Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka näitus „Klaas.Betoon. Ruum“

Olete oodatud kohtumisele klaasikunstnike Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjakaga nende näitusel „Klaas.Betoon. Ruum“ Vabaduse galeriis kolmapäeval, 15. augustil kell 17.

Räägime nende loomingust, eelkõige monumentaalkunstist 1970ndatel ja 1980ndatel, aga ka praegu. Kohtumisel osalevad kunstnike kõrval ka näituse koostajad Villu Plink ja Silja Saarepuu.

20. sajandi teine pool jättis endast maha erilaadse avaliku ruumi kunsti, mille rolli ja tähendust on praegu pildiliselt küllastunud maailmas tihtipeale raske märgata. Geomeetriline, kindlal moodulil või süsteemil põhinev, oma asukoha ja ruumiga abstraktselt seostuv – selline monumentaalkunst raamistas sageli suhtlemis- ja ajaveetmisviise, mis nüüdseks on unustatud või pöördumatult muutunud. Veelgi enam, oma delikaatse sekkumise tõttu on lihtne sellest kunstist vabaneda, pidades seda ajas kaduma määratud dekooriks.
Klaasikunstnike Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka 1970.–1980. aastate monumentaalteoste näitusel keskendutakse geomeetrilistele, avaliku ruumiga seotud töödele, mis põhinevad tugeval seosel ümbritseva arhitektuuriga.
Tööde fotode kõrval eksponeeritud materjalinäited – paksud sügavatoonilised klaasplokid, õrnad laboriklaasist torud või värvilised vitraazhid – on kui selle kunsti algelemendid, mille kordamisel ja omavahelisel seostamisel on teosed saanud oma vormi. Nii on toonane kunst vaatajale koost lahti võetud ja suunab tema tähelepanu tagasi aega ja ruumi, kust tähelepanu on välja libisenud.
Kunstnike esimene ühisprojekt oli Viru hotelli teise korruse restorani nüüdseks hävinud laekompositsioon (1972), mis koosnes ligi 8000 peenikesest, umbes meetri pikkusest klaastorust. Kõrgel lae all ja ülalt valgustatuna jätsid õhus hõljuvad tuhanded torud muidu rangelt funktsionaalses ruumis hapra ja õhkkerge mulje, rõhutades ka ruumi asümmeetrilist liigendust. Tegu oli oma aja ühe mastaapsema monumentaalteosega, mida reprodutseeriti kümnetes Tallinna vaatealbumites, Nõukogude Liidu arhitektuuriraamatutes ja lähiregiooni ajakirjades. Viruga samalaadsete valgustite teemat on mõlemad kunstnikud edasi arendanud ka eraldi. Soovik-Lobjaka valgustites Tallinna õnnepalee banketisaalis (1983) olid peenikesed klaasvardad koondatud otstes õrnvalgeteks väänduvateks lillekimpudeks. Andresma-Tamm kasutas Pirita rannahoone restorani valgusti juures (1979) silindrilisi puhutud klaasist detaile, mis topeltspiraalina riputatult keerdusid läbi kolme korruse.
Omaette grupi moodustavad näitusel tööd, kus uuritakse monumentaalkunsti piire lihtsa mooduli omavahelisel kombineerimisel ja kasutamisel koos värvi ja uuendusliku tehnoloogiaga. 1979. aastal valmis Narva-Jõesuu ühe suurema puhkekodu, tehasele Baltijets kuulunud Mereranna kompleksi ujulasse kitsastest betoontahukatest ja käsitsi toonitud keraamilistest plaatidest pannoo, kus nappide vahenditega on tähistatud liikumine basseini otste vahel. See vähetuntud teos on Eestis erandlik nii oma range geomeetria kui ka brutalistliku materjali kasutamise poolest. 1980. aastal järgnes sellele olümpiamängudeks Tallinna purjespordikeskuse hotelli loodud paksudest klaasplokkidest tagant valgustatud pannoo „Laine“, kus käsitsi valatud klaasistruktuur valguse liikudes justkui teisenes. 1986. aastal valmis Tartu ülikooli raamatukogu fuajee keskne valgusti, millega paljundati ja arendati edasi hoone arhitektuursete osade rütmi. Geomeetria ja mooduli printsiipi on kasutatud ka Toompea lossi fuajee ajaloolisse keskkonda tehtud aknas (1985), kus aluseks on võetud hoone 1920. aastate arhitektoonikast tuletatud madala püramiidi vorm.
Rohkem kui metafoor mõnele ette antud teemale tõuseb nendes töödes esile autorite kindel kompositsiooni- ja värvikasutus, teoste (toonasest ERKI haridusest pärinev) kohati konstruktivistlik keel, millele on taustaks 20. sajandi keskpaigas valitsenud käsitlus universaalsetest plastilistest väärtustest. Üht algosa paljundades ja varieerides otsiti võimalusi selle keele edasiarendamiseks, jäädes samal ajal rangelt selle keele raamidesse. Ratsionaalses betoonises arhitektuurses kontekstis oli monumentaalteoste roll sulandada kunst ning selle üldkehtiv harmoonia keskkonda ja igapäevaellu.
On veel üks seik, mida monumentaalkunsti näituse puhul peab mainima. Suunates vaatajat kunsti materjalide ja füüsiliste omaduste juurde, suunatakse näituse vaataja ka monumentaalteoste tegemisprotsessi juurde (autorid on kõigi objektide annotatsioonides välja toonud ka töö teostanud asutuse, nt Leningradi aparaaditehas, Nemani klaasitehas Valgevenes, kunstitoodete kombinaat ARS). Need teosed ei valminud kunagi kunstniku üksikloominguna (seda viljelesid nad monumentaaltöö kõrvalt), vaid töö õnnestumisel oli tähtis koht tehnoloogial ja teostusel, tehasemüral ateljeevaikuse asemel. Nii näib väljapanek kinnitavat traditsioonilist kunstide eristust, mille kohaselt monumentaallooming on kollektiivne ja kujutav kunst individuaalne, aga teeb seda ehk teistsugusel moel. Tagantjärele võime öelda, et mastaapsed teosed sündisid just sellises ajaloolises koordinaadistikus – suurte klaasitehaste, eksperimenteerimisvabaduse, meistrite koostööhuvi ning kunstnike universaalse esteetilise süsteemi ja hariduse kohtumispunktis.
Andres Kurg

See tagasivaade moodustab ilusa dialoogi Tallinna Kunstihoone galerii näitusega “Väikesed monumentalistid”, kus Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka installatsiooni kõrval on väljas ka seda tõlgendavad Villu Plingi ja Silja Saarepuu teosed.

Galeriid toetavad kultuuriministeerium ja kultuurkapital.

Veel teavet
Reet Varblane,
galerist, tel 55655014

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht