Vastulause Andres Langemetsale

Rein Ruutsoo

Andres Langemetsa hiljutises toetusavalduses (Sirp 7. X) nn kommarite ahjuajajatele austati mind tiitliga “Laari-vihas marutaudistunud ühiskonnauurija”, kes “vajab süsti”. Vastulause vajadus minu isiku seisukohast võiks ära langeda. Langemetsa kasutatud väljendusviis diskrediteerib end piisavalt ja kogu kirjatöö suhtes võttis Eesti avalik arvamus nii üheselt eitava seisukoha, et pani Andres Langemetsa avalikult nördimust väljendama. Langemetsa pakutud neutraliseerimisettepanekute suunas viidati minu puhul juba nõukogude ajal, kui nn represseerivat meditsiini (karatelnaja meditsina) rakendati teisitimõtlejate korralekutsumiseks või ähvarduseks. Arvasin, et neil, kes on elanud sõnavabaduseta ühiskonnas, peaks olema kujunenud automaatne kaitserefleks seda laadi vägivalda verbaalseltki õigustava mõtteviisi vastu. Paraku eksisin. Kasutan oma vastulauseks õigust oma akadeemiliste kolleegide palvel eelkõige akadeemilise sõnavabaduse kaitseks, kuna näen just demokraatiat peamise avaliku ründe objektina. Oma mõttekaaslase Mart Laariga mitte nõustujat süstlaga ähvardades asub Langemets Laari suhtes teisitimõtlejate suud sulgema põhimõttelist laadi diskussioonis.

Literaadi ründe mõte on diskrediteerida akadeemilisi vaidlusi kui mitte akadeemilisi, esitada minu tegevust kui midagi mitteprofessionaalset. Kardan, et põhjuseks on Langemetsa suutmatus just ajaloo uurimisse puutuvas akadeemilises vaidluses vähegi edukalt kaasa rääkida. Olen jätkuvalt seda meelt, et kodanikuna on mul õigus ja teadlasena isegi kohustus osaleda erialastes diskussioonides, ka siis, kui nende üheks osaliseks juhtub olema Mart Laar.

Andres Langemets ei paku midagi uut, vaid näib oma sõnavõtuga arendavat Laari ad hominem diskuteerimistehnikat. Et kunagine komsomoliaktivist Mart Laar kasutab peamise argumendina meie erinevuste selgituseks minu kunagist kuulumist EKPsse, arvestab muidugi asjatundmatusega (vt “Kui ajaks selja sirgu”, Eesti Päevaleht 16. VIII 2004, lk 3). Oli ju EKP abiline komsomol just parteikaadrite sepikoda ja komsomoli astudes andis ka Mart Laar piduliku tõotuse jääda ustavaks NLKP üritusele.

Nii Laari kui nüüd Langmetsa isikuvastane retoorika varjab meie erimeelsuste kontseptuaalseid juuri. Nendeks on korporatiiv-konservatiivne (et mitte enamat öelda) ja avatud, ühiseuroopaline arusaam põhiväärtustest, milleks on inimõiguste ja individuaalse vastutuse esikohale seadmine. Laiendades nagu Langemets kollektiivse süü kõigile, kes kunagi on kuulunud NLKPsse, näeb Laar kaasalöömises Hitleri sõjas Venemaa vastu õilistavat ja lunastavat tegevust ka nende eestlaste puhul, kes on personaalselt vastutavad paljude inimeste mõttetu hukkumise eest või osalenud mõrvades (politseipataljonlaste terror vene külades oli seda sama kaheldamatult kui NKVD-laste märatsemine Eesti külades). Mart Laari ja minu vaadete erinevused peegeldavad Eesti ajaloo uurimises kujunenud keskseid diskusioone, puudutagu see siis Pätsu rolli 1940. aastal, hinnangut Uluotsa valitsuse kollaboreerumisele natsidega aastatel 1941 ja 1944, eestlaste osalemist Hitleri poolel II maailmasõjas jne. Vaidlused neil teemadel on alles hiljuti suure hilinemisega alanud ja neid ei saa Langemetsa ja ta mõttekaalaste vastuseisust hoolimata sulgeda.

Mõistan, et Laari tabamine allikate moonutamiselt, lähiajaloo kirjutamiselt enda nimele ja poliitiliste vastaste ajalooraamatuist väljajätmise jne meenutamine ei meeldi parteikaaslastele (Langemets on Isamaaliidu aktivist), kes valmistavad ette Laari naasmist parteijuhiks. Kuid pealekäratamisega ei tee üldtuntuks saanud väärituid tegusid olematuks. Arvan, et mul on ka edaspidi piisavalt argumente, et erinevalt Laarist mitte näha Hitleri kaadriohvitserides üksnes põhjusel, et nad oli eestlased, vaid sõjasangareid, pidada võimatuks õigustada Euroopa anastaja sõjasulaseks hakkamist 1941 ja 1944 õige valikuna, arvata, et ajaloost vene viha ammutamine ei aita kaasa Eesti ülesehitamisele jne. Selles suhtes kipub tänane euroopalik ajalookirjutus ülekaalukalt jagama mitte Laari, vaid pigem tema oponentide positsioone. Eesti ajalooteaduse lähenemine rahvusvahelisele arusaamale teaduslikust diskussioonist aitab kindlustada eriarvamuste paljusust.

Osalemine mitmetes rahvusvahelistes projektides, mis uurivad post-kommunistlikku ajalookirjust, veenab, et üle me piiride on juba ulatunud sõnum, et Eesti on maa, kus esialgu sallimatult võetakse turmtule alla mitte-patriootilised nägemused (nagu Matti Turtola raamat Pätsist), tehakse katseid maha suruda diskussiooni probleemide üle, mille igakülgset uurimist Euroopas tervitatakse (rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo nõustaja Aare Veedla üleskutse kuulutada osa ajaloolasi Vene agentideks ja sulgeda nende suu) jne. Olukord, kus “peajoonega” mitte haakuvaid monograafiaid peab väitekirjana kaitsma Soomes (pean silmas Ilmjärve doktritööd) pole loomulik. Langemetsa retoorika täiendab seda ühte “õiget” ajalugu pealesuruvaks tendentsiks kujunevat survete rida.

Aeg, kus “süstidega” teisitimõtlejaid zom­bistati, on õnneks möödas, kuid teatav repressiivsete režiimidega seostuv vaenlase kuju loov sõnavara, sealhulgas ka “ahjuajamine”, “süstitegemine”, peaks tänases Eestis positiivses kontekstis kasutamiseks olema absoluutselt tabustatud. Need seostuvad režiimidega, mis on ühemõtteliselt kuritegelikud.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming