Laura Põllu näitus “Katse lavastada maastikku” Kunstihoone galeriis

Marge Pervik-Kaal

LAURA PÕLD

Katse lavastada maastikku

Kunstihoone Galeriis

31.05-23.06.2013

Olete palutud näituse avamisele neljapäeval, 30. mail kell 18.00

Minu käesoleva töö huvialas on maastikud inimtegevuse ja metsiku looduse piiril. Seal, kus peale kasvab teine metsik. Need on näiteks linnaäärsed tüheramaad, mahajäetud aiandid, hüljatud ehitusplatsid, kaevanduste tehismäed, aga ka metsaalune prügihunnik, võsa. Huvitavamad on üksiku võimetele vastava ettevõtmise jäänused – mõne peenralapi-äärne hütt või tuleviku tarbeks kõrvale pandud ja unustatud lauahunnik. Need on kohad, kus saab silma järgi oletada aega, mis on möödunud sellest kui aeda peeti. Kellegi isiklik projekt.

Karjuvat vajadust võib sellise maastiku järele hakata tundma siis, kui sattuda elama keskkonda, kus valitseb ajatu korra ja perfektsuse illusioon. Ka saja aasta vanusel majal on värske värvikord, kus miski pole “päris originaal”, iga ukseni viib sile tee ja kunagi pole metsaserval kasutut kola. Maal on nagu linnas – ja seal vahepealgi puuduvad linna kolikambri funktsiooni täitvad nurgatagused. See on maastikukogemus, mida ei oska hoomata ega seedida ja mille põhjal võib jõuda äratundmiseni, et olen vist Ida-Euroopast – liiga palju seda ilu on lihtsalt liiga palju.

Käesoleva näituse ettevalmistusprotsessis otsisin Tallinna lähedalt ülalmainitud paiku ja nendest said mõned kujundid minu jaoks eriti märgiliseks. Täpsed asupaigad ja lood ei olegi olulised – vähemalt praegu.

Laura Põld

Näituse valmimist on toetanud Kultuurkapital ja Kunstnike Liit, kellele siinkohal siirad tänud. Eraldi tahaksin tänada: Ailen Põld, Virgo Voolrand, Ivo Särak, Krista Sokoliva, Katrin Hallas, Ahti Lill ja Ann Nurga.

Pärast bakalaureusekraadi omandamist EKA keraamikas lõpetas Laura Põld Tartu Ülikooli maaliosakonna magistri cum laudega aastal 2010. Tallinnast Tartusse kunstiharidusteed täiustama minemine pole tavaline, enamasti kulgetakse vastupidisel trajektooril. Niisugune samm oli vast suuremgi katkestus kui hilisem Eestist Austriasse maandumine, sest kultuuriorientatsioonilt on tartu koolitusega noored märksa vähem anglosaksi mentaliteeti kui tallinna omad; poeetilisemad, soojemad ja ennastunustavalt jäägitumad. Ometi õpetas pealinn kunstnikule nii mõndagi – pigem küll strateegiate kui sisu plaanis, aga see on olnud väärtuslik kogemus enese maksmapanekul.

Rõõm manuaalsest tööst on Laurat alati saatnud. Oma voolimisalaseid oskusi on ta edukalt rakendanud Draakoni galerii näitusel „Väikesed inimesed“ (koos V.Klemmeri ja N.Tshernobaiga 2009.a.). Maaliga on keerulisem. Ainsaks puhtalt maalisõnumile ehitatud näituseks on siiani jäänud mitte eriti õnnestunud personaalväljapanek Tartu Lastekunstikooli galeriis selsamal 2009. aastal. Kaasaegse noore kunstnikuna on raske usaldada maalitud pilti kui maailmu mahutavat, õnneks on Laural piisavalt hea käsi selleks, et värvi ja tasapinda – kui vaja – nende eneste vahenditega veenvalt eirata. 2011.aastal Tallinna Linnagaleriis eksponeeritud erineva värvifaktuuriga tasapinnad kvalifitseeruvad juba tausta või installatsioonistruktuuri osaks, ja mida aeg edasi, seda enam võtab pildi- ja näituseruumi loomise pinge enda  peale taustvärvist ümbritsevasse eenduv joon, video ja tähendusi ehitav käsitöö. Et Laura Põllu kunstnikutundlikkus pole suunatud traditsiooni lammutamisele, siis viis, millega ta tasalülitab heasse maitsesse langemise ohu, on töö traagelniite paljastava konstruktsiooni avamine: haamrit, nõela, ja liimi varjamatult kasutavat esteetikat on raske subliimseks nimetada. Niisugune isetegemise rõõmust kiirgav otsekohesus päästab maali käsitööks alandamise häbist ja paneb aluse millelegi, mis on Laura Põllu  päris enda oma: mitmeid meediume, vahetust ja distantseeritust, professionaalsust ja ühemehe töökoda kombineeriv kunst. Selles kunstis ei kehtesta ükski osa end jäägitult iseendana, ei maal „päris“ maalina, skulptuur „päris“ skulptuurina, video „päris“ videona ega joonistus „päris“ joonistusena. See miski, mis töötab, on kõigi eelnimetatute potentsiaali kandev tervik, mille kauge paralleelina võib näha Annette Messager´ installatsioone. Viimase balansseerimine pihtimusliku kunsti ja publiku võlumisele suunatud manipulatsiooni vahel tuleneb pikalt kunstimaailmas püsinud looja kohustusest hoida intensiivsena juba saavutatut, samaaegselt ja pidevalt kunstimaastikku jälgides. Kuigi seda on Lauralt vara nõuda, siis ometi on tal olemas nii elusat ehedust kui oskusi ja teadlikkust, mis – nagu Norman Spinrad Messager´puhul – lubab teda võrrelda paradiisilinnuga, kes kulutab palju aega, energiat ja esteetilist mõtet oma värvilistest kivikestest, sulgedest, lilledest ja metspuude viljadest pesa kokku panemisel. Iga niisugune pesa on kunstiteos, on unikaallooming, mis saab lõplikult valmis alles siis, kui algab emalinnu ligimeelitamiseks mõeldud tants tema lävel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming