – rahvuse. Ilma müütideta pole rahvust olemas, müüdid on materjal, millele rahvus oma keele ja kodumaa üles ehitab ning millele toetudes end teiste rahvaste vastu kaitseb.

Peale universaalsete väärarusaamade rahvusest on rahvastel veel omi müüte, millega naabrist üle olla, olgu selleks mõni ühendav kangelane, võidukas lahing või muistse kohaliku kultuuri artefakt. Ka eestlastel on rida väiteid oma rahvuse ja keele kohta, mille poolest ta oma naaberrahvastest erineb. Siin on eestlaste lemmikadjektiiviks „väike“, mida tarvitatakse nii keele, rahvuse kui ka maa puhul. Tegelikult on Eesti suurem kui Belgia, Holland ja Taani, seda küll ilma Gröönimaata. Ka rahvaarvu poolest on Euroopas mitmeid Eestist väiksemaid maid.

Väiksust üritatakse kompenseerida eestlaste põlisuse rõhutamisega. Kui tavaliselt rõhutatakse viie tuhande aastast siinset asumist, siis julgemad liigitavad eestlasteks ka Reiu ja Pulli muistsed asukad. Tänapäeva teadus väidab, et eestlaste esiisad on siia sattunud mitme lainena, ehk neli tuhat aastat tagasi, kui mitu aastakümmet kestnud külmalaine hävitas eelmise asurkonna. Tõenäolisem oleks põhjaeesti hõimude saabumine paigutada Trooja vallutamise ajajärku, mil kliima vingerpuss (väidetavalt Hekla vulkaanipurse Islandil) 17 aasta jooksul põhjapoolkera suvetemperatuuri langetas, toidulaua rikkus ning senist elanikkonda nõrgestas. Lõunaeesti hõimude tulek paigutub aga hoopiski 8.-9. sajandisse, mil nood slaavi hõimude survel Dvina ülemjooksult loodesse taganesid. Seega on eestlased (s.o eesti keele kandjad isaliini pidi, emaliinis oleme rohkem teiste eurooplaste sarnased) siinsetel aladel uustulnukad, kes looduskatastroofides nõrgenenud eelmise elanikkonna välja puksisid ja assimileerisid.

Muide, ka eesti keele väiksus ei vasta tõele, sest kõnelejate arvult kuulub eesti keel suurkeelte hulka, paigutudes maailma seitsme tuhande keele seas esimese kolmesaja hulka. Mitme muu tunnuse poolest (kõrghariduse võimalus, tehnoloogilise toe olemasolu, riigikeele funktsioonid jms) on eesti keel maailmas lausa esisaja sees.

Küllaltki roosilisele keeleolukorrale vaatamata on põhjust ka muretsemiseks. Asi on eestlaste ja eesti keele suhestumises teiste keelte, ennekõike vene ja inglise keele ning nende kõnelejatega. Inglise keel surub end meie keelekeskkonda sisse ennekõike virtuaalselt (internet, televisioon), tekitades huvi staatuslikult kõrge ingliskeelse meedia ja meelelahutuse vastu ning vajaduse seda paremini osata just seda keelt nõudvate töökohtade kaudu. Tulemuseks on inglise keele kasutuse kasv Eesti teaduses, tehnoloogias ning sellele juurdepääsu võimaldavas (kõrg-)hariduses, kuigi inglise keele kui emakeele kõnelejaid on siin alla tuhande. Seega on tegu nn virtuaalse keeleohuga, mis võtab võimust kasutusvaldkondade kaupa.

Eestlaste suhted vene keele ja selle kõnelejatega on hoopis teist masti: vastanduvad põliste asukate ja Nõukogude okupatsiooniajal moodustunud hilise immigrantrühma staatuslikud arusaamad ning keeleline käitumine. Kui nõukogude ajal sai vene keele kõneleja end Eestis staatuse poolest eestlastest tähtsamana tunda, siis võõrvõimu lõpp koos vene keele staatuse kaoga on tabanud seda rühma valusasti. Osa on oma meelsuses uue olukorraga leppinud ja üritab uue, eestikeelse ühiskonnaga haakuda, teine osa jätkab võitlust ja vastandub sellele. Ent keelekeskkond koos oma suhtumistega on järjest vähem mõjutatud riigipiiridest. Seega ei saa näiteks Eesti venekeelset elanikkonda vaadelda kitsalt Eestis oleva rühmana, vaid siia tuleb ressurssidena lisada Vene meedia ja propaganda naaberriigi jõustruktuuride erioperatsioonideni välja.

Nõukogude ajal oli tegemist regionaalse keelelise ohuga, kus eesti keel suruti välja Ida-Virumaa linnadest ja osalt ka Tallinnast. Nüüd on oht sotsiaalse iseloomuga: Venemaa ei pääse enam venekeelset elanikkonda otse toetama ning seetõttu on vastav keelerühm langenud sotsiaalsel skaalal, nii et tippjuhtide ja ametnikena domineerivad eestlased ning madalamates sotsiaalsetes kihtides venelased. Koos ohuliigi muutusega on langenud vene keele staatus, selle kasutusala ja kõnelejate arv. Seejuures ei ole tegemist ühtlase ja rahumeelse protsessiga, aeg-ajalt tuleb ette suuremaid konflikte (nt 2007. aasta aprillimäsu, praegune vene gümnaasiumide korrastamisega seonduv jm), mille puhul luuakse uusi või soojendatakse üles vanu müüte, et näida vägevama või õiglasemana.

Siin on mitmeid teemasid nagu lõimumine, kodakondsus, haridus, kus müüdid vohavad ja me kompleksid nähtavaks-kuuldavaks saavad. Seetõttu ei saa me kõiki lahterdada rahvuse või emakeele järgi: meil on ka omad vähemuskompleksidega keele-Simmid ja -Dressenid, kes eesti keele kõnelejatena hoopis mõne teise keele kasuks pingutavad.

Üks müüdiloomeallikaid on iseseisvuse taastamisest saati olnud kodakondsuse temaatika. Väidetavalt on meil mittekodanikega suur probleem: neid on palju ning Eesti riik ei ole neile piisavalt vastu tulnud, et nad nõustuksid Eesti kodanikuks hakkama. Seega olevat praegune süsteem ebaõnnestunud, kodakondsusseadus ise vajavat hädasti liberaliseerimist ehk teisisõnu, eesti keele oskuse nõude kaotamist. Piisaks, kui inimene on sündinud ja elanud Eestis ning täitnud Eesti seadusi ja maksnud Eesti makse. Ja kui kandidaat neile tingimustele ka ei vasta, siis vähemasti teatud vanuses peaks teisele ikka selle ära andma. Eesti peaks tegema oma kodakondsuspoliitikas järeleandmisi nii, et see mõjuks riigipoolse suuremeelsusena, mitte ei paistaks välja häda sunnil (või välise surve all) tehtud lahendusena.

On täiesti arusaadav, kui selliseid arusaamu levitavad Venemaa propaganda ning mõned kohalikud vene liidrid, hämmastav on aga nii mõnegi eesti vaimuinimese kaasalöömine selles. Kui see ei ole vähemuskompleks, siis mis see küll olla võiks?

Müütides leidub alati ka tõeterake: see, et mittekodanikud Eesti kodanikuks suurt ei pürgi, on fakt. See on ka arusaadav: sisuliselt ei ole suurt vahet, kas olla kodanik või mitte, kui just presidendiks või politseinikuks ei soovi saada. Eesti kodakondsus on aga takistuseks üle Vene piiri käimisel. Statistikat vaadates pole sellest küll lugu: kodakondsuseta on vaid iga 13-nes Eesti elanik, üksnes lumpeni hulgas on neid ligi kolmandik. Samuti on neid keskmisest rohkem invaliidide, tuberkuloosihaigete, aidsihaigete ja kirjaoskamatute seas. Ärgu siin keegi vääralt mõistku: Eestis on veel mitukümmend tuhat kodakondsuseta inimest, kes eespool mainitud rühmadesse ei kuulu. Kõige tüüpilisem kodakondsuseta isik on venekeelne, vaene, vähese haridusega, keskmisest vanem ning naissoost. Veel iseloomustab meie kodakondsuseta elanikku eesti keele oskuse ning Eesti-alaste teadmiste puudumine, mis aga ei pea tähendama piiratust: Vene telekanalite tähti ja tähekesi tunneb meie mureobjekt kindlasti meist paremini. Eestis on seitsmest elanikust kuus Eesti kodanikud, mis on mitmestki Euroopa riigist parem tulemus. Ega paljude teiste „vanade” Euroopa riikidegagi võrreldes siin suurt erinevust ole.

Kirjaoskamatusest veel, selles osas kipume isegi Aafrika maadele alla jääma. Seni oleme seda osavalt varjanud, arvestanud venekeelse kirjaoskuse võrdväärseks eestikeelsega. Tegelikult arvestatakse kirjaoskust ainult riigikeeles ning sellisel juhul ulatuks meie kirjaoskamatute arv ligikaudu paari protsendini elanikkonnast. Eriti palju oleks kirjaoskamatuid IdaVirumaa linnades, kus hulk vanemaid inimesi ei ole suutelised eesti tähestikus silte ja kohanimesid kokku lugema.

Teine mütoloogiline aspekt seostub eesti keele tasuta õpetamisega, mida riik pakub juba kakskümmend aastat. Valitseb müütiline arusaam, et riik peabki seda tasuta pakkuma, mingit sundi ei tohi aga olla. Tegemist olla väga riskantse sammuga, sest eesti keele omandamine võib viia rahvusliku omapära ja juurte kaotamiseni. Riigivõim ei kavatsevatki näidata, et venelaste omapära teda üldse huvitab: selle asemel et istutada vene lastesse tõelist huvi eesti kultuuri vastu, toetavat ja olevat toetanud eesti riik vägivalda, nõudes, et ühed loobuksid oma juurtest karjääri pärast ning teised kannaksid rusikat taskus. Samas ei olevat haridusministeerium loonud piisavaid tingimusi eesti keele õppeks, sundides venelasi õppima eesti keelt olukorras, kus napib õpetajakaadrit ja selle keeletase on nõrk, pealegi pole vene kooli jaoks eraldi õpikuid. Venelastele olla venekeelne haridus kallis, selle ärakaotamise tulemusel emigreeruvat haritumad venelased. Vene koolide eestistamine näivat lihtsalt eesti natsionalismi väiklase kättemaksuna. Üldse olevat aga eesti keele oskuse nõudmine eestlaste sallimatuse ilming. Eestlased ei olevat tolerantsed ega valmis vastu tulema ning austama rahvuslikku omapära – mitte keegi ei maini, et õpiks ise hea meelega vene keele selgeks, sest integratsioon on vastastikuse lähenemise protsess. Eestis käivat äge venelaste diskrimineerimine, nt pediaatrid ei valda vene keelt ega suuda lapse käest pärida, mis teda häirib.

Kolmas müüdiloome valdkond on ajalugu. Siin algavad piirangud sõnavalikust, on sõnu, mida viisakas inimene vene seltskonnas ei maini. Isegi põhiseaduse sõna „rahvusriik” ei kõlba mitte. Nimelt elavat venelased hoopis multikultuurilises ühiskonnas, kus igaühel on õigus olla erinev ning nõuda erikohtlemist, eriti keelelist. Osa Eesti ajaloo sõlmpunkte nagu okupatsioon ja küüditamine olevat solvavad ning neist ei räägita. Nii on meil ka Eestis leida alla 30aastasi kohaliku vene kooli lõpetanud noori, kes pole küüditamisest kuulnudki.

See-eest on igaühel õigus eestlased avalikult fašistideks kuulutada ning rääkida (olematust) keelelisest diskrimineerimisest (üldjuhul taandub see sellele, et umbvenekeelne väitja jäi keelebarjääri tõttu kuskil jänni). Muide, selliseid inimesi on palju, sest suurem osa vene koolide lõpetajatest polnud veel 1990. aastatel suutelised ennast eesti keeles väljendama. See-eest jagub õpetusi eestlastele: niikaua kuni eestlased pole suutnud oma hinges läbi töötada Teise maailmasõja traumasid, ei saa edasi minna tuleviku poole, sest minevik on nagu pomm jala küljes. Huvitav, kas mõni selliste soovituste jagaja on mõelnud sama retsepti pakkuda ka juutidele holokausti asjus?

PS Eespool toodud väited on võetud meie eestikeelses ajakirjanduses viimase aasta jooksul avaldatud artiklitest. Venekeelset ajakirjandust soovitan ma tervise säästmise nimel isegi mitte lugeda. Küll aga tasuks mõtiskleda Hurda ettepaneku üle meile kõigile saada suureks vaimult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming