Vaino Vahing 15. II. 1940 – 23. III. 2008

 

Vaino Vahingu surm ei tulnud päriselt ootamatuna, sest tervisehädad kimbutasid teda viimases elujärgus sageli. Ometi rabab surm oma lõplikkuses ikka. Lisaks ühe markantse isiksuse kustutamisele lükkab see nüüd jälle kaugemale ühe ajastu, mida Vahingu päevaraamatute hiljutine avaldamine taas püüdis ligemale tuua. Vahing kuulus väga selgesti kindlasse kirjanduslikku eakaaslusse, mida on harjutud nimetama „kuuekümnendate põlvkonnaks”. Suhteliselt hilise tulijana jäi tema viljakaim aeg küll väliselt ahistavatesse 1970ndatesse, kuid ta kehtestas end kähku ja resoluutselt. Lisaks hilisele tulekule eristas teda oma põlvkonnas taust. Selles juba valdavalt linnapäritoluga earühmas armastas ta tihti rõhutada oma maajuuri, Peipsi-lähedast sünnikohta Aravut. Tõepoolest jõudis too miljöö mitmetesse tema juttudesse ja näidenditesse, kuid mitte kunagi eesti senise „maakirjanduse” piiratumas mallis. Alati osales neis esimese põlve haritlase vaimne ahnus ja ärksus, mis seostas tolle keskkonda pigem eksistentsiaalsete küsimuste kui tuima olmekirjeldusega. Vahingut eristas ka hariduskäik. Enamasti olid tollased noorkirjanikud humanitaarse kõrgharidusega. Vahingu tee oli viinud läbi Tartu meditsiinikooli ja ülikooli arstiteaduskonna psühhiaatrikutseni, mida ta pidas kogu elu. Nõukogude taustal tõmbas teda ketserlikult psühhoanalüütiliste suundade poole. Eesti vaimumaastikul tähendas see ühe vahepeal katkenud niidi taassõlmimist. Õnneks ei laskunud Vahing oma kirjandusloomes kunagi psühhoanalüütilisse dogmatismi. Sellest hoidsid teda vahetu kogemuse hindamine ja äge isiklikkus. Freudi ja eriti Jungi maaletoojana teadvustas ta laste ja vanemate, meeste ja naiste konflikte, mis polnud kerged taluda, aga seda oli vaja. Isiklikkus ja terviklus ongi ehk mõisted, mis tulevad praegu esmalt pähe. Vähemalt Vahingut tundnutel on üsna võimatu lahutada inimest ja loomingut. Mingi keskne ägedus liidab kokku kõik tema tahud: kirjanduse, psühhiaatria, elupõlise teatrihuvi, vahepealse „salongi” pidamise. Isikuna ei olnud ta kergete liigist, pigem kippus konfliktidesse. Ometi tõmbas too ägedus, intensiivsus teisi tema ligi. Selles tajuti mingit keskmisest kaugelt suuremat nõudlikkust, tõetahet, ehkki tõe otsimise viisid võisid olla vahel ümberkaudsetele tülikad. Eelkõige tähendas Vahingu hoiak umbusku igasuguse konformismi vastu. Ta ei hakanud küll poliitiliseks dissidendiks, kuid ilmekas on, kui vaevaliselt jõudsid lavale tema näidendid, see potentsiaalselt kõige vahetuma ja laiema suhtlusvõimega kirjandusliik. Vaistlikult tajuti tema inimpildi vastalisust. Etteantud mallide umbusaldamine tegi kirjutamise Vahingule vaevaliseks, aga otsinguliseks. Parematele tulemustele on see andnud kestva värskuse.

Nii põhimõtteliselt rahutu inimese puhul ei tahakski kasutada tavalisi hüvastijätu sõnu „puhka rahus”. Küllap rõõmustaks Vahingut pigem teadmine, et tema rahutus elab  lugejates edasi. Nagu ühe tema sümpaatia Jaan Oksaga on juhtunud, võib Vahingulegi ennustada võib-olla väikest, aga püsivat huviliskonda, kes kuuluvad enamjaolt vaimselt nõudlikumate ringi.

 

Ärasaatmine laupäeval, 29. märtsil Vanemuise väikeses majas. Pärgasid palutakse mitte tuua.

 

Eesti Kirjanike Liit

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming