Vene vägede lahkumine

 

Viimasena Balti riikidest lahkusid Vene väed 31. augustil 1994. aastal Eestist. Lõppes võõrvägede ja järelikult ka võõra võimu kohaloleku ajajärk ? ajajärk, mil jõu kasutamisest omaenda suva kohaselt  hoidis võõrast võimu tagasi üksnes rahvusvahelise üldsuse tähelepanu ja tõrjuv hoiak. Nüüd, kümme aastat hiljem, tundub, et toona ei osatud täiel määral hoomata ei võõrvägede lahkumise väärtust ega ka hinnata pingutusi, mis selleni olid viinud.

See on mõistetav.  Oli ju seoses NLiidu lagunemise, Eesti iseseisvumise ning Vene vägede osalise lahkumisega 1992. aastal peaaegu täielikult kadunud suur osa probleeme, mida võõrvägede kohalolek meie igapäevaelus tähendas. Eelkõige oli tekkinud vaba ligipääs  seni suletud aladele. Ka ei olnud linnapildis enam masendaval hulgal võõras mundris sõdureid. Mõistagi muutis see  end vaikselt ja tagasihoidlikult ülal pidava võõra jõu kohalolekus peituva ähvarduse vähe tähelepandavaks.

Toimunu tähenduse tajumist takistas ka kriitika juba sõlmitud lahkumisleppe aadressil, olgugi et seda kriitikat tuleb pidada täiesti õigustatuks. Oli ju Eesti teinud oma toonaseid sisepoliitilisi meeleolusid arvestades valusa järeleandmise, nõustudes andma Vene okupatsioonivägede koosseisus olevatele isikutele oma territooriumilt ? ja sealjuures mitte kogu Tartu rahu järgselt territooriumilt ? lahkumisel õiguse taotleda Eestis elamise luba. Samuti oli Eesti riik nõustunud seda õigust laiendama ka juba varem erru arvatud sõjaväelastele.

Toona ei olnud avalikkusele teada, et seda hinda oli Eesti sunnitud maksma, sest vaid sellistel tingimustel nõustusid meie taotlusi toetama Venemaa silmis kaalu omavad suurriigid. Samuti ei teatud ei seda, millist pingutust nõudis Eesti diplomaatidelt nendegi järeleandmiste Eesti seaduste raami surumine, ega ka seda, kuivõrd suure toetusega Lääne suurriikidelt võisime tol perioodil arvestada. Nüüd teame me rohkem. Kui Mart Helme annab oma mälestustes ?Kremli tähtede all? värvika ülevaate Eesti-Vene kõnelustel sündinust, siis Strobe Talbott kirjeldab oma ?Vene sillas? seda, kuivõrd teravalt kerkis see küsimus üles Vene-Ameerika suhete tasandil. Me saame teada, et vaid Eestist lahkumise tingimusel nõustuti Venemaa saamisega G7 liikmeks.  Me saame teada, et üksnes teiste suurriikide otsene surve sundis Venemaad oma vägede lahkumise küsimuse käsitlemiseks Eestiga läbirääkimistelaua taha asuma ja ka mingile kokkuleppele jõudma.

Seni oli  Venemaa kõike halba, mis meile okupatsiooni ajal oli osaks saanud, seostanud nõukogude võimuga. Et aga nõukogude okupatsiooni keskne pahe oli kahtlemata venestamispoliitika, tähendas selline seletus reaalselt ka taotlust kõikide okupatsiooni ajal kogetud vene suurrahvusliku ?ovinismi ilmingute (eestlaste küüditamine, vene elanikkonna loomine Eestis) nõukogude võimu arvele kandmiseks. See, milline on uue Venemaa tegelik vahekord nõukogudeaegse ?ovinismiga, ei saanud olla eriliseks üllatuseks meie diplomaatilistele ringkondadele, kuid keskmine eestlane tahtis uskuda oma naabrist head. Ja kuigivõrd ka uskus, et Venemaal on ikkagi tegemist demokraatia edenemisega  ja järjest suuremal määral pääseb maksvusele arusaam, et peale venelaste on ka teistel rahvastel õigus oma saatuse kujundamiseks ? niisiis et Venemaa on tõepoolest loobumas jõupoliitika ajamisest oma naabrite suhtes. See usk sai aga ühe löögi teise järel. Kõigepealt ilmnes, et Nõukogude Liidu lõpp ei tähendanudki tema vägede lõppu, vaid hoopis seda, et need osutusid äkki Vene Föderatsiooni omadeks. Järgnevalt sai selgeks, et riik, mis on tunnustanud Eesti iseseisvust, ei tahagi Eestist oma vägesid välja viia. Ja seda hoolimata Eesti soovist. Kui Venemaa seejärel hakkas veel jõuliselt väljendama soovi tagada oma sõjaväelastele võimalus Eestisse elama jääda, sai sellest teha vaid ühe järelduse: ennast nõukogulikust doktriinist ametlikult lahti ütelnud Venemaa püüab  jätkata venestamis- ja oma naabrite  koloniseerimispoliitikat viimase  poolt saavutatu kaitsmise teel. Sai selgeks, et ka uued Vene võimud peavad tegelikult seda koloniseerimispoliitikat võimaldanud Molotovi-Ribbentropi pakti kalliks. /—/

Eestis tekkinud usk Venemaa ?ovinismist vabanemisse hakkas murenema.

Strobe Talbott kirjutab, mida arvati Venemaast ja Vene poliitikast Läänes. Nii öelnud Clinton 1994. aasta juulis enne sõitu Napolisse G7 kohtumisele, kuhu oli ette nähtud kaasata ka Venemaa: ?Kui venelased kuuluvad suurte poiste klubisse, on neil vähem põhjust väikseid poisse kolkida.?

Selgus, et nõukogude inimene on visa ja on end ainult uue maski taha peitnud. Nüüd see mask langes.

Alar Maas, ajaloolane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming