Kelli Valk Draakoni galeriis

Elin Kard

Esmaspäeval, 17.12.2012 kell 17.00 avab KELLI VALK (1952) Draakoni galeriis isikunäituse „Läbielatud“.

Kelli Valk on lõpetanud 1978. aastal Eesti Kunstiakadeemia graafika erialal ja on Eesti Vabagraafikute Ühenduse ning Eesti Kunstnike Liidu liige. Osaleb näitustel nii Eestis kui ka välismaal alates 1978. aastast. Enda sõnul kasutab Valk loomingus mõjutusi meeleolumaastikest. Peamisteks inspiratsiooniallikateks on tavapilgu eest varju pakkuvad põgenemis- ja taganemisteed avarloodusesse, kogukonna pärimuslood ja koduks loetud kindlad paigad ning salakohad, mis on piiratud nelja seina või nelja tuulega ja loomingu läbivaks teemaks võib pidada rännakut inimese hingesügavustesse.

„Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Ainult südamega vaadates näeme kõiki pisiasju selgesti ja sügavuti. Tõeline maailm on meie endi sees ja see võib tugevasti erineda muljest, mille jätame. Käega katsutav materiaalne maailm pole ainus reaalsus. Tunde- ja mõttemaailm on vahel palju kordi tähtsam, palju lähedasem, meie päris oma.

Päev enne maakera telge nihutanud 9-magnituudist maavärinat saabusin Jaapanisse justkui spetsiaalselt elamust kogema. Esimene reaktsioon oli, et nii ei saa ju olla! Maapind lainetab, pilvelõhkujad värisevad ja kõiguvad. Aga sellele järgnes veel kohati 23 meetri kõrgune lennuki kiirusel kihutav tsunami, mis purustas kõik ette jääva. Majad, autod, laevad, lennukid sõitsid hiidlaines nagu mänguasjad. Sellele järgnes veel tsunami poolt vigastatud tuumajaama leke.

Sel hetkel ja järgnevatel päevadel olin üks Jaapani elanikest, kes kõik koos tundsid hirmu ja leinasid 25000 hukkunut. Inimesed helistasid, pakkusid tuge, lohutasid. Raskel hetkel ei tahtnud keegi olla üksi. Loodusjõudude meelevallas on inimene väike kübeke. Lahkunud elavad edasi, kuni elavad inimesed, kes neid veel mäletavad. Nad tulevad meie juurde sooja tuulepuhanguna, merekohinana, värskendava vihmasajuna, esimeste lumehelbekestena.

Minu tööd on pühendatud lahkujatele ja jääjatele. Looduse ringkäik kordub igal aastal. Aastaaegade vaheldumine on nagu hümn elule. Kevadel imetletakse Jaapanis kirsiõite lummust, suvel katavad tiigipindu lootoseõied, sügisel peetakse punaste vahtrate all piknikku ja loetakse eredaimal kuuvalgel ööl luuletusi, talve sümbolid on ploomiõied ja ilutulestik. Miks on Jaapan mulle nii oluline? See on koht, kus on hinge kodu. Ma tundsin selle ära. Minu tööd on vahetult läbielatu mälufragmendid ja emotsioonid.“

Näitus jääb avatuks 5. jaanuarini 2013.

Tänud: Anni Kagovere, Karoliina Kagovere

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming