Uue paradigma poole monumendikeskustelus

Priit-Kalev Parts

Kui Lihula ausamba kõrvaldamist õigustati selle väidetava kunstilise puudega, siis Tõnismäe pronkssõduri kaitseks toodi esile just selle esteetiline väärtus – olnud ju modellikski tõeline aarialane! Vastuolu osutab tõsiasjale, et esteetika pole monumentide puhul kuigi tähtis: nood toimivad hoopis teises aegruumis ja ka teises esteetilises ruumis kui n-ö professionaalne kunst või isegi rahvakunst. Sest kui vaadata esimese või teise iseseisvusaja Vabadussõja mälestusmärke, siis hakkab silma, et nendegi esteetika oli algusest peale ajast maas ja ka ajatus mõttes vist mitte kõige kõrgelennulisem, kuid see-eest rahvale arusaadav ja ideoloogiliselt sünnis. Seega ei mõju esteetiline ja kultuurilooline ind monumendikeskustelus siirana, vaid selle tagant kumab läbi püüe varjata nähtuse komplekssust esteetika turvalise kilbi taha. Elevus kunstiringkondades on muidugi mõistetav. Lihula sündmuste järel lubas ju peaminister, et nüüd saab iga maakond oma Saksa poolel hukkunute mälestusmärgi, ka Tõnismäe väljaku lahendus on veel lahtine – seega on oodata soliidseid riiklikke tellimusi, ole vaid mees ja haara oma õiglase osa järele. Arusaamad esteetikast on aga tänapäeval killustunud ja nõnda on vormiõpetuslik riid konservaatorite ja innovaatorite vahel olukorda sisse programmeeritud. Kui kunstiinstitutsioonidel õnnestub haarata otsustamine “ekspertide” kätte, mis on tõenäoline, neutraliseeritakse  ilmselt “diletantlik” tung luua järjekordseid konventsionaalseid pronkssõdureid või heroilisi obeliske, mis XX sajandi esimesel poolel võinuksid pühitseda mis tahes kangelasi kus tahes meie planeedil.

Rahva hinge jääks ikkagi kraapima tunne, et jälle on “nad” otsustanud üle “meie” pea. Sest enamikku ei rahulda Academia Non Grata jüngrite püsiinstallatsioon helesiniseist plastpudeleist ja impregneeritud kanakoibadest, kus helesinine sümboliseerib lootust, koivad leinavaid emasid. Ka Tauno Kangro teletorni-kõrgune Kalevipoeg Tõnismäel ei oleks päris see, mida oodati. Elus on veel palju neid, kelle mäletamist mööda ilmasõjas ei sõditud mõõkadega ja ka rõivamood oli teine.

Püüaksin siinkohal pöörata kangelaste mälestamise diskussiooni paradigmaatiliselt uude rööpasse. Küsigem, kas on üldse ürgrahvuslikus mõttes sünnis luua õhtumaiselt igavesi ja muutumatuid vorme. Meie ugrilistele juurtele kohasem oleks ehk avaldada oma tundeid vähem püsivas vormis. On ju selge, et kalk kivi või pronks, ükskõik kui geniaalselt vormitud, jääb varem või hiljem jalgu muutuvaile kunstilistele ja ideoloogilistele arusaamadele. Meie esivanemad tavatsesid oma sügavamaid tundeid, vaimseid ja esteetilisi püüdlusi valada efemeersemasse materjali, nimelt sõnasse ja puusse. Muutlik ja hävinev puu võimaldab juba oma iseloomult paindlikumat tõlgendamist, tuleb vastu muutustele ega koorma mälu aastasadade kaupa.

Puud võib vesta, aga puu võib ka istutada. Mõelge ise, Lihula sõjatamm – millised mütoloogilised ja semiootilised sügavused, milline lepitav ja rahustav vorm! Milline ammendamatu aines poeetidele ja kultuuriloolastele! Aastasadade pärast, kui puu eluiga hakkab otsa saama või see kellelegi jalgu jääma, võib lähedusse istutada uue puu – vorm muutub ja uueneb, see aga ei kahjusta Märgi universaalset võimet kanda rahva sügavamaid tundeid ja ideid ning inspireerida laulikuid, näitlejaid, tegevuskunstnikke jne, jne. Tõnismäele võiks aga lepituse sümbolina istutada kaks puud – ühe hariliku tamme ja ühe punaselehise (Querqus robur ja Querqus rubra; mitmemõtteliselt kõditava varjundina võiks võtta sedagi, et talve poole tõmbuvad kummagi lehed pruuniks). Igal aastal sobival kalendripäeval korraldaksid priitahtlikud ja kutselised kunstimeistrid tammede all temaatilisi liikumis- ning sõnakunstietendusi, vormides igihumaanset sõnumit ajakohasesse vormi.

Tuleks tõsiselt järele mõelda, milleks õieti on vaja mälestamist. Kas selleks, et põlistada kibestumist ja valu – või hingekosutuseks ja lepituseks? Mulle näib, et asja sisuline mõte on lepitusriitus ja -ohver, mitte igavene kivimürakas kui selline. Riituse ese ei pea tingimata olema kalgist kivist või pronksist, see võib olla ka millestki hoopis odavamast ja kergemini töödeldavast. Mõelgem budistlikele liivamandalatele ja võikujudele. Miks ei võiks meiegi teha mälestusteost võist, jääst või jäätisest? Üks on selge – ohvrit on vaja. Seda vajadust on veelgi rõhutanud Lihula ja Tõnismäe adrenaliinirohked sündmused. Pärast Lihulat nõuti ohvriks siseministrit, Tõnismäe puhul peaministrit ennast. Möönan, et ohver oleks arvestatav, ent vahest siiski liiga barbaarne, mitte ka kuigi leidlik ega lepitav. Pakun välja innovatiivsema lahenduse. Riigi kulu ja kirjadega valmistatakse nii Lihulast kõrvaldatud monumendi kui pronkssõduri maguskoopiad mõõdus 1:1 ehk siis suuremat sorti tordid. Peaminister isiklikult tuleks ja annaks maguskoopia rahvale üle. Peetaks kõnesid ning vabandataks rahva ees. Üheskoos söödaks torti, televisiooni vahendusel saaks sümboolselt suu seks kogu eesti rahvas, emakeelest ja usutunnistusest sõltumata. Me kõik tunneme magusa füsioloogilist toimet. Mäletan, et kui vanemad panid mulle lapsena sinepiplaastreid või kuppe, korvas kogetud “ülekohtu” võluväel näiteks sefiirikook. Kuid magusal on ka oma kultuurilooliselt juurdunud sümboolne aspekt – nii kallima kui ametniku juurde on ju ikka mindud leppimist ja uuendatud poolehoidu otsima, kommikarp näpus.

Tordist mälestusmärgil on tunduvalt vähem kalduvust tekitada ja toita pikaajalist vinduvat vimma – totalitaarsedki sümbolid mõjuvad šokolaadis ja kreemis kuidagi leebemalt, nii et välispoliitilised tagasilöögid oleksid vähetõenäolised. Ka sisepoliitiliselt toimiks akt pingemaandajana nii üleriigiliselt kui kohalikul tasandil. Lihulas saaks Madisson muidugi raudristiga tüki. Tõnismäe puhul võiks rituaali tõhustada sada ja seened, nagu on pakkunud Enn Vetemaa. Midagi oleks  sünnis ka paljukannatanud esivanemaile ööseks alles jätta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming