Tõlkija nähtamatusest tõlkekriitikas. Toimetajast rääkimata

Maarja Läänesaar, semiootika magistrant

Eesti tõlkekriitika seisu kohta kostab siin-seal murelikke avaldusi1, teadustöödes tehakse süngeid oletusi2 ning kultuuriajakirjanduses on märke tõlketeoreetikute ja -praktikute vastasseisust, kuid sisulist ülevaadet kriitikas toimuvast või konstruktiivset tõlkekriitika-kriitikat  naljalt ei leia. Tõlketeoreetikul on sedasi raske meie kultuurikontekstile kohaseid avastusi teha. Sestap seadsingi oma peagi valmiva magistritöö eesmärgiks tõlkekriitika kujundliku keele uurimise: tahtsin nimelt selle kaudu, milliste metafooridega kõneldakse tõlkijast/ tõlkimisest kriitikas, mõista, mida meil õigupoolest tõlkeks peetakse.3 Selgus, et vaadeldavas valimis (Vikerkaare arvustused aastatel 2000–2009, kokku 75  numbris 131) on kohe vaja tinglikult eristada tõlkeraamatuarvustused ja tõlkekriitika.

Arvustusi, kus tõlkelisust4 üldse ei mainita, on küll suhteliselt vähe (~12%)5, kuid sisuliselt liigitub osaliseltki tõlkekriitikaks pisut alla poole arvustustest. Ülejäänute puhul on tegemist raamatututvustuste või kirjanduskriitikaga, kus tõlkelisusest libisetakse põgusa mainimisega üle (NÄIDE 1) või tehakse tõlkijale või toimetajale kentsakas „kummardus” (N2). Huvitaval  kombel on erilise pidulikkusega ja „kummarduse” žesti markeeriv tõlkekriitika dominandilt pigem originaali- ja selle kultuurikonteksti keskne arvustus, selles tüübis on tõlketeksti puhul kriitikule oluline „ladusus”, s.t loetavus eestikeelse tekstina, „nauditavus” ja „meeleolu edasiandmine”, ning vaid ühel korral 20st mainitakse tõlke täpsust. Tõlkimine on siin liigis sõnastatud „edasiandmisena”, „eesti keeles ilmumisena”, „meieni jõudmisena”, „eesti keelde  kohandamisena”, originaali „kättesaadavusena”, „vahendamisena”, „raamatu eestikeelse lugejani toomisena”. Ühelt poolt näitab see ilmselt soovi olla pidulikult ümberütlev, teiselt poolt on ka arvustuste sisu vaadates selge, et siinses kriitikavormis domineerib kujutlus tõlkeprotsessist kui lihtsalt millegi ühest keelest teise ülekandmisest. 

Tõlkija nähtamatus lugeja, osalt seega ka tõlkekriitiku jaoks, on ammu tuntud ja uuritud sund6: lugejal on soov uskuda, et tõlge on originaali taaskehastumine tema keeles, ja motivatsioon lugeda Dostojevskit, mitte Virve Krimmi, paraku. Tõlkija peab korraga tegelema võõra sõna vahendamisega (alati jääb vaidluses õigus  originaalile) ning hoolika enese jälgede kustutamisega oma loova töö tulemuselt. Et tõlkijast on ka arvustustes sageli juttu vaid kui vahendajast, on samuti küllalt ootuspärane – ka tõlkeraamatute sisu tahab tutvustamist, rääkimata autori loomingu mõtestamisest ja sobitamisest meie kultuuri konteksti. Arvustustes, mida mina pean tõlkekriitikaks7 (~45%), on esil teksti tõlkelisus, keskendutud mõnele üksikaspektile (kommentaaride 

piisavusest ja toimetamisest kuni tõlkevõrdluseni) või käsitletud põhjalikumalt tõlke kvaliteeti. Asjaolu, et tõlkeprotsessi pole alati kirjeldatud oskuskeeles või objektiivsustaotlusega, ei pruugi olla iseenesest laiduväärt. Tõlkekriitikapraktika ei hooli suurt teooriast, ning terminoloogilisele mõistekasutusele lisandub kujundlik, sünonüüme ja ümberütlemist, keele kunstilist võimet täiel rinnal rakendav stiil, paralleelselt „riimiskeemiga”  (jah, ootuspäraselt käib suur osa tõlkekriitikat par excellence luuletõlke kohta) kasutatakse vabalt „riimikolksatusi“8. Huvitaval kombel „ekvivalentsust” ses valimis ei kohtagi, küll on aga juttu „originaalitruudusest” või „tõlke täpsusest”. Et viimased kaks pole nii populaarsed kui „ladusus”, on samuti ootuspärane. Toimetaja roll tõlketeose kriitikas on enamasti jääda topeltnähtamatuks: tõlke õnnestumised kirjutatakse tõlkija arvele ning toimetaja  kajastub vaid suurte vajakajäämiste või haruldaste saavutuste korral, pälvides suuremat tähelepanu vaid toimetajaist kriitikutelt (N3). Kui tõlkija hääle unustamine seondub lugeja (teadagi, ka kriitik on lugeja) siira sooviga lugeda originaali kättesaadaval kujul, siis toimetaja mõju peale lugeja enne ei tulegi, kui mõni ebakoht ta nähtavale toob.     

  Tõlkekriitika erinevus tõlketeooriast (nii stiili, täpsuse, eesmärkide ja meetodite eksplitseerituse poolest kui ka ülesandepüstituses) ei ole iseeenesest halb. Pigem teeb muret tõsiasi, et angloameerika tõlketeoorias lähtutakse kontekstist, kus tõlked moodustavad alla 10% ilmuvast kirjandusest, meil jääb see aga  erinevail andmeil 60–90% kanti ning teoorias toetutakse mõtteile, mis on sündinud meie omast radikaalselt erinevas kultuurikontekstis. Olukorras, kus suurem osa kirjandusest on tegelikult kellegi väikeste nähtamatute käte tõlge9, peab optimismi säilitamiseks olema kultuuril kõvasti usku tõlgitavusse. Meie kultuur on rajatud tõlgitavusele10 ning süsteemi jaoks on kindlasti oluline, et selle kultuuri tõlgitust ja võimalikke nuripeegeldusi liiga tõsiselt  vaatluse alla ei võetaks, kuid vajalik on kas või pisteline kontrollimehhanism sideme hoidmiseks reaalsusega. Seetõttu on arvustused, kus kriitik autorit kiites ei kaalugi, et tegemist võib olla hoopis tõlkija „kütkestava stiiliga” (või vähemasti ei paista kusagilt välja, et see talle pähe oleks tulnud), kus on ebaselge, millest hinnangus „meisterlik tõlge” lähtutakse, ning mille poolest on tõlke ilmumine „kahtlemata tänuväärne”, siiski  pisut kurjast – kui juba kirjutada arvustusi, võiks mingil määral „suvalise lugeja” osast väljuda, tekst võiks olla teadlikult enamat kui sisututvustus või -tõlgendus. Väljataga võib küll öelda, et lugeja ei ole loll,11 kuid juhul kui kriitik oma hinnangute aluseid ei eksplitseeri,12 jääb alati hirm, et mugavusest või hoolimatusest võtab ta tõlke ilmumist „autori jõudmisena meie kultuuriruumi”, kahtlustamata vähimatki moonutust või müra selle ilmutuse teel.  Ometi peaks ka pädev tõlkekriitika olema osa kultuuri enesetunnetusest ja on seetõttu teadlikku viljelemist väärt.     

NÄIDE 1

„Eestindus”, „eestikeelne Lotman”, „rütmi  maakeeli reprodutseeritavus”, „X-i eesti tõlge”, „nüüd ka eesti keelde jõudnud raamat” jms. 

NÄIDE 2 

„Kummardus tõlkijale, kes võttis vastu väljakutse see raamat eestindada ega peljanud vaeva, mida pidi nõudma mitte üksnes poeetilises stiilis, vaid ka keerulise terminoloogia ja rohkete tsitaatidega teksti ümberpanemine” (Eneken Laanes, 2007, nr 3); „Peeter Sauter on vist küll tõlgina parim võimalik valik olnud” (Tarmo Vahter, 2001, nr 10); „„Nukra troopika” ilmumine eesti keeles  Indrek Koffi ladusas tõlkes ning kirjastuse Varrak meeldiva üllitisena on seega igati teretulnud” (Toomas Gross, 2001, nr 11-12); „Punkti paneb i-le Kalle Kasemaa suurepärane tõlge otse araabia keelest” (Arvo Uustalu, 2004, nr 10-11); „Tõlge on igati nauditav, paistab et tõlkija Vilma Matsov on suutnud mitmedki sõnamängud eesti keelde kohandada. Originaali tundmata tundub tõlkevalimikki väga hea olevat”  (Mihkel Samarüütel, 2005, nr 1-2); „… mis nüüd tänu Ruth Liase tõlkele eesti keeles kättesaadav …” (Marin Mõttus, 2005, nr 7-8); „Selle raamatu puhul võib tõlget lugeda kahekordselt kordaläinuks: õnnestunud on nii Burke’i tõlkeversioon minevikust kui Ainiki Väljataga tõlge eesti keelde” (Linda Kaljundi, 2007, nr 4-5); „… mille tõlkija Tanel Lepsoo … tänavu  kiirelt ja ladusalt eesti keelde vahendas” (A. Loog, 2008, nr 10-11);     

NÄIDE 3:

Näiteks arvustab Urmas Tõnisson, ise  teenekas toimetaja, sageli tohutut toimetajatööd nõudnud raamatuid (erinevad tõlkijad, või tõlkijavahetus, või antoloogiad) ning oskab sealjuures toimetaja panust vääriliselt hinnata. Toimetusele (toimetajale) või kirjastusele tehakse üldse etteheiteid otseselt („toimetusele tuleb ette heita” jne) kuuel korral 20st, kuid üldiselt on see kriitikaliik eelmistega võrreldes ootuspäraselt tähelepanelikum toimetaja töö suhtes, alates ühe „täpsustuse” soovimisega  kommentaaris (Grišakova, 2004, nr 1-2) kuni karmi kriitikani (näiteks „kasutuskõlbmatu ristviidete süsteem” ja „ära unustatud kolmandik bibliograafilisest loendist”, „mis on teadusliku tõlke puhul täiesti lubamatu lohakus”, Timo Maran, 2001, nr 5-6), ette heidetakse toimetuse valikut kirja suurusest tõlketeoseni. Kahel korral mainitakse võimaliku vigade põhjusena „ülearust ruttamist” või „toimetajal on olnud kiire”, ühel korral „editsioonihooletust”,  ja „harrast atitüüdi” (P.-E. Rummo, Vikerkaar 2002, nr 5-6), mis ei lubanud originaali kommentaare täiendada autori surmadaatumiga. Urmas Tõnisson on teenekas tõlkija ja toimetaja (kirjastuses Ilmamaa) ning seda on tema tõlkearvustusi lugedes võimalik ka aimata. 13 Tema kirjutatud viies arvustuses (aastail 2005–2007) on kõigis käsitletud teoseid, mis nõuavadki toimetajalt tõsist vaevanägemist (vähemasti jääb selline mulje tema arvustustest).  Nende hulgas on Harald Rajametsa tõlkeluulekogumik („autorikogumik”, Tõnisson protesteerib üldse „bibliograafide kangekaelsuse” vastu, mis ei luba nimetada luuletõlkijaid iseseisvateks autoriteks), Amar Annuse koostatud „Muinasaja kirjanduse antoloogia”, Votele Viidemanni pooleli jäänud Chauceri tõlge (toim Lauri Pilter).   

 Artikli autoril on peagi ilmumas magistritöö teemal „Tõlkekriitika kontseptuaalsed metafoorid ja terminoloogia ajakirja Vikerkaar näitel”.

1 Nt Tõnu Kaalepi mure esseistika- ja tõlkekultuuri keele pärast artiklis „Tõlkija ülesanne”: „Üks eesti kultuuriajakirjanduse ja kriitika keel on välja suremas. Ja peaaegu ei nuteta” (Vikerkaar 2000, nr 2-3, lk 100). 

2 „Kuid siiski näib ka Eestis valitsevat olukord, kus tõlkekriitika praktiliselt puudub ja tõlget peetaksegi teose autentseks koopiaks. /…/ Kui tõlget ka analüüsida võetakse, kohtame sageli (ka professionaalide poolt) selliseid üldtermineid nagu „õnnestunud”, „sorav”, „ladus”, „kõrgetasemeline”, „heakõlaline”, „luuleline”, „ilus”, „ilmekas”, „originaali-lähedane”, „vaba” jne, ilma et sellele järgneks nende terminite lahtiseletust või nende kasutamise põhjendust.” Klaarika Kaldjärv doktoritöös „Jutustaja, autor, tõlkija” (2007, lk 9). 

3 Uskudes, et tõlge on sotsiokultuuriline konstruktsioon, tahad lõpuks ikka mõista, milline siis täpsemalt. Märkimisväärselt on autorile mõju avaldanud Lakoffi ja Johnsoni kontseptuaalsete metafooride teooria.

4 Tõlkelisuseks nimetan tõlkena võetavust, seda, et tekst on teise teksti ekvivalent, kusjuures tõlkija ei pretendeeri autorsusele.

5 Statistika põhineb magistritöö tarvis tehtud uurimusel, esialgsete tulemustega saab tutvuda aadressil www. nlib.ee/html/rkogud/seminarid/terms09/Laanesaar.pps. 

6 Venuti „Translator’s invisibility”, Theo Hermans jt.

7 Samas, kriitikatüübid ja terminoloogilise keelekasutuse osakaal: nn kunstilises, teose poeetikast mõjutatud kriitikas tõlke- või kirjandusteoreetilist oskuskeelt ei kasutata; vaid „kummardusega” piirduvas kriitikas tehakse seda moel, mis sarnaneb Kaldjärve kirjeldusega; konstruktiivse tõlkekriitika puhul sõltub terminoloogilisus kriitika dominandist; tõlkekriitikas par e. kasutatakse või antakse mõista, et on otsustatud tõlkekriitilisest diskursusest hoiduda. 

8 U. Tõnisson kombineerib loovalt luulekriitikas terminoloogilist ja poeetilist lähenemist („voolav silbilisrõhuline värss, kristallpuhas vorm, ülim selgus ja näiv lihtsus, mille taga peituvaid pingsaid otsinguid ja tohutut tööd võib ainult aimata”, „uperpallitavad keelemängud” ja „kaaleplikud eksperimendid meetrika vallas”, „riimiskeemid” ja „riimikolksatused”, „irdriimiliste tõlkelahenduste mõju”). Hinnangutele lisab Tõnisson reeglina ka mõne selgituse või täpsustuse, näiteks: „Laitmatu riimimeister, irdriimide puhul ei jäta tõlkija  eraldi mainimata, et need esinevad juba originaalis” (2005, nr 3).

9 Meil ei juhtu just sageli, et tõlgitus paistaks välja seeläbi, et ilmuks ühe teose mitu tõlget, küll aga vahel sama autorit erinevate tõlkijate versioonis lugedes (nt Kierkegaard Alase ja Pärnamäe moodi).

10 Marek Tamm: „ … eesti kultuur on sündinud tõlkest ja tõlkes ning püsib ainult senikaua, kuni püsib tõlkimine” (Diplomaatia 2010, nr 3).

11 Märt Väljataga: „Ükski tõlkija ega vist ka lugeja ei  ole nii loll, et peaks tõlget originaali koopiaks” (Sirp 28.11.2008).

12Meeldiva erandina hinnangu aluste paljastajana on mainimist väärt Jüri Eintalu: „Tõlge on suurepärane. Seda kinnitades toetun faktile, et olen seda raamatut varem lugenud nii vene kui seejärel ka inglise keeles” (Vikerkaar 2004, nr 1-2).

13 Ta ütleb ka otse: „Toimetajapilguga tabatud üksikud küljendus- ja ühtlustamisvead ei riku pilti” (2005, nr 7-8).  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming