Võõrapärane või uus? Pilguheit tõlgete keelele

KRISTA KERGE

Keele muutumine on kodeeritud tema olemusse. Ühest küljest on keel kultuuri ja kogukonna tööriist ning tekstid tema nähtav mõtteruum. Teisest küljest on keel inimkogemuse oluline osa, inimtunnetuse, tähendusloome ja -vahetuse varamu, mis omandatakse eri liiki ja tänapäeval ka eri keelte tekstidest. Võõrkeelseid ja tõlketekste kasutatakse üha laiemalt. Tõsi, aktiivsesse kasutusse ei võeta teiste keelte mõjul mida tahes, vaid pigem need konstruktsioonitüübid, millel on oma keeles analoog.

Mis siin uut? Eesti keeles on meie ajaloo tõttu enam laenulist kui oma. Siiski, keelepiire ületav suhtlus ja tõlgete rohkus tähendab võõrkeelte mõju kasvu, praegune rühmitumise aeg aga, et laenud levivad juhuslikumalt. Eesti ühiskirjakeel – meie keele tuumosa – hajub.

Allpool võtan jutuks peamiselt väga heades ilukirjandustõlgetes häirinud keelendivaliku. Asjalikus tekstis võiks mõnigi näide tekitada vaidluse öeldu sisu üle. (Andku tõlkijad mulle andeks, et seejuures sajast õnnestumisest vaikin.)

Lausetüübid ja sõnajärg. Kõigepealt hakkab silma eesti määrusega algavate lausetüüpide asendamine normaallausega (kes mida teeb). Normiks on saanud „Kui tahad õnnestuda, siis vali Bauhaus“ (vrd Kui tahad, et (sul) asi õnnestuks, …) ja „Ma oman maja“ (vrd Mul on maja). Samas vääriks „Ta omab haigust“ siiski parandamist (tõsi, tõlkes on haigusel peen ladina nimi).

Kohati kipub sõnajärg käest. Lauses „Ta armastas tunnet, kuidas nuga või žilett või kirjaklamber või ükskõik mis kuradi käeulatuses olev asi temast ängistuse, mis muidu võinuks kõvasti rinda kinni jääda, välja lõikas“ saaks mõtte kaks korda lugemata kätte, kui kõrvallause öeldis aluse juurde tõsta (kuidasasi lõikab temast välja ängistuse, mis …). Küllap väidaks eesti tegelane: Mingil öisel või varahommikusel hetkel tuli Andres Ida-Virumaalt Järvekülast tagasi – kuulsin, kui uks käis. Tõlketeose analoog (muidugi võõraste kohanimedega) kõlab: „Mingil hetkel öösel või varahommikul oli teenija Järvekülast Ida-Virumaalt tagasi tulnud; uks, kuulsin, käis.“ Nagu näha, olen muutnud ka tõlkija ajavalikut.

Ajad, kõneviisid, tegumoed ja lause­lühendid. Kui tõlke tegelane heietab oma meenutusi, siis oleks ehk loomulik lihtminevik, nt Tuleb silma ette, kuidas istusime aias. Käisime toona keskkoolis ja olime just saanud 18, eksamid olid ees …
Enneminevikus tagasivaade jätab mulje millestki teistelt kuuldust: „Tuleb silme ette, kuidas olime istunud aias .. .. Tookord olime käinud keskkoolis ja just saanud 18, saabumas olid olnud eksamid“. Niisama võõrana paistavad mulle ka tagasivaatelised tingivas kõneviisis kirjeldused: „16. sajandil oleks siin seisnud majad,“ jutustab üks tegelane teisele. Kuulen kõrvus ingliskeelsete giidide juttu, mis kõik „would have been“, kui me oleksime samas paigas ringi vaadanud sajandeid varem. Eesti giid valiks pigem kindla või kaudse kõneviisi: 16. sajandil seisid siin majad või … olevat siin seisnud majad.

Kuigi läänemeresoome keeli peetakse tugevasti umbisikuliseks, leiab just inglise tõlgetes sellist vormi harjumatult isikulises kontekstis, nt „Tegime kõik mis meie võimuses. Helistati. Räägiti. Ikka ei midagi“. Ise ütleksin: Helistasime. Rääkisime. Ikka ei midagi. Ka saama-passiiv kõlaks vahel hästi (Sai helistatud. Sai räägitud).

Mõnelgi lauselühendil ja fraastuletisel ei ole indoeuroopa keeltes analoogi. See ei tähenda, et lähtetekstis kujutatud sündmusi ei tohiks nende abil vahendada. Näiteks sobiks vat-lauselühend järgmise lõigu lõpuossa: „Mina olen sulle paljudest asjadest rääkinud. Palju rohkem, kui arvasin, et räägin“, vrd Palju rohkem, kui arvasin rääkivat. Tihemini tahaks tõlkes näha nu– ja tu-tuletisi
(nt Nähtust vapustatud, sammusin pimesi edasi selmet „Vapustatud sellest, mida nägin, …“), kohati ka tavalist tegijanime (Selle filmi on teinud „Jääaja“ loojad selmet „Selle filmi on teinud inimesed, kes on teinud ka „Jääaja““).

Teksti sidumine ja lausestus. Viiteviisidel on igas keeles oma regulaarsus ja omad tavad. „Naise enda sõnutsi sai ta asjale pihta“ on ilmselt ebaloomulikum kui Naine sai enda sõnul asjale pihta vms. Ka „Ohvri kalendri järgi oli ta parasjagu sättimas joonistustundi“ jätab lahtiseks, kes on „ta“ (vrd Oma kalendri järgi oli ohver parasjagu sättimas joonistustundi). „Naine pani tähele, et Jacki naeratades tekivad tal suu ümber sügavad kurrud“ jätab mulje, et kurrud tekivad naisel (vrd Jackil tekivad naeratades suu ümber kurrud). Ilmne on tõlgetes mina-sina /ma-sa rohkus (tulin ja tulid sobivad ka ilma asesõnata) ning see, et meie sootu ning kohati isegi elutule viitav tema jääb tihtipeale ambivalentseks. Rindlauses on „ta“ ühe ja sama inimese kohta juba ebagrammatiline: „Ta jõi kokakoolat ning ta tellis kaksteist austrit.“ Tõlkija või toimetaja võiks valmis käsikirjale ehk teha ühe süsteemse asesõnakontrolli ringi?

Jätan kõrvale küsimuse, kas autori lauseid võib tõlkes poolitada – vähemalt võiks seda võimalust autori ja teiste samakeelsete kirjanike stiili kõrvutades praegusest tihemini kaaluda. Inglise semikoolonirikkad segaliitlaused on isegi paraja pikkuse juures väärt poolitamist. Kindlasti ei maksaks inglise semikooloneid eestikeelsesse ilukirjandusse üle kanda. Lõigus „Pooleliolevad tööd siin; ahjus käinud, aga veel värvimata tööd siin; klientidele kättetoimetamist ootavad tööd siin. Sadu eraldi killukesi …“ võiks semid asendada komaga.

Sõnad tekstis. Sõnade laenamine ja loomine on tõlke loomulik kaasnähe. Kas neid aga laenata või luua seal, kus mõistet saab niigi väljendada, nagu õitsemisperiood selmet õitseaeg, kirjaavaja selmet paberinuga, pilgukontakt selmet silmside, representatsioon selmet kujutamine, esitus, esindus vms? Mõnigi kord kipun tõlke sõnavalikut kriitiliselt kaaluma, nt kas kleidil on „ruudukujuline väljalõige“ või nelinurkne kaelus; kas „väiksed valged auktikandid valgel pinnal“ on väikseauguline/peen valge broderii sama värvi kangal jms. Vähem julgen end usaldada häirivate dialoogielementide kriitikuna, nt „On see juhus või on sel mõni mõte?“ – „Soovin, et teaksin seda“. Võib-olla vastaks eestlane pigem lausega Kui ma vaid teaksin või Seda tahaks ka ise teada?

Tõlkemood … õieti tõlkimatuse mood iseloomustab kohanimetusi. Nii liiguvad eesti tõlke tegelased „Sankt Jakobs gade’i mööda“. Kahtlust äratab, kas vormis „gade’i“ on originaalne tumm e või on see inglispäraselt tummaks toimetatud. Olen kord vaadanud Internetist Oslo kaarti ja püüdnud mõistatada, kas tõlkes on kaduma läinud tänav, väljak, puiestee, käik vm. Mäletamisi pakkus kaart üheksa võimalust. Kui aga miski tõlkes toimub Gold Rushis, siis on viga ilmne – küllap rajati kõne alla võetud istandikke kullapalaviku ajal.

Asjalikus tõlkes üldiselt välditakse uusi akronüüme, rääkides ametliku arenguabi osatähtsusest rahvuslikus kogutulus seal, kus inglane eelistab lühendit ODA/GNI. Sõnana käituvaid võõrlühendeid tuleb samas juurde pidevalt (IT, DVD, SMS jne), kuid üsna ootamatu on leida neid ilukirjanduses, nt
„… teised pidasid S&M-i tõelise feminismi lõpu märgiks“ – otsingute järgi märgib lühend sadomasohhismi.

Sage on sõnavormi segav kordumine erineval lausetasandil, nt „Calle oli liitunud „Robinsonidega“ kõrgete ootustega“, vrd nt „Robinsonidega“ liitudes olid Calle ootused (olnud) suured. Kahjuks on korduste vältimine eesti stilistikaõpetusest vist kadunud – need ei ole midagi tõlgetele eriomast, küll aga liiga sagedad sealgi. Sama võib öelda vormi „olev“ kohta, nagu tõlkefraasis „kahe liftiukse vahel olev prügikast“ (vrd prügikast kahe liftiukse vahel).

Ja moraal? Toodud näited esindavad kümneid omasuguseid leide nimekate tõlkijate headest tõlgetest. Kas need näited ka teisi häirivad, ei tea. Kuigi olen keeleinimeste õpetaja olnud 30 aastat ja keeleteadlase staaž kipub 40 lähedale, on minugi keel lihtsalt ühe eestlase idiolekt. Siin avaldatu ärgitab aga ehk arvamusvahetuse – mõtet viib edasi ainult dialoog.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht