Pisiköidete näitus “AJASTAJA”

Nahakunst

Olete oodatud 2. aprillil 2013 kell 17.30
PISIKÖIDETE NÄITUSE
AJASTAJA
avamisele
Märjamaa Valla Raamatukogus
(Pärnu mnt 56, Märjamaa)

Näitus jääb avatuks 30. aprillini

Raamatukogu on avatud
E, L    11-15
T, N    11-19
K, R    11-18

Näituse aluseks on Peep Ilmeti luulekogu “Ajastaja” poognad, mis on trükitud 2012. aastal 150 nummerdatud eksemplaris ja autori poolt signeeritud (lisaks 150 trükikoja köites).

Peep Ilmeti luulekogu „Ajastaja“ võtab kokku autori senise lühiluule loomingu. Haikudest ja liivingutest koosnev kogu on jaotatud kuue alapealkirja alla. Esimene osa „Ajastaja“ kujutab suurt aastaringi selle hetkede korduvas kordumatuses. Teise osa „Kulgaasta“ haikud on sündinud Lao-zi „Daodejingi“ üle mõtiskledes. Kolmanda osa „Liivi aasta“ haikud on kirjutatud Juhan Liivi luuletustest lähtudes. Neljas osa „Liivingud“ koosneb autori poolt kasutusele võetud eesti algupäraga luulevormi näidetest. Viies osa „Meelemõlgutuseks“ on autori kaassõna luulekogule, kus ta tutvustab oma vaateid nendele luulevormidele ja ka seda, kuidas tema ise nende kasutamise juurde jõudis. Kuues osa „Tuleviku luule“ koosneb puhastest lehekülgedest, kuhu nii autor kui raamatu tulevane omanik võib oma kirjutatud luuletusi juurde kirjutada.

Kuidas jõuab luule inimese meelde, ei tea mitte keegi. Üldiselt kaldutakse arvama, et see tuleb Jumalast. Mõeldagu siis Jumala all mida tahes, kas Kõiksuse olemust või mingit osa sellest, kuni ise loodud ja endale sisendatud kujutluseni välja. Küll aga teame, et luuletus sünnib inimese meeles ja et meele asukoht on inimese peas. Sündinud luuletuse võib meelde jätta, selle võib pähe õppida, kuid et see jõuaks teiste inimesteni, tuleb seda kas ette lugeda või kirja panna. Etteloetud luuletus on hetkeline, see võib meelde jääda, aga võib ka olematusesse haihtuda. Kirjapandud luuletus on pea igavene; ükskõik kui mitu korda seda loetakse, see ei kahane. Kui luuletus on ka raamatusse raiutud, siis on selle igavikulisus tunduvalt kasvanud. Ja nii nagu on igaviku teenrid kõik trükkalid, on seda ka kõik raamatuköitjad. Raamatut köites aitab köitja igaviku teel nii luuletust kui iseennast, sest kes jõuaks üles lugeda kõiki neid ainulaadseid sõrmejälgi, mida köitja on raamatut köites sellele jätnud? Ja mis siis sellest, et me neid tavaliselt ei näe. Ei peagi nägema, kuid nagu on kirjutanud Karl Ristikivi: „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.“ Juba ette tänades kõiki raamatuköitjaid, kes kindlustavad minu luulekogu kulgu nii peas kui peos kui põuas, kuhu see peaks vaevata mahtuma.

Peep Ilmet

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming