Tegu, keel ja head sõnad

Kui aasta keeletegu võiks mõõta mingi tingühiku järgi, siis see võiks olla „püsimine ilusa eesti keele juures“, täpsemini „sees“.

PEETER OLESK

2017. aasta murdekeeletegudena anti peale Evi Juhkami kogumiku „Loode-Eesti murdelood. Risti ja Harju-Madise“ üles veel „Sörulase aabits“, Rakvere teatri virukeelne talveetendus ,,Tagassi inglite juure“ ja hiiukeelne luulekogu „Ole ise“.

Tartu taksojuhid on harva pärit Kiievist idamalt. On üks mees, kelle vanemad elasid Samaras, kuhu saadeti sealse klaasitehase tehniliseks juhiks siinne eestlane. Nagu selgus, tekkis Samarasse omaette eestlaste koloonia, kus ei kõneldud mitte kroonukeelt, vaid segu Volga-äärsetest vene murretest, tatari, ukraina ja eesti keelest. Kodus ei ole sel mehel ainsatki nende keelte põhjalikku sõnaraamatut, sest ta saab vabalt hakkama ka ilma nendeta. Dniprost või täpsemini selle kärestikest paremat põske kõneldakse paljusid keeli. Sõltuvalt olukorrast räägime meie Dniprost siitpoolt pärit taksojuhtidega isekeskis kas eesti, vene või valgevene keeles või ka soome keele kagumurdes ja, kui oskaksin, siis võiksin seda teha isegi ungari keeles. Need sõbrad taksojuhid ei tee oma vanemate keelt uuesti, sest nõukogude ühiskeele erodeeriv toime on olnud sedavõrd halastamatu, aga nad muutuvad äratuntavalt avatumaks, kui saavad kõneleda kodusest keelest enne nõukogude ühiskeelt ja kroonuteenistust, kus valitses kasarmukeel – enamasti rõve sõim.

Seda arvestada on põhjust seepärast, et keeletegu ei pea olema sugugi mitte paks sõnaraamat või keeletehnoloogiline operatsioon või mingi uus sõna. Esmane keeletegu on kõigepealt oma emakeele äraõppimine ja meelespidamine ning selle õpetamine neilegi, kellel see keel hakkab meelest minema. Ta ei ütle sul enam „olgu“, vaid „okay!“. Mispoolest see inglisepärasus on parem kui eesti „olgu“, „hästi“ või „jah“? Kui aasta keeletegu võiks mõõta mingi tingühiku järgi, siis see võiks olla „püsimine ilusa eesti keele juures“, täpsemini „sees“. See ühik ei ole siiski piisav, sest on tarvis, et aasta keeletegu puudutaks ka teisi inimesi. Ja see asjaolu annab sõnaraamatutele selge eelise, sest neid on vaja näiteks ristsõnamõistatuste lahendamisel. Ent ükski sõnaraamat ei valmi ühe aasta piires. Nendes piirides võib valmida teatav keelt kantseldav arvutiprogramm, näiteks niisugune, mis lubab suhestada Valgevenes kultiveeritavad õunasordid Eesti omadega mitte ainult sõnutsi, vaid ka sorditi (sellist veel ei ole). Kuid rohkemaks on vaja pikemat aega kui aasta. Aasta juurde jäädes võib keeletegu olla seega kolmesugune: kas 1) eesti keele heaks või 2) eesti keelde tõlkimise heaks või 3) keeletehnoloogilise progressi heaks. Kõigis kolmes suunas leidub vaieldavusi enam kui küll. Mida me ei näe ega kuule, on vaidlused ise. Miks? Tihtipeale seepärast, et me ei näe, kuidas keelt tehakse. Teo üle me otsustame, aga mis see tegu on, jääb käsitamatuks.

See on peamine põhjus, miks tuleks keeleteona esitatud tegusid ka iseloomustada – ja mitte mõne sõnaga, vaid korralikult põhjendada. Mina üldiselt ei poolda, et tuuakse esile niisugused teod, mis on pooleli või vananevad kiiresti ja on seega ajutised. Äksi kirikuõpetaja Otto Wilhelm Masingu esitatud õ-hääliku märk ei ole ajutine. Seevastu magister Johannes Aaviku ettepanek kasutada ü-hääliku tähistamiseks tähte y oleks olnud ajutine, sest internetis märgib see ühtaegu inglise ai-d, vene keele ladinapärases ortograafias õ-d ja eesti keeles ü-d. Masingule oleksin ma aasta keeleteo tegemise au andnud, Aavikule selles asjas mitte.

Ma ei tunne Hiina keeli ega tea, milline hieroglüüf on jäetud interneti-hiina tähestikust välja põhjendusega, et sel on täpid sees või kriipsud peal. Ja kui see hieroglüüf on tõepoolest keelest väljas, mismoodi siis sisemaal elav uiguur, kelle keel kuulub altai keelte hulka ja kes sealkandis kasutab araabia tähestikku, tõlgib ennast hiina ühiskeelde? Aasta keeletegu peab olema arusaadav ka Eestist väljaspool, muidu on see põllulilled ja kohalik musu.

Teha tegu sõnavara rikastamisel on arvatavasti lihtsam kui teha sedasama grammatika muutmisel. Sõnavara kaudu püüdis grammatikat muuta Paul Ariste, kes üritas eesti keele ajakategooriaid täiendada tulevikku väljendava tegusõnaga „leema“, kuid pooldas ka selliseid vorme nagu „idamal“ sõnade „meist ida poolel“ jne asemel. Praegu näikse nii, et ma olen ainuke, kes kirjutab jonnakalt „idamal“, „lõunamal“, „läänemal“ jne. Jaan Kross hakkas kasutama ma-tegevusnime kaasaütlevas käändes: „nentimaga“. Pärast teda olen ma selleski suhtes üksi. Millegipärast pürivad kõik, iseäranis aga need, kelle eesti keele hindeks oleks endise skaala järgi „rahuldav“, miskisuguse isikupäratu keele poole, nii et kui selles keeles leidub mõni süstemaatiline viga, siis selle parandamist ei pea aasta keeleteoks mitte keegi. Keeleteo tulemusel peab keeles ja keelde suhtumises midagi muutuma, kusjuures on ilus loota, et paremaks.

Üks võimalusi selleks on teadagi murded. Emakeele Seltsi liige, dialektoloog Evi Juhkam (sünd 1932) avaldas aastal 2012 tekstikogu ja grammatika „Harju-Madise murrak“. Harju-Madise on juba ammu aega täielik Paabel – kui mõelda ainuüksi Paldiskile. Mullu lisas Evi Juhkam sellele uue raamatu „Loode-Eesti murdelood. Risti ja Harju-Madise“, mis on ilmunud sarja „Eesti murdetekste“ IX köitena. Need kaks raamatut ei ole iseenesest diloogia, aga koos Evi Juhkami muu panusega eesti keele murrete talletamisse ja publitseerimisse moodustavad need elutöö, mis on jäänud õigel ajal märkamata. Mida tähendab õige aeg? Teo eest tuleb tunnustada kohe, mitte pärast kirstu.

Miks siis nii, et pullitegemine püünel on meile jõukohasem kui head sõnad maa peal?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming