Ummikseisust Eesti-Vene

Toomas Varrak

Vene välisministeeriumi ametlikku teadet, et Venemaa võtab tagasi oma allkirja just-just allkirjastatud piirilepingult, nimetas Eesti välisminister kommentaaris kahetsusväärseks.  Tegelikult veelgi kahetsusväärsemaks tuleb pidada seda, et Eesti põhiseadust pragmaatiliselt väänates üldse niisugune leping sõlmiti. Eesti-Vene piirilepe sisaldub tegelikult Tartu rahulepingu artiklis 3. Uue piirileppe sõlmimisega seatakse rahuleppe kehtivus üldse kahtluse alla. Ja ühes sellega Venemaa kunagi antud tõotus loobuda igaveseks ajaks oma suveräänõigustest Eesti maale ja rahvale. Teiselt poolt on poliitikute väited Tartu rahulepingu (uuest piirilepingust sõltumata) kehtivuse kohta tekitanud olukorra, kus uue leppega paralleelselt kehtiks nagu ka vana piirilepe, see, mis sisaldub rahulepingus.  See oligi põhjus, miks Venemaa tuli välja oma  avaldusega. Neile, kelle tarkus ei ulatu kaugemale pragmaatilistest kaalutlustest, võis see olla ootamatu, kuid tegelikult oli Venemaa demarš Eesti pragmaatilise välispoliitika loogiline järelm ehk tagajärg. Ning loogika üle pole põhjust kahetsust avaldada.  Päris kindel, et Venemaal on Eesti jaoks varuks veel hulk kahetsusväärseid avaldusi, mis tulenevad meie oma pragmaatilisest poliitikast. 

Väited, et allkirjast taganemisega teeb Venemaa iseendale kahju, ei maksa midagi. Venemaa on suurriik ja elab selle tühise kahju teist nägu tegemata üle. Pealegi on sel riigil lepingute denonsseerimise ja rikkumise alal pikaajaline kogemus, võib isegi öelda – traditsioon, mille muu maailm on võtnud eriliselt nurisemata teatavaks ega kavatse tõenäoliselt vaidlustada ka käesoleval juhul. Selle algus ulatub Soomega sõlmitud mittekallaletungilepingu denonsseerimiseni 1939. aastal, mis avas tee Talvesõjaks ja Ida-Karjala liitmisele NLiga. Ka analoogiline leping Poolaga ning 1941. aasta aprillis Jaapaniga sõlmitud mittekallaletungi ja neutraliteedi leping ei takistanud NLi neid maid ründamast (vabanduseks toodi mitmed ettekäänded). Lõpuks on Eestil endalgi sellekohane kogemus, kuidas Venemaa on käitunud varasemate lepingute puhul, olgu see siis Tartu rahuleping, konventsioon konfliktide lahendamise kohta või isegi kurikuulus vastastikuse abistamise leping, mida NL ei sõlminud mitte abistamiseks, vaid Eesti inkorporeerimiseks nõukogude impeeriumi koosseisu. 

Sellise kogemuse taustal on uue piirilepingu sõlmimine isegi pragmaatilise filosoofia kontekstis rohkem kui kahtlase väärtusega. Enne uute lepingute sõlmimist hoolitseb mõistlik poliitika selle eest, et vanu lepinguid austataks. Lootused, mida piiriküsimuses ehk seoti ELiga ning selle ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga, on peale põhiseadusliku leppe hülgamist Prantsusmaa ja Hollandi poolt osutunud (vähemalt esialgu) liivale rajatuks. ELis ajab iga riik oma asju ka silmaga nähtavas tulevikus ikkagi nii, nagu see on temale kõige kasulikum.

Enesepettuseks võib aga pidada argumenti, et Venemaale endale on piirileping vajalik. Kui mitte muupärast, siis viisavabaduse saavutamiseks ELiga on ta lõpuks sunnitud allakirjutatud lepingu ka ratifitseerima. Esiteks pole sugugi kindel, et viisavabadus ELiga on Venemaale tähtsam kui oma kaotatud geopoliitiliste positsioonide taastamine. Vähemalt NLi aegadel püüdsid vene võimud oma kodanike vaba liikumist üle riigipiiri pigem takistada kui soosida. Vaevalt et Venemaad praegugi huvitab, et lääne liberaalsete ja religioossete vaadete esindajad pääseksid vabalt Venemaal liikuma ja propageerima oma mõttemalle ja väärtusi. Pigem on lugu vastupidine. EL on huvitatud viisavabadusest Venemaaga, selleks et toetada väidetavalt demokraatiat, eelkõige aga oma majanduslikke huvisid sellel maal. Ja niisugusel juhul, võib arvata, ei avalda EL survet piirilepingu ratifitseerimiseks kõigepealt mitte Venemaale, vaid hakkab meilt uurima, kas oli ikka vaja kirjutada ratifitseerimise seadusesse asju, mis ärritavad Venemaad. Seda vaatamata esialgsele verbaalsele toetusele ja mitte millekski kohustavale kahetsusavaldusele Venemaa otsuse pärast.

Teiseks, arvestades ELi huvi piirilepingu ratifitseerimise vastu ning Läänes domineerivat appeasment-hoiakut Venemaa suhtes, võib karta, et mahedat survet hakatakse avaldama hoopis meile. Sest mõjutada selles küsimuses Venemaad on pärast duuma, valitsuse ja presidendi ühemõttelisi avaldusi juba ette läbikukkumisele määratud üritus. Pealegi deklareeris Venemaa kohe, et soovib piirilepingu küsimuses alustada uusi läbirääkimisi. Nimetatud asjaoludel on pragmaatilisel poliitikal sellist  soovi peaaegu võimatu tõrjuda, öelgu välisminister hr Paet mida tahes. Sama võimatu kui kaitsta piirilepingu ratifitseerimisseaduse põhimõttelise tähtsusega viiteid Lääne sõprade ees päraste seda, kui need põhimõtted piirilepingu sõlmimisel pragmaatilistel kaalutlustel prügikorvi heideti.

Soovimata ennustada, kuidas sündmused arenevad, ja uskumata imet, et Venemaa ratifitseerib pärast mõningast järelemõtlemist juba allakirjutatud piirileppe, tuleb üheks võimaluseks pidada uute läbirääkimiste avamist samas küsimuses. Mida Venemaa uutel läbirääkimistel ka ei taotleks, näiteks piiri nihutamist Kunda, Sonda, Rannapungerja joonele (s.t joonele, mida Venemaa nõudis Vabadussõja ajal), uue piirilepingu ratifitseerimisseaduse muutmist või midagi muud, on niisugusel juhul Eesti pragmaatilisel välispoliitikal ees uued järeleandmised. Riigikogus ei ole ühtegi erakonda, kes piiriläbirääkimistel ei oleks väänanud (s.o suvaliselt tõlgendanud) põhiseaduse artiklit 122 ning kes saaks seetõttu uutel läbirääkimistel püsida põhiseaduslikel alustel. Ka mõni väikene, riigikogus esindamata erakond ei suuda erakondlike sümpaatiate praeguse jagunemise juures koondada enda taha vajalikku toetust põhiseaduse kaitseks. Ainuke võimalus seda teha on luua põhiseaduse kaitseks rahvaliikumine, mis ühendaks valijaid üle praeguste erakondlike piiride. See oleks midagi analoogilist Laulva revolutsiooni ajal loodud Rahvarinde või omaaegse Prantsusmaa Rassemblement du Peuple Français’iga, mis mobiliseeris rahva riigi kaitseks. Avalik diskussioon, mis toimus seoses uue piirileppe allkirjastamise ja ratifitseerimisega, näitas, et põhimõtteliselt on erakondade piire ületav massiline toetus niisugusele rahvaliikumisele olemas. Selle algatajate ja toetajate hulgas oleks põhjust näha setude esindust.

Riikluse taastamise aastail ühendas rahvast laul “Ei ole üksi ükski maa”.  Ometi jätsid need, kelle see laul taastatud riigis võimule aitas, üksinda Petserimaa. Eesti esimeses põhiseaduses ja selle 1933. aastal parandatud redaktsioonis olid üles loetud kõik maakonnad, mis kuuluvad Eesti riigi koosseisu, sh Petserimaa. Ja kuigi 1937/38. aasta põhiseadusse seda artiklit enam ei lülitatud, ei tähenda see, et Eesti oleks loobunud Petserimaast. Nüüd, mil Venemaa ise on võtnud tagasi uue piirilepingu allkirja ja taotleb uusi läbirääkimisi, on järjepidevuse põhimõttel taastatud Eestil võimalus näidata solidaarsust kõigi oma kodanikega, loobuda alandavast järeleandmiste poliitikast ja käituda iseseisva ning demokraatliku riigina, kes ei juhindu oma tegevuses mitte poliitikute arusaamisest pragmaatilisest otsatarbekusest, vaid põhiseadusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht