Mihkel Vorsman Draakoni galerii keldrisaalis

Elin Kard

Esmaspäeval, 12.12.2011 kell 17.00 avab MIHKEL VORSMAN (1982) Draakoni galerii keldrisaalis isiknäituse „Tuhat kurge“. Arvan, et paljud inimesed on püüelnud või vähemalt unistanud püüdlusest saada mingil (elu)alal parimaks, saavutada täiuslikkus. Tavaliselt mõeldakse sellele nooruses, enne kui elumere lained pea kohal kokku löövad ja argipäeva rutiini hoovused endaga kaasa veavad. Omast kogemusest ei tea öelda, kas pensionipõlves tuleb see mõte taas tagasi või loobutakse sellest, kuna aeg näib varsti lõppevat. Kindlasti on ka selliseid, kes elumeres ujuda püüavad ja üritavad täiust kiuste ka saavutada ... aga see vajab tugevat tahet ja kindlat meelt. Laiskus, mida tihti ka mugavuseks tituleeritakse, võib ju olla inimkonda edasi viiv jõud, kuid pea alati uinutab see inimese püüdlused ennast arendada.

Jaapani kultuur on kui musternäide tahtest, lojaalsusest, reeglitest ja (kultuuri) traditsioonidest. Mõnele tundub see naljakas, mõnele totter, aga mõnes äratab aukartust. Mina imetlen inimesi, kellel on jõudu viia ellu oma soove ja unistusi ning leian, et see on raske, kuid ka mina üritan. Hiljaaegu üks tuttav teatas oma unistuste täitumisest – eesti mees elas ja töötas 5 aastat Iirimaal, õppis selgeks inglise ja jaapani keele, tegi õpetaja paberid ja läheb nüüd Jaapanisse inglise keelt õpetama…  Kuna olen aastaid olnud oskustööline ning üle kõige hindan nii enda kui ka teiste puhul professionaalsust, siis sai  see ka minu näituse lähtepunktiks, millele lisandus aja möödudes tahke ja ilmselt lisanduks veelgi, kui aeg otsa ei saaks ja elumeri oma lõivu ei nõuaks. Ei oska arvata, palju eestlastest oma igapäeva töö tarbeks kodus ette valmistavad, harjutavad või oskusi lihvivad. Mina tegin seda esimesel kolmel aastal, siis tundus tase olevat võrdne parimate kaastöötajatega ja paistis, et enam kõrgemale ei saa ja ei olegi vaja – töö sai ju tehtud ka vähemaga –  jõudis kohale „mugavus“. Sellest tulenebki näituse teine tahk – geiko (geisha) ja maiko, kui elukutse lihvimise meistrid. Nimelt juhtusin uurima selle eksootilisena tunduva elukutse tausta ja tagamaid ning olin üllatunud nii mõnegi aspekti üle. Nimelt võib geisha oma tööd teha kuni kõrge vanuseni (60 … 70 ja ka enam), nii kaua kuni ta suudab iga päev vähemalt tund aega treenida tantsu- ja muusikaoskust. Ei kujuta ette, palju võib juurde õppida peale seda, kui oled millegagi tegelenud juba pool sajandit ja iga päev. Aga see on vist täiuslikkuse otsingu raja lõppsiht. Sellest avastusest innustatuna liikus asi edasi idamaistel lainetel kuni jõudis (kellele tuntud, kellele mitte) Jaapani legendini tuhandest paberkurest. Legendi kohaselt saab see, kes voldib tuhat paberist kurge, jumalatelt ühe soovi. Ka selle tagamõte on ju täisulikkuse saavutamine, antud näites siis origami. Minu eriala on küll vahetunud, kuid soov saada parimaks jääb endiselt. Kui ma ükskord tuhat maali valmis saan, kas jumalad annavad ka mulle ühe soovi?

Mihkel Vorsman

Maalide algmaterjalina on kasutatud  Frantisek Staud’i fotosid.

Tänud: Sirja-Liisa Eelma ja Eveli Varik

Näitus jääb avatuks 31. detsembrini 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming