Mart Vainre Kunstihoone galeriis

Toomas Übner

Alates 16. märtsist on Kunstihoone galeriis avatud Mart Vainre näitus Konstruktor.

Näitus on avatud 16. märtsist kuni 8. aprillini.

Väikese poisina jäeti mind ühel päeval esimest korda üksi. Kogu perekond läks kuhugi, kuid mina ei tahtnud minna. Olin just nii vana, et juba vist võis mind omaette koju jätta küll. Hiljuti oli õde mind õpetanud ketti heegeldama. See käib nii, et ühe algelise sõlme otsa tehakse teine ja selline algeline sidusus annab muidu umbmäärasele lõngajupile, millest võib saada pea ükskõik mis, kuid ei ole veel suurt midagi, mingisuguse korrapära. Asusingi juba teiste lahkumise ajal heegeldama.

Veel aru saamata, et saan nüüd esimest korda oma elus teha absoluutselt ükskõik mida, jätkasin sellega ka juba üksi olles. Segu sellest, et hakkasin taipama, et tegelikult ei ole ma ei ole mitte kunagi veel täielikult üksi olnud ja meditatiivsest sõlmede sidumisest andis mulle kogu järgnevaks päevaks tõelise lennu. Iga järgmine hetk võis potensiaalselt olla täielik kaos, mitte keegi peale minu ei kontrollinud seda enam. Vastutasin ise selle eest, mida järgmiseks tegin, kuid ikkagi iga kord otsustasin teha ühe uue sõlme eelmise otsa.

Üsna varsti hakkasin ise ka aru saama olukorra jaburast olemusest – olla päev otsa paigal ja muudkui sõlmida. Muidu heegeldatakse ikkagi sokke, salle ja pajalappe, kuid lõngakett ei ole kuidagi rakendatav. Leidsin, et just protsess ise ongi kõige mõjuvõimsam, see oli asi iseeneses ja just seetõttu oligi mul nii lennukas olek. Hakkasin taipama, et arutlen metatasandil, mõtlen mõtlemisest kui sellisest. Algul oli ajudel justkui valus niiviisi enese genereeritud mõtteid distantsilt näha ja omakorda sellest mõelda, kuid varsti hakkas mu mõistus mulle enesele kihtide kaupa järjest enam avanema. Aja möödudes hakkas siiski ka selline uus arutlemise viis lahtuma ja lasin nii veel tükk aega edasi. Lihtsalt autopiloodil, peas tühjus, kuid tundsin end erksamini kui iial varem.

Kui perekond koju jõudis, siis see loomulikult peatas mu lennu. Kõik imestasid, millega poiss päev otsa tegelenud on ja mina imestasin ka. Istusin seal samas, kuhu nad mu jätnud olid, ainult ketti oli ikka üksjagu meetreid juurde tulnud. Oskamata oma tegevusest arusaadavaid selgitusi anda, olin teiste saabumisega kaasnenud äkilisest seisundimuutusest häiritud ja elu jätkus väliselt samamoodi nagu oli see enne intsidenti. Siiski, sain aru et midagi olulist oli juhtunud, sisemiselt ei olnud ma enam endine. Teadsin, et varem või hiljem pean ma sellise, minu jaoks uue, tunnetuse viisi juurde tagasi pöörduma.

Nüüd, ateljees igapäevase töö käigus, meenus mulle see lugu äkitselt. Teadsin, et mul tuleb sellise meditatiivse seisundi juurde tagasi pöörduda. Näitusel olevat maaliseeriat tehes üritasingi ateljees taasluua sellise mõjuga olukorda, sest aegajalt tuleb eneses inventuur teha.

Mart Vainre

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming