Teatris NO99 esietendub laupäeval „Kolmapäev“

Laupäeval, 2. novembril esietendub Teatris NO99 Lauri Lagle kolmas lavastus „Kolmapäev“.

Lauri Lagle lavastajakäekirjas on midagi julgelt suveräänset. Tal ei näi olevat eeskujusid – ta liigub sammhaaval proovist proovi iseenda ja näitlejate intuitsiooni järgides (kompass on muidugi ka kaasas) – ja võib-olla just sellepärast, et ta loobub laval toetumast lihtlabastele kuskilt kuuldud mõtteskeemidele, mida me miskipärast oma mõteteks peame, puudutavad ta lavastused inimesi kuskilt nii sügavalt, isiklike tajude sisemiselt poolelt, et paljudel on meeldivalt kõditavaid raskusi oma kogemusi sõnadesse vormida ja need, kelle jaoks sõnastamine on elukutse – näiteks kriitikud – seisavad kimbatuse ees, mille moodustab ühelt poolt lavastusest saadud kirgas taju ja teisalt silme ees pulseeriv arvutiekraan, kuhu peaks selle kõik nüüd mõne tunni jooksul sõnastama formaal-loogiliste seoste ja selgepiiriliste kirjelduste jadana, mis end lavastuses endas sugugi nii üheselt kätte ei anna. Aga eks elu ongi keeruline.

Ja just elu olemuslikust keerukusest ja argises kulgemises hetketi säravast lootusest ongi Lauri Lagle uus lavastus „Kolmapäev“. Nii lihtsustada on muidugi banaalsus, banaalne nagu kolmapäev ise, aga kuidagi tuleb püüda öelda, tuleb alati – päev päeva järel, tuleb olla, hommikust õhtuste maailmauudisteni ja sealt uinumiseni. Las ütleb siis Lauri ise: „Mul on tunne, et lootuse äravõtmine on kõige suurem patt. Ma üritan näha mingit lootust või ilu – seda üles leida. Ma ei tea, kas ma ängi just kardan, aga ma olen sellest väsinud. Aga ma ei karda tõsidust. Mulle meeldib tõsidus. Mulle meeldib tõsistest asjadest mõelda ja rääkida. Aga mulle ei meeldi emotsionaalne äng. Kannatus. See ei vii edasi, see ei vii välja – selles on asi. Aga tõsidus mulle meeldib. Ma tahaks pigem jõuda mingi selguseni – selles mõttes ma tõesti kardan ängi,“ ütles ta eile õhtul meie kohvikus pärast proovi teetassi kõrval argist neljapäevast saiakest näppides. Läks selgemaks? Aga lavastuses endas jõuab see kõik vaatajani mitte läbi intellektuaalsete arutluste vaid läbi emotsioonide ja tegevuste ja ruumi – kunstiteosena. Räägitakse, muidugi räägitakse, aga millal on tekst, sõna iseendana, teatris peamine olnud?

„Kolmapäevas“ on laval Eva Klemets, Inga Salurand, Kaie Mihkelson ja Mari Abel. Kaie Mihkelson on meil külas Eesti Draamateatrist ja Mari Abel Von Krahli Teatrist. Sellises koosseisus on nad laval esimest korda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming