Demograafilise paradoksi evolutsiooniline seletus

Peeter Hõrak

Development is the best contraceptive. Karan Singh, endine India rahvastikuminister Niinimetatud demograafiline paradoks (ka demograafilis-majanduslik paradoks, demograafilise ülemineku e transitsiooni paradoks) seisneb selles, et ühiskonna industrialiseerudes, millega kaasneb inimeste sissetuleku ja heaolu kasv, sündimus väheneb. Demograafiline üleminek algas mõnedes Euroopa piirkondades  juba rohkem kui 200 aastat tagasi, jõudis märksa hiljem Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning ulatub nüüd ka Indiasse ja Aafrikassegi. Seejuures väheneb sündimus mõnikord kõige kiiremini just suurema sissetulekuga ühiskonnakihtides. Asi näib ökoloogilisest vaatepunktist paradoksaalne, sest paistab, nagu (materiaalsete) ressursside kättesaadavus ühtäkki enam ei piirakski sigimist. Selline olukord on evolutsioonibioloogia loogikaga vastuolus ja  midagi selletaolist pole ülejäänud eluslooduses täheldatud. Evolutsioonibioloogid ja -psühholoogid ning käitumisökoloogid on probleemile välja pakkunud järgmised seletused:     

1.

Heaolu kasvuga kaasnev sündimuse langus on adaptiivne, s.t tegu on evolutsioonilise kohastumusega. Vanemate tegelikku kohasust, mille mõõduks on järglaste arv tulevastes põlvkondades, mõjutab järglaste kvaliteet rohkem kui nende hulk. Siin on tegu klassikalisest ökoloogiast tuntud lõivsuhtega (tradeoff) järglaste arvu ja kvaliteedi vahel. Mida  rohkem järglasi, seda vähem jagub igaühele tulevikus mõjukuse ja sigimisedu saavutamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva konkurentsiühiskonnas on võimalik laste koolitamisse investeerida enam-vähem piiramatult ja kuna paljud ühiskonnaliikmed seda teevad, osutub isegi väheste laste koolitamine tippülikoolides niivõrd kulukaks, et ka suure sissetulekuga vanematel ei ole võimalik peret suurendada. Nimetatud hüpoteesiga on kooskõlas USAs  1950.–1980. aastatel kogutud andmed, mis näitavad perekonna suuruse tugevat negatiivset mõju laste haridustasemele ja intelligentsusele. Ühe- ja seitsmelapselistest peredest pärit laste erinevused haridustasemes olid suuremad kui rassidevahelised erinevused.¹

Ilmsesti eeldab selline mudel, et kohasuse mõõduna kasutatakse vähemasti lapselaste või lapselapselaste arvu, mis omakorda peab korreleeruma laste arvuga negatiivselt. Selliseid  seoseid on küll leitud, kuid mitte tänapäevastes, vaid pre-industriaalsetes ühiskondades.² Hilisem, 1990ndatel New Mexicos läbi viidud uurimus näitaski, et väikestest peredest pärit laste hariduslik ja materiaalne heaolu ei konverteerunud suuremaks sigivuseks, s.t vanematel, kel oli vähe (kuid jõukaid) lapsi, ei olnud rohkem lapselapsi kui paljulapselistel vanematel.³ Eeltoodud seletuse teiseks puuduseks peetakse olukorra evolutsioonilise  uudsuse eiramist: on kaheldav, kas nii peened kohastumused on jõudnud nii lühikese aja jooksul välja kujuneda.4 Järglaste kvaliteedi tähtsustamist võiks aga käsitleda ka evolutsioonilises minevikus kinnistunud supernormaalse stiimulina.5 See tähendab, et järglaste kvaliteeti panustamise psühholoogilised mehhanismid võisid välja kujuneda olukorras, kus kõrgem kvaliteet (mis tahes vääringus) konverteerus ikka sigimiseduks. See, et asjalood  on tänapäeval teistsugused, tuleneb lihtsalt keskkonnatingimuste kiirest muutumisest.     

2. Sündimuse langus on adaptiivse protsessi (edukate matkimise) mitteadaptiivne kõrvalprodukt. Seda vaadet propageerivad ameerika  antropoloogid ja mudeldajad Peter Richerson ja Robert Boyd, kes väidavad, et ühiskonnas silmapaistvate (domineerivate, juhtivate) isikute teguviiside ja käitumise jäljendamine on olnud läbi inimkonna ajaloo kasulik, s.t adaptiivne. Kõlab usutavalt, sest tihti oli sellistel juhtfiguuridel ka kõige enam järglasi. Näiteks Tšingis-khaani Y-kromosoomi üht geneetilist markerit kannab väidetavalt 0,5 % tänapäeva meestest.6 Tänapäeva ühiskonnas kõrge staatusega  inimesed (tippjuhid, poliitikud, seltskonnatähed jms) teenivad palju ning näitavad seda välja. Sestap peavad rahvamassid, kes ihalevad seltskonnaeliidiga sarnaneda, selle eelduseks materiaalse heaolu suurendamist ehk rikastumist. Varanduse kogumisele aitab aga kaasa sigimise edasilükkamine ning laste arvu vähendamine. Usutakse, et massikommunikatsiooni, eelkõige televisiooni areng on andnud selliste hoiakute juurdumisse märkimisväärse  panuse („Ka rikkad nutavad”). Ehk siis – tegu on kultuurievolutsiooniga, mis töötab antud situatsioonis bioloogilisele evolutsioonile vastu ja kinnistab mitteadaptiivset käitumist.1 Eeltoodud seletusega on heas kooskõlas andmed, mis näitavad, et massikultuuri taunivates kogukondades, näiteks konservatiivsetel moslemitel ja protestantide (amišid, huteriidid, mennoniidid) ning ortodokssete juutide puhul, on suured perekonnad  jätkuvasti au sees.   

3. Naiste emantsipatsioon võimaldab neile parema positsiooni paarilistevahelises konfliktis järglaste arvu küsimuses. Asi pole selles, nagu sünniks tänapäeva industriaalühiskonnas lapsi „liiga vähe”, vaid et patriarhaalse  ühiskonnakorralduse juures sündis lapsi naiste seisukohast „liiga palju”, s.t rohkem, kui naised tegelikult soovisid.7,8 Siinkohal on sobilik meenutada, et sigimise eest maksavad elu või tervisega esmajoones naised. Viimast kinnitavad üksmeelselt pre-industriaalsete ühiskondade uurimused9; nt Afganistanis suri veel hiljuti 6,5 % sünnitajaid.10 Sestap pole ime, et järglaste arvu teemal valitseb perekonnas paarilistevaheline geneetiline  konflikt: naised tahavad vähem lapsi kui mehed.7 Paariliste (sugupoolte) geneetilise konflikti olemus seisneb selles, et emapoolne sigimisinvesteering mõjutab ema jääksigimisväärtust (tulevikus oodatavat järglaste arvu) rohkem kui isa oma. Pärast esimese paarilise ressursi ammendamist võib mees jätkata sigimist teiste partneritega. Järelikult on isale kasulik, et ema investeeriks järglastesse ressursse rohkem, kui see on kasulik emale enesele.  Alles siis, kui naised saavutavad kontrolli sigimise üle, saavad nad hakata realiseerima oma geneetilisi huvisid. Seega on sündimuse vähenemine ühiskondades, kus naised saavad ise otsustada, kas ja kui palju lapsi nad soovivad, paratamatu. Feminismi negatiivne mõju sigivusele on evolutsiooni kõrvalprodukt. Nimetatud seletusega on heas kooskõlas sageli leitud tugevad negatiivsed korrelatsioonid naiste haridustaseme/sissetuleku ja  laste arvu vahel.11,12 Eeltoodud seletuse edasiarendusena võib vaadelda Kanada ökoloogi Lonnie W. Aarsseni teesi, mille kohaselt looduslik valik ei ole suutnud kaotada naiste geene, mis on seotud madala viljakuse (või isegi sigimatuse) soovimisega.13,14 Seda seepärast, et naistel pole kunagi varem olnud võimalik oma laste arvu efektiivselt kontrollida – rasestumine oli paratamatu. Tänapäevalgi aitavad eelistatult  meeste evolutsioonilisi huvisid realiseerida kontratseptiive vastustavad religioonid. Kui sellised geenid, mis panevad naisi eelistama väiksemat perekonda, on tõepoolest olemas, võib emantsipatsiooni levik pikemas perspektiivis kaasa tuua ka evolutsioonilise muutuse sigimises. Tänapäeva industrialiseerunud ühiskondades muutuvad sellised geenid taas looduslikule valikule kättesaadavaks, s.t peaksid pikapeale populatsioonist kaduma. Sellisel  juhul hakkab naiste viljakus geneetilistel põhjustel suurenema; muidugi juhul kui bioloogilisele evolutsioonile vastutöötav kultuurievolutsioon seda protsessi ei lämmata.

Lõpetuseks olgu mainitud, et kuigi materiaalse heaolu kasv ja sündimus korreleeruvad negatiivselt ajaliselt ja riikidevahelises võrdluses, võime ühiskonna momendiläbilõikes sageli leida täpselt vastupidise mustri. Näiteks Suurbritannias kogu 1958. aasta ühe märtsinädala  jooksul sündinud kohordi uuring näitas tugevat positiivset korrelatsiooni meeste sissetuleku ja laste arvu vahel12; samas korreleerus naiste sissetulek laste arvuga tugevalt ja negatiivselt, mis on kooskõlas ülaltoodud emantsipatsioonihüpoteesiga.   

Kokkuvõtteks: kõigil eelkirjeldatud seletustel võib olla midagi kasulikku pakkuda inimdemograafia mõistmiseks, need ei välista üksteist tervenisti. Kõige tõepärasema seletuse leidmine ei ole kerge, sest inimkäitumise uurimise meetodid on piiratumad kui need, mida saame rakendada suurema osa ülejäänud loomade puhul. Klassikaline teaduslik lähenemisviis – eksperiment – on siin eetilistel  kaalutlustel võimalik pigem erandkorras kui reeglina, iseäranis puudutab see sigimise manipuleerimist. Inimese pikk eluiga ning põlvkonnavältus raskendavad ka korrelatiivsete andmete kogumist. Suurem jagu inimese evolutsioonist on toimunud hoopis teistsugustes keskkonnatingimustes kui praegused. Seega, käitumine, mis võis tagada maksimaalse sigimisedu kiviajal, ei pruugi seda enam teha tänapäeval, ning vastupidi. Rohkem kui teisi  loomi mõjutab meid liigikaaslastelt omandatud kultuuriline informatsioon. Probleemiks on siin see, et meie aju ei ole vastuvõtlik ainult kasulikule (s.t kohasust suurendavale) infole, vaid ka kohasust otseselt või kaudselt vähendavatele kahjulikele meemidele. Seepärast ei saa me inimkäitumise seletamisel alati lähtuda optimaalsusparadigmast, mis eeldab, et mõni käitumisviis on adaptiivne või millegi adaptiivse kõrvalprodukt. Teisisõnu, kultuurievolutsioon 

võib mõnikord bioloogilisele evolutsioonile ka vastu töötada. Kõige selle juures on oluline tähele panna, et inimese käitumise seletamine evolutsiooniliste kohastumustega ei tähenda nende käitumisviiside õigustamist. Paraku moondub paljude, sh haritud ja intelligentsete inimeste mõtteis seletus miskipärast õigustuseks. Kardetavasti toidab sellist mõtteviisi sageli rousseau’lik-uuspaganlik vaade, mis ütleb, et  kõik, mis on loomulik, on hea. Evolutsioonibioloogid, käitumisteadlased ja psühholoogid pole kunagi midagi selletaolist väitnud. Pigem vastupidi, nt Richard Dawkins on kutsunud üles isekate geenide türannia vastu võitlema. Millegi vastu tõhusaks võitlemiseks on vaja aru saada, kuidas see toimib. Seepärast usun, et inimese käitumise bioloogiliste aluste vastu huvitundmine võiks kasulik olla ka sotsiaalteadlastele ja poliitikutele.       

1 Richerson, P. J. & Boyd, R. 2005. Not by genes alone: how culture transformed human evolution. University  of Chicago Press, Chicago & London.

2 Gillespie, D. O. S., Russell, A. F. & Lummaa, V. 2008. When fecundity does not equal fitness: evidence of an offspring quantity versus quality trade-off in preindustrial humans. Proceedings of the Royal Society of London B, S275, 713–722.

3 Kaplan, H., J. Lancaster, S. Johnson, & J. Bock. 1995. Does observed fertility maximize fitness among New Mexican men? Human Nature, 6, 325–360.

4 Mace, R. 2007. The evolutionary ecology of human  family size, Pp. 383–396: R. I. M. Dunbar, & L. Barrett, eds. Oxford Handbook of Evolutionary Psychology. Oxford, OUP .

5 Supernormaalne stiimul on selline ärriti, millele loom reageerib tugevamini kui originaalile, mille vastu reaktsioon on evolutsioneerunud. Klassikaliseks näiteks on Konrad Lorentzi hõbekajakas, kes eelistab haududa oma munast mitu korda suuremat tehismuna, mille otsa ta vaevu ära mahub; samuti austraalia mardikas, kes eelistab kopuleeruda  sama liigi emast meenutava, kuid tollest palju suurema õllepudeliga http://amitywilczek.com/ blog/2004/01/11/beetlemania/. Inimese puhul, peamiselt meestel, on tüüpilisteks supernormaalseteks stiimuliteks raha, kuulsus ja võim, mille omamine on küll läbi aegade seostunud ohtrate paaritumisvõimalustega, kuid mis tihti näivad lausa omaette eesmärgina.

6 Zerjal, T., et al. 2003. The genetic legacy of the Mongols. The American Journal of Human Genetics, 72,  717–721.

7 Nentwig, W. 1999. Explaining the human demographic transition. Trends in Ecology & Evolution, 14, 32.

8 Penn, D. J. 1999. Explaining human demographic transition. Trends in Ecology & Evolution, 14, 32.

9 Penn, D. J. & Smith, K. R. 2007. Differential fitness costs of reproduction between the sexes. Proceedings of the National Academy of Sciences of the USA, 104, 553–558.

10 Walsh, J. A. (2008) Evolution & the Cesarean section  rate. American Biology Teacher, 70, 401–404.

11 Fieder, M., & Huber, S. 2007. The effects of sex and childlessness on the association between status and reproductive output in modern society. Evolution and Human Behavior, 28, 392–398.

12 Nettle, D. & Pollet, T.V. 2008. Natural selection on male wealth in humans. American Naturalist, 172, 658–666.

13 Aarssen, L.W. 2005. Why is fertility lower in wealthier countries? The role of relaxed fertility-selection.  Population and Development Review, 31, 113–126.

14 Sellesarnase mehhanismi alusel seletatakse nt ka lühinägelikkuse kõrget päritavust. Raske oleks ette kujutada meie savannis elanud eellasi sellise defektiga sigimisikka jõudmas. Miks siis pole looduslik valik lühinägelikkust soosivaid geene minema pühkinud? Asi on keskkonnamuutuses: vaid siis, kui lapsed peavad õppima lugema (või tegelema muu silmi rikkuva tegevusega), saavad müoopia geenid avalduda. Sellises keskkonnas on aga valikusurve teravsilmsuse  kasuks hoopis leebem kui savannis ning pole sigimisele takistuseks. Vt Nesse, R. M. & Williams, G. C. 1995. Evolution and healing. The new science of Darwinian medicine. Phoenix, Guernsey.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming