Uppuja päästmine on uppuja enda asi

Aili Künstler

Seoses uue keeleseaduse eelnõukava arutamisega on ajakirjanduskeel pool aastat tihedalt kõneaineks olnud. Meedia keelekasutusega ei olda sageli rahul, kes millistel põhjustel, sõltub nuriseja eelistustest-kompetentsist. Ometi jõudsid keeleteadlased ning haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud 28. septembril ajakirjanduskeele seminaril arusaamiseni, et  kirjakeele normi järgimise kohustus üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannetes, sh veebiväljaannetes (v.a kunstiline tekst), nagu see esialgses eelnõukavas kirja oli pandud, ei tule kõne alla. Vähemalt seadusega seda tagada pole võimalik. Kuidas käib Tartu ülikoolis ajakirjanike keeleõpetus (väljendusõpetus)? Milles see seisneb? Kas ajakirjanike keeleõpetus  erineb või peaks erinema millegi poolest kõigile tudengitele mõeldud väljendusõpetusest? KATRIN KERN, Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna eesti ja üldkeeleteaduse instituudi assistent: Erineb ikka, isegi nime poolest: muudes õppekavades on tegu eesti keele suulise ja kirjaliku väljenduse õpetusega I semestril ja akadeemilise  kirjutamise alustega II semestril. Sisuliselt on asi jagatud nii, et esimene pool on õigekeelsus ja teine tekstiõpetus, kui nii laias laastus sisu kirjeldada. Ajakirjanduse ja suhtekorralduse õppekavas on lakoonilisemalt „Eesti keel ja stilistika”. Sisu poolest tulebki siin oluline vahe sisse teisel semestril: teiste erialade puhul tõuseb peatähelepanu alla  teadusstiil, ajakirjandusel ja suhtekorraldusel on päevakorras teised teemad – žanrid, allkeeled, stiilid, sh ajakirjaniku isikustiil jms. Aegade jooksul on koos õppeaja lühenemisega kokku tõmbunud ka eesti keele kursus.

Kui ma ülikoolis tööd alustasin, oli eesti keele tunde kaks korda rohkem. Nii ei jää paratamatult aega nüansside jaoks, vaid tuleb semestriga kiiresti läbi marssida kogu õigekeelsus, et kevadel saaks tegelda lausest suuremate üksustega, vaadata, mis on retoorilised vahendid, millega sõnumit toetada, missuguseid tekstistruktuure millise sisuga sobitada jne. Murelikuks teeb mind see, et ettevalmistus keeruliste tarbetekstidega kohtumiseks jääb napiks. Nii tulevastel suhtekorraldajatel  kui ajakirjanikel tuleb kokku puutuda seaduste, otsuste, strateegiate jm dokumentidega ja korrektseks refereerimiseks/teavitamiseks peab olema kindel, et kõigest kirjapandust on õigesti aru saadud. Seda aega ei ole praegu küll kusagilt võtta, et seda laadi ülesandeid teha. Igal aastal kuulen ma I semestri alguses raskeid ohkeid: „Nagu gümnaasiumis,  jälle sama (olenevalt üliõpilase viisakuse astmest) jama/ jutt”. See ei mõju õppejõule just väga innustavalt, aga eks raskused ole selleks, et neid võita.

Pealegi, kogemuse põhjal väidan, et kõigil kirjutamisega leiba teenivatel või seda teha kavatsevatel inimestel tuleb aeg-ajalt väike revisjon oma keeleteadmiste varamus läbi viia. Võib-olla mõni  uus reegel ära õppida, mõni asi selgelt põhimõttena sõnastada, leida mõned seosed, mis edaspidi otsustada aitavad, kui kuulus ja seletamatu keelevaist enam ei aita. Ma seletan seda siiski sellega, et see vaist tekib ikkagi teadmiste pealt, oskajaid jälgides ja jäljendades. Sellepärast pean ka väga tähtsaks II semestri peamist iseseisvat ülesannet iseloomustada  mõne ajakirjaniku stiili just sellest küljest, mis on selles head ja eeskujulikku. Kritiseerida jõuab ikka, aga vaadata, kuidas midagi hästi teha saab, on kõvasti vajalikum. Siin võib muidugi alati väita, et kui annet, verbaalset võimekust ei ole, ei aita ka suurte sõnameistrite köidete kaupa lugemine ja pulkadeks võtmine, aga ma pole päris veendunud, kas siis peakski avaliku suhtlemise ametit igatsema. Ja ega ma pole tegelikult ainus õppejõud, kes keeleküsimustele tähelepanu pöörab, olen kuulnud, et ka praktilistes ajakirjandusainetes võib kirjaoskamatuse pärast kannatada. Õige ongi eeldada, et tulevane ajakirjanik oma kutsetööd kompleksselt vaadelda oskaks ja tahaks;  et jah, on viisid, kuidas teavet koguda, ja siis on ka viisid, kuidas saadud andmeid, emotsioone ja ideid esitada.     

Mis tundub olevat üliõpilastele kõige raskem?

Raske on muidugi üldistusi teha,  aga mulle tundub üha enam, et nendes valdkondades, kus õigekeelsuse üle otsustamiseks on vaja kasutada teadmisi keele struktuuri kohta (sõnaliigid kokku-lahkukirjutamises, lauseliikmed ja osalaused kirjavahemärkide panemisel), on raskusi rohkem. Ma ei saa seega leppida mõttega, et viskame grammatika kui tüütu ja ebavajaliku välja, hakkame  kõik lihtsalt vabalt suhtlema, emakeel tuleb ju iseenesest. Kardan, et need, kes nii väidavad, on ilmselt unustanud, et nad ise on nii-öelda traditsioonilise harjutamisega meistriks saanud – lugenud, uurinud, teavad ja tunnevad seda, millest nad räägivad, s.t keelt. Algajatele on aga mingit tuge vaja. Veel on mu meel natuke murelik selle pärast, et igal  aastal on mõni sõna, mille kohta ma olen mõelnud, et taevake, seda peaks ikka teadma. Viimasest ajast tulevad meelde näiteks „verisulis”, „kahasse” ja „nentima”. Aga eks ole noorte leksikas jälle elemente, millest minul aimugi pole.     

Milline on teie hinnangul praegu ajakirjanduskeele seis?

Seis on … segane. Ei saa kuidagi kõiki ühe mütsiga lööma hakata, ajakirjanduskeel on kõigi ajakirjanduses töötavate inimeste keel, ja eks need inimesed erine ise kõigepealt ettevalmistuse  ja miks ka mitte näiteks maitse poolest ning tee ka erinevaid asju, nii sisu kui tooni kui eesmärgi seisukohast. Mulle muidugi meeldiks, kui lugedes vihastama ei peaks, sest mõni lihtne asi on valesti, aga kui tegu on üksikute viperustega, siis andkem andeks, juhtub ju kõigil. Pealegi, ajakirjanduskeel ju muutub nagu muu keelekasutuski,  sellepärast võib praegune segane seis olla tingitud sellest, et muutub üldse inimeste lähenemine tekstidele, sealhulgas meedia omadele. Palju siis enam paberi peale kirjutatakse? Tuleb meelde juhus, kui kontrolltöö ajaks pidi paar üliõpilast teiste käest kirjutusvahendit laenama, sest arvuti tõttu pole pliiats enam tavaline tarbeese, mis iga päev kaasas. Suur  osa elust ongi ekraanile kolinud, mis pani Günther Kressi juba 2003. aastal väitma, et teksti ekraanil käsitletakse kui kujundit, et raamatu/lehekülje diktaat on läbi. Muuhulgas oletab ta ka, et kirjalik tekst hakkab süntaksi poolest kõne poole tagasi liikuma, sellal kui esitus kaugeneb sellest.

Jakob Nielsen on jälginud ekraanilt lugejate silmade liikumist (http://www.useit.com/alertbox/reading_pattern.html) ja väidab, et tavaline on F-tähe kujuline skeem. Nii soovitab ta veebi kirjutajatel tähtsaim ära öelda kahe lõiguga, panna kaheks esimeseks sõnaks kõige olulisemad märksõnad ja mitte oletadagi, et teksti üldse sõna-sõnalt loetakse. Paratamatult on hulk sellise strateegiaga lugejaid peale kasvamas ja selge see, et keerulisi  konstruktsioone lugemata ei suuda keegi neid ka veatult kirjas taas luua. Nii tundubki mulle, et hõlpsalt tuvastatavatest ortograafiaeksimustest suurem mure on tekstide fragmentaarsus, nii lause sees, kus ei peeta suuremat sellest, et kõik grammatilised ja sisulised seosed väljendatud saaksid, kui ka terviktekstides,  mis on vahel rohkem sellised „hajamõtted huumorist”. Kui aga vaatame, kuidas me eraelus suhtleme (Facebookis või Twitteris, skaipides või emmessennides), siis eks see fragmentaarsus valda ju sealgi. Muide, 2010. aastal tuleb 9. rakenduslingvistika kevadkonverents, kus muutunud tekstiilm kõne alla võetakse, teesidena on  konverentsiteates räägitud tekstide lühidusest ja interaktiivsusest, visuaalsuse osatähtsuse kasvust jne. Kutsutud esineja on näiteks seesama ülalnimetatud Günther Kress.   

Kas taasasutamisel Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi asi peaks olema ka ajakirjanike keeleoskus? Või kelle asi see peaks õieti olema?

Esimesele küsimusele võib vastust otsida põhikirjast, kust leiame seltsi eesmärgid ning nende saavutamiseks mõeldud tegevuse loetelust punkti „Eesti ajakirjanduskultuuri  edendamine ja ajakirjanike identiteedi tugevdamine, ajakirjandusliku tegevuse professionaalse ja sotsiaalse kvaliteedi hoidmine ja arendamine”. Ma peaksin korralikku ja mõjusat (ilusat ja kõik muud head omadussõnad) keelekasutust ajakirjandusliku tegevuse professionaalse kvaliteedi elemendiks küll. Kuidas see peaks sündima, ei oska ma praegu  pakkuda. Kes peaks sellega tegelema? Vägisi meenub Ilfi ja Petrovi legendaarne loosung „Uppuja päästmine on uppuja enda asi”. Kelle siis veel? ‘

Küsinud Aili Künstler

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming