VILLU JÕGEVA “futu” Tartu Lastekunstikooli galeriis kuni 30 november 2012

Tartu Lastekunstikool

VILLU JÕGEVA “FUTU” Tartu Lastekunstikooli galeriis (Jakobi 52)  15 — 30 november 2012

15 – 30 november on Tartu  Lastekunstikooli galeriis näha ja  kuulda gruppi Villu Jõgeva elektroonilist installatsiooni koondpealkirjaga “Futu”. Villu Jõgeva, Malle Leisi abikaasa ja Sandra Jõgeva isa,  on aastakümneid konstrueerinud omanäolisi, elektroonilisi skulptuure, mis tavaliselt vilguvad ning teevad kummalisi hääli.
Villu Jõgeva konstruktsioonide esteetika läheb tagasi 20. sajandi kosmoseajastusse, kus aastasse 2000 ennustati reise Saturnile, kõrgtehnoloogisi elukeskkondi, plinkivaid ja piiksuvaid mööbliesemeid, skafandritaolisi riideid.

Villu Jõgeva:

Kunst on kümnete aastatuhandete vanune ja selle ajaga peaks lõplikult selge olema, et seda mõistet sõnadesse panna on lootusetu ettevõtmine. On lõputu hulk vaatepunkte ja -nurki, kõik pea ühteviisi õiged, piiratud ja valed samaaegselt. Samuti on lõputu hulk teid kunsti mõistmise ja tegemise juurde. Minu tee algas 60-date aastate hipiliikumise võimu- ja institutsioonipõlgusest ja ANKi puhtast esteetikast ja viis läbi teadvustumise, et elektri ja eriti elektroonikaga seotud asjad võivad ka esteetiliselt nauditavad olla, arusaamani, et see esteetika ei ole ainult väline, vaid ka olemuslik. Konkreetselt tähendas see minu jaoks arusaamist, et tehnilised asjad, nagu mitmesugused elektroonilised vidinad, elektrilambid, valjuhääldid ja muud võivad mitte olla mitte ainult kasutatud mingis visuaalses kompositsioonis kui materjal, vaid nad võivad ka ise olla kunst, olla mitte kunsti objekt vaid subjekt. See tähendab, et meeltega tajumatud protsessid elektronskeemides võivad ka mitte teha midagi vajalikku ja kasulikku, vaid vahetult ja ainult oma eksisteerimise ja materiaalselt mõtetu funktsioneerimisega tekitada nähtusi, mis ei ole mitte midagi muud kui see sõnades väljendamatu aga nii selgesti tajutav fenomen – kunst. Mitte see praeguseks väga laialt levinud programmeerimise kaudu elektrooniliste vahendite (arvutid ja muu sarnane) abil tehtava kunst, mis isegi siis, kaugetel 70-date aastate algusaegadel oli täiesti olemas ja mingil määral mulle ka raamatutest-ajakirjadest tuttav, vaid hoopis teine, elektroonika elementaartasandilt lähtuv. Praktiliselt tähendas see minu jaoks seda, et tuli lihtsalt ära unustada elektroonikaskeemidele nii iseomane eelneva programmeerimise võimalus ja ehitada need skeemid üles nii, et nad pidevalt töötades, see tähendab muutes oma seisundeid tekitaksid audiovisuaalsete nähtuste rea, mida oleks mõni aeg huvitav vaadata ja kuulata, huvitav täpselt samamoodi ja samadel põhjustel, nagu on huvitav vaadata ükskõik millist teist, normaalseks loetavat kunstiteost. Mida kauem, seda parem. Selline kunstiteos nagu eksponeeriks end vaatajale – kuulajale oma seisundite muutumises, tekitades vajalikud pinged oma ajas muutumise viisiga. R.M.Rilke on öelnud, et euroopa kunst erineb vene kunstist sellega, et ta on vaadeldav, staatiline, mitte dramaatiline ja jutustav. Taoline kineetiline kunst erineb jutustavast, deklareerivast, vulgaarkontseptualistlikust kunstist samal viisil. Täpselt samuti nagu skulptori tööd on nimetatud kunstiteose vabastamisesks vormitust materjalist, võin ma ka oma tööd nimetada kunstiteose vabastamiseks elektroonikaskeemide amorfsest utilitaarsusest. See on mittetraditsiooniline, tavapärasest erinev suhtumine elektroonikasse, õieti elektroonika ja kunsti vahekorda. Kui tavaliselt otsitakse kineetilises kunstis tehnilisi vahendeid, et mingit ideed teostada, kusjuures primaarne on see, mida tahetakse saavutada, siis minu kineetilises kunstis on primaarne elektronskeem ja temast tuleneb kunst.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming