Venemaa ambitsioonide pantvangis

Venemaa kaasmaalaste poliitika ebaefektiivsus on Eestis jõudnud punkti, kus püütakse lausa paaniliselt säilitada Eestis venekeelset kooliharidust.

AILI KÜNSTLER: Paari aasta eest jõudsite oma bakalaureusetöös järeldusele, et Venemaa kaasmaalaste poliitika ulatuslikku mõju ei saa Narva elanikkonna hulgas täheldada. Kas järeldus käis ka selle osa kohta Venemaa kaasmaalaste poliitikas, mida küsitletud narvakad pidasid selle poliitika põhikomponendiks, nimelt vene keele ja kultuuri edendamise kohta?
MARGUS GERING, Rahvusvaheline Ühiskonnauuringute ja Koostöö Keskus (ICSSC): Kõigepealt juhin täpsuse mõttes tähelepanu, et mu bakalaureusetöö fookuses oli Venemaa kaasmaalaste poliitika, mida on siin-seal segi aetud Venemaa üldise kuvandi edendamisega, kuid tõepoolest, oma töös jõudsin sellele järeldusele, mis esmapilgul paneb kulmu kergitama.
Venemaa kaasmaalaste poliitika üheks iseloomulikuks jooneks on peetud vene keele ja kultuuri arendamist. Seda on ka selle poliitika tegijad avalikult deklareerinud. Kahe aasta eest leidis kinnitust suure osa (33%) vastajate arusaam, et Venemaa kaasmaalaste poliitika seisneb nimelt selles. Laiemalt võttes võiks ju öelda, et selline tulemus on igati ootuspärane. Paradoksaalne oleks see, kui selle poliitika sihtgrupp (nt venekeelne elanikkond) arvaks teisiti.
Teisest küljest ei tasu unustada, et Teise maailmasõja järgsest Narvast sai põhiliselt vene keelt kõnelev linn, millest tulenevalt käib ka suurem osa igapäevaelust vene keeles. Keskkonnast tingitud iseärasused loovad a priori olukorra, kus suurem osa kohalikest lastest kasvab Vene meedia ning vene keele ja kultuuri keskkonnas. Öelda, et vene keel ja kultuur ei oma mõju, oleks väär. Kas aga Venemaa kaasmaalaste poliitika raames tehtav „kultuuritöö” on avaldanud mõju? Kahtlen, sest näiteks ühe olulise indikaatori põhjal – teadlikkus seda poliitikat viljelevate organisatsioonide olemasolust – on vähene. Paari aasta eest oli Narvas Puškini instituudi filiaal, kus sai õppida vene keelt. Miks see aga uksed sulges, on ilmselge: Venemaa kaasmaalaste poliitikal puudub arvestatav kandepind selle ebaefektiivsuse tõttu.

Välisminister Urmas Paet on juhtinud tähelepanu sellele, et Venemaa kaasmaalaste poliitika ei jäta enamikku Euroopa riike puutumata, sest venelaste arv on kõikjal pigem kasvanud kui kahanenud. Jutt käib siin võtmes, mis on vaatluse all ka teie selle aasta magistritöös „Venemaa kaasmaalaste poliitika julgeolekustamine Kaitsepolitseiameti diskursuses”, nimelt Venemaa kaasmaalaste poliitika julgeolekustamise võtmes. Venemaa viimase aja tegevus on ainult võimendanud kaasmaalaste poliitika vaid selles valguses käsitlemist. Kui suur osa on selles tegelikult puht ametlike eesmärkide elluviimisel, s.o vene keele ja kultuuri levitamisel?
„Nõukogude Liidu lagunemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof.” Nii on öelnud mees, kelle käe all on Venemaa kaugenenud demokraatiast. Katastroof on tegelikult hoopis see, et XXI sajandil on paljud nutikad ja haritud venelased vahetanud oma emamaa mõne turvalisema ning demokraatlikuma riigi vastu. See tendents jätkub tõusvas joones. Tõeline katastroof on aga see, et välisriikides elavatest venelastest on tehtud oma emamaa pantvangid, kelle „õigusi” näiteks Ukrainas vägivaldsel moel kaitstakse.
Kuid Venemaa kaasmaalaste poliitikast ei tasu ka maalida üdini negatiivset pilti. Tõele näkku vaadates saab öelda, et vene keele ja kultuuri arendamisega tõesti tegeletakse ja selles valdkonnas liigub suur raha. Paljudes riikides on avatud fondi Vene Maailm filiaal, kus saab õppida vene keelt ja tutvuda vene kultuuriga. Siit ka üleskutse eesti noortele, kes vene keelt ei oska: kasutage võimalust! Samuti on Eestiski levinud Venemaalt pärit kooliõpikud ja õppematerjalid. Iseenesest ei näe ma vene keele ja kultuuri edendamises midagi halba. Probleemid tekivad siis, kui üritatakse inimesi omakasupüüdlikult Venemaa huvides ära kasutada.

Eesti kaasmaalaste poliitikat aetakse rahvuskaaslaste programmi nime all üle kogu maailma. Oma magistritöös leiate, et „Venemaa kaasmaalaste poliitika on suunatud endistel NSVLi aladel elanud inimestele, venekeelsetele kogukondadele ning nendele, kes tunnevad vaimset sidet vene keele, kultuuri ja riigiga”. Kas keelt ja kultuuri puudutava tegevuse puhul on meetmed ja eesmärgid endistel NSVLi aladel ja ülejäänud maailmas samad või võib siin täheldada erinevusi?
Mind on huvitanud regionaalselt ennekõike Eesti ja Läti. Akadeemilistes käsitlustes on tõepoolest viidatud sellele, et tegevus on aktiivsem just nimelt endiste NLi riikide suunal. Kui vaadata Venemaa kaasmaalaste poliitika organisatsioonide võrgustikku, siis arendatakse vene keelt ja kultuuri ka Hispaanias ning Itaalias jne. Öelda, et tegevuse meetmed ja eesmärgid erinevad totaalselt, oleks ilmselt vale. Mis aga kindlasti erineb, on selle poliitika kohaloleku taju ning kaudsed Venemaa välispoliitilised ambitsioonid konkreetses sihtriigis. Ei ole saladus, et lisaks Venemaa kaasmaalaste poliitika ametlikele eesmärkidele püütakse sekkuda ka teiste riikide siseasjadesse. Julgen hüpoteetiliselt väita, et mida suurem on venekeelne kogukond sihtriigis, seda aktiivsem on Venemaa kaasmaalaste poliitika kohalolek.

Milliste organisatsioonide kaudu Venemaa kaasmaalaste poliitikat Eestis ellu viiakse? Milline on siinjuures meedia roll?
Venemaa kaasmaalaste poliitikat ja Vene meediat tuleks vaadata eraldi, sest viimane täidab pigem propagandistlikke eesmärke. Siinkohal võiks lugeja küsida endalt, kui mitut organisatsiooni ta oskab nimetada. Ma arvan, et piisab ühe käe sõrmedest, kui sedagi. Selge see, et üheks prominentsemaks organisatsiooniks on peetud Öist Vahtkonda, mis on tänaseks päevaks organisatsioonina täiesti välja surnud. Eelnimetatud fond Vene Maailm, mis on kõikide organisatsioonide ema, on avanud Puškini instituudi, mis asub Tallinnas. Neid organisatsioone on veelgi, mõned väiksemad ja mõned suuremad, aga oluline pole mitte juriidiline keha, vaid hoopis isikute ring, kes nende organisatsioonide tegevust Eestis kureerib. Meedia osas tasub kindlasti ära märkida portaalid regnum.ru ja baltija.eu, samuti ka meediaklubi Impressum. Viimase kohta on Eestis kirjutatud ka venekeelne raamat „Kahepalgeline Impressum. Väikese infosõja anatoomia”, mille autor on Oleg Samorodni. Soovitan lugeda.

Tänasel Euroopa keeltepäeval on paslik rõhutada, et iga oma tugeva identiteediga rahvus ja keel ainult rikastab Eesti ühiskonda. Mida teeb Venemaa  Eestis oma kaasmaalaste keele- ja kultuuritaseme tõstmiseks?
Ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et 2014. aastal ei ole Venemaa kaasmaalaste poliitika tegevus suunatud niivõrd keele- ja kultuuritaseme tõstmisele, vaid hoopis selle hoidmisele. Eesti on olnud rohkem või vähem edukas mitte-eestlaste integreerimisel ja see on sulaselge probleem Venemaa poliitikategijatele. Loomulikult on olemas mitmeid organisatsioone, mille kaudu arendatakse keelt ja kultuuri, kuid Venemaa kaasmaalaste poliitika ebaefektiivsus on jõudnud punkti, kus püütakse lausa paaniliselt (nt Vene Kool Eestis) säilitada Eestis venekeelset kooliharidust. Iga pragmaatiline mitte-eestlasest lapsevanem saab väga hästi aru, et varajane eesti keele õpe, mida ühel või teisel põhjusel pole võimalik lapsele pakkuda, tuleb pikas perspektiivis ainult kasuks. Kahjuks on ka siinkohal nn kaasmaalastest tehtud Venemaa ambitsioonide pantvangid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming