Reedel, 27. juulil avatakse EKKMis “Ihade kollektsioon”

Anders Härm

Ihade kollektsioon. Privatiseeritud kunst.
Eesti kaasaegne kunst erakollektsioonidest
 
Näituse avamine REEDEL. 27. juulil kell 19.00
Näitus on avatud 28. juulist 26. augustini
 
EKKM
Põhja pst. 35
T-P 13-19
www.ekkm.ee
 
lõplik kunstnike nimekiri selgub näituse avamiseks
kollektsionäärid: Kaupo Karelson, Robert Kimmel, Laur Kivistik, Armin Kõomägi, Rain Tamm
fotograaf: Johannes Säre
kuraator: Anders Härm
 
Hunters and collectors all come out at night,
Hunters and collectors never see the light
CAN “Hunters and Collectors”, 1975

Kujutlege, umbes nii nagu Gaston Bachelardki, et maja, antud juhul siis EKKMi maja, on inimteadvuse metafoor oma salasoppide ja keerdkäikudega, selgemate ja hämaramate nurgatagustega. Kujutlege, et seekord EKKMi sisenedes satute te endalegi ootamatult Kunstikollektsionääri pähe, tema teadvusesse umbes nii nagu satuti filmis “Olles John Malkovich” John Malkovichi pähe. Kujutlege seda näitust kui novelli, mille tegevus leiab aset Kunstikollektsionääri peas. Kunstikollektsionäär on ilukirjanduslik tegelane, kollektiivne koondkuju ja näitus on tema isiklike naudingute, ihade, hirmude ja obsessioonide maailm. Kunstikollektsionääri teadvuse mudeldamisel on kasutatud mitmeid prototüüpe ja kunstikogusid, kuid kõik seosed reaalselt eksisteerivate inimestega on juhuslikud ja ettekavatsemata.

Näitus EKKMis on koostatud viie erakollektsionääri – Kaupo Karelsoni, Robert Kimmeli, Laur Kivistiku, Armin Kõomäe ja Rain Tamme kogudesse kuuluvatest teostest. Tegemist on kolme-neljakümneste kollektsionääride, võiks isegi öelda, et põlvkonnaga. Nad kõik on mehed. Nad esindavad väga erinevaid elualasid  ja on tulnud ettevõtlusesse 90ndatel aastatel, mille üheks keskseks majanduspoliitiliseks märksõnaks oli kahtlemata “privatiseerimine”. Kunsti privatiseerimisega hakkasid nad tegelema erinevatel aegadel ja asjaoludel; nende kollektsionääristaaž on erinev, samuti nagu ka nende kollektsioonide mahud. Nad on kogunud uuemat eesti kunsti üheksakümnendatest ja nullindatest tänase päevani välja. On iseloomulik, et nende huviorbiiti pole kuulunud üksnes kaasaegne kunst. Enamustesse kollektsioonidesse kuulub ka kunstiajaloo varasemaid perioode sõltuvalt huvifookuse nihetest: kellel 70ndate-80ndate maal, kellel sama perioodi graafika, kellel veel varasem kunst jne. Üks mis neid aga kõiki ühendab on kirg kunsti vastu, mida on ohtralt jagunud ka oma kaasajale.

Käesoleva näituse tinglik ajajoon saigi tõmmatud uue iseseisvusaja algusesse. Fookuses on kunstnikud, kes on kunsti tulnud viimasel kahel aastakümnel. Seda piirjoont markeerivad käesoleval näitusel Jaan Toomik, DeStudio (Peeter Laurits & Erkki Erich Merlia), Marko Mäetamm, Kaido Ole, Agur Kruusing, Laurentsius, Peeter Allik jt. Näituse teise ajalise piirjoone moodustavad viimasel ajal esile kerkinud kunstnikud, nagu Laura Põld või Marta Stratskas. Vahepeale jääb terve nullindate põlvkond: Alice Kask, Tõnis Saadoja, August Künnapu, Rauno Thomas Moss, Krista Mölder jpt. 

Näituse üheks eesmärgiks ongi esmakordselt kaardistada seda, millist kunsti ja milliseid kunstnikke kahest viimasest aastakümnest on kollektsioneeritud, kas ja kuidas erineb kollektsioonides leiduv kunst ja sedakaudu tekkiv narratiiv eesti kunstiajaloo ametlikust narratiivist nende perioodide kohta. Üks näituse eesmärke nagu öeldud, võiks olla ka abstraktse kollektsionääri koondportree väljajoonistamine. Kuigi näitusel osalevad kollektsionäärid ei ammenda tervet kunstikogujate plejaadi, siis teatud tendentsidest – milline kunst ja millised kunstnikud on kogujaid rohkem huvitanud – saab ehk antud näitust aluseks võttes rääkida küll. Üritame välja tuua ka mõningaid peidetud pärleid, mis kollektsioonisügavustesse ehk mattunud on, teoseid mida pole juba tükk aega nähtud ja mis ehk polegi kunagi ühelegi näitusele jõudnud, vaid on liikunud otse kunstnikult kollektsiooni. Pole vaja vist eraldi rõhutadagi, et põhiline meedium sellel näitusel on maal. Aga seda enam üritasime esile tõsta ja väärtustada teisi kunsti tegemise vahendeid: fotot, graafikat, skulptuuri ja videot.

Boris Groysi jaoks oli asi selge: kuraatorite, institutsioonide, ajaloolaste ja teiste kunstiprofessionaalide suhe kunstiga on ikonoklastiline; nad üritavad seda historiseerida, klassifitseerida ja raamidesse suruda. Kunst on siin üksnes kunstiajaloo või kuratoorse jutustuse illustratsioon. Kunstiturg on aga Groysi järgi puhtalt ihapõhine ja ikonofiilne: parim pilt on see, mis kõige rohkem meeldib ja kõige paremini müüb. Kunsti käsitletakse siin iidolina: “Kunstiteos võib pakkuda naudingut, avaldada muljet, tekitada iha seda omandada, kuid mitte omada spetsiifilist ajaloolist tähtsust ja seetõttu jääda muuseumi narratiivi jaoks irrelevantseks. Ja vastupidi: paljud teosed võivad näida arusaamatute, igavate, depressiivsetena laiale publikule, kuid neil on koht muuseumis, kuna nad on “ajalooliselt uued” või teatud perioodi kontekstis “relevantsed”. (Boris Groys Art Power) Selles vastanduses on palju vasturääkivusi ja vaieldavat, sest ihapõhine ikonofiilia ei saa olla professionaalsest kunstimaailmast täiesti kadunud nagu ei ole ka kunsti kogumine ametliku kunstiajaloo sajaprotsendiline eitus. Aga see, mida muuseum antud juhul teeb, on kasutada kunsti, kunstnikke ja kollektsionääre selleks, et luua Kunstikollektsionäär kui ilukirjanduslik tegelane, et tekitada kollektsioneerimisest teatud metanarratiiv. See on vägivald, ütleb Groys. Jah, me oleme nõus, see on vägivald.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming