Ugala avab oma hooaja

Ugala avab oma 94. hooaja 28. septembril kahe esietendusega: väikeses saalis esietendub „Y-generatsioon“ ja suures Mark Ravenhilli “Bassein (vett ei ole)”.

1. Ugala väikeses saalis esietendub „Y-generatsioon“ . Lavastus „Y-generatsioon“ on lavastaja Adeele Sepa, dramaturg Mehis Pihla ja trupi ühislooming. „Meie mõtetest ja aruteludest on valminud lavastus, mis räägib meie, y-generatsiooni, eestlusest,“ ütleb lavastaja Adeele Sepp.

Tänaseks laialt levinud määratlus y-generatsioon pärineb majandusteadusest ning kirjeldab põlvkonda, kes on sündinud vahemikus 1982-1999. See on arvutimaailmas üleskasvanud põlvkond, kes ei loe enam raamatuid, ei viitsi tööd teha, on kodumaata ja rahvuseta õnneotsijad. Eesti kontekstis on y-generatsioonil veel üks ühine omadus – nad on elanud kogu oma teadliku elu vabas Eestis. „Meil puudub kogemus Nõukogude Liidust. Me ei räägi enam vene keelt. Me ei laulnud Eestit vabaks. Ometi oodatakse just meie põlvkonnalt seisakus vaevleva Eesti ühiskonna edasiviimist,“ lisab Sepp. Riigist lahkumise asemel on Ugala teatri noored otsustanud sellele üleskutsele vastata ning oma kodukoha eest seista.

Lavastusprotsessi käigus on tehtud Viljandi linnas erinevaid aktsioone, millest suurim oli taasiseseisvumispäeval korraldatud uuspatriotistlik laulupidu. Lavastuses kasutatakse aktsioonide käigus kogutud videomaterjali. Lisaks on oluline roll luulevormil spoken word, kus mõtte edasi andmiseks kaasatakse muid meediume, nagu valgus, muusika või liikumine.

2. Mark Ravenhilli “Bassein (vett ei ole)” esietendub Ugala suure saali laval.

“Bassein (vett ei ole)” on lugu kunstnikest. Kes on kunstnikud? Nad on eelkõige inimesed.

Millised on inimesed? Inimlikud.

Ravenhill harutab talle omasel psühholoogiliselt sügaval, vaimukal ning jõulisel moel lahti sõpruse ja kunsti kooseksisteerimise võimaluse. Kui vastupidavaks osutub sõprus kui mängu tuleb inimlik kadedus ja konkurents? Näitekirjanik laseb tegelastel meenutada pöördelisi sündmusi ajast, mil nad külastasid oma kunstnikust sõpra, kellega koos kunagi loometeed alustati. Tema ja nende vahel on aga erinevus – Tema loometee on osutunud märkimisväärselt edukaks aga Nende oma mitte – Temal on bassein ja Nendel ei ole.

Mark Ravehill on Briti näitekirjanik, kes on kirjutanud kakskümmend näidendit, dramatiseerinud ilukirjandust, tõlkinud tekste nii teatrile kui ka ooperile. Teda loetakse üheks suurimaks nimeks in yer face theatre tüüpi näitekirjanduses. Kui öeldakse Ravenhill, mõeldakse šokeeriv; kui teatris öeldakse šokeeriv – ilmselt mõeldakse Ravenhill. Kuid ei tasu arvata, et Ravenhilli näidendid on kirjutatud vaid šokeerimise pärast, pealegi, pole see sugugi šokeerivam kui kõigile sobival eetriajal televisioonis näidatav. Kuid Ravenhilli tugevuseks on miski, mis teles on harv – psühholoogiline sügavus, võime tungida inimhinge kõige salajasematesse soppidesse, võimas fantaasia ning suurepärane keeletaju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming