Kati Saaritsa & Anna Mari Liivranna näitus “Merevaik” Haapsalu Linnagaleriis

Kati Saaritsa & Anna Mari Liivranna näitus “Merevaik” Haapsalu Linnagaleriis 07.09.17-01.10.17

Kolmapäeval, 6. Septembril kell 18.00 avatakse Haapsalu Linnagaleriis Kati Saaritsa ja Anna Mari Liivranna näitus “Merevaik”. Tegemist on jätkuga kunstnike loomingulisele dialoogile “Kassikuld” (2016), mis käsitles ihasid, illusioone ning üleküllust kaasaegses ühiskonnas, viidates olukordadele, kus peamine tähelepanu pööratakse efektsele välisele lahendusele. Septembris toimuva näituse aineseks on aga merevaik turisminduse ning rahvakunsti kontekstis. Näituse kontseptuaalseks raamistuseks on suveniirindus ja suveniiripoodide esteetika, käsitöönduslikud praktikad ja erinevad kogumise traditsioonid.

Merevaik on polümeerse ehitusega amorfne mineraloid, mis on tekkinud järk-järgult tardunud männiliste vaigust. Maailma rikkalikumad merevaigu leiukohad asuvad Kaliningradi oblastis, Poola ja Leedu rannikutel. Olulise kaubana, nn “Põhja kullana”, transporditi merevaiku tuhandeid aastaid Läänemere äärest Vahemere äärde, Kesk- ja Lõuna-Euroopasse ning Egiptusesse. Merevaigukaubandus on tänini aktiivne ning hoolimata sellest, et tegu on kõrgelt hinnatud vääriskiviga, on see omistanud tugeva seose suveniirikaubandusega ning seetõttu kohalike seas mõnikord ka nn “odava maigu”. Baltikumi merevaik on üks kuulsamaid ning Tallinna vanalinnas asub üle poolesaja merevaigu poe, ehkki puuduvad Eestis tööstusliku merevaigu leiukohad – siin müüdav merevaik on pärit Leedust või Kaliningradist. Kui suveniiri peamine roll on meenutada materiaalsel kujul reisikogemust ning konkreetset kultuurilist paika, siis Eesti kontekstis merevaigul tähendus puudub – imporditud suveniirina on see justkui võõrandunud mälestusese, millel pole Eesti kultuuriruumiga seost. Taolise merevaiguturismi taustal tekivad küsimused, kuidas tõlgendada vahendatud kultuuri objekte ning millise tähenduse omistab merevaik kui materjal korduva neoliberaalse ekspluateerimise tagajärjel.

Näitusel “Merevaik” kerkivad esile teemad nagu võõra rahva kultuuri kommertsialiseerimine, suveniirindus, rahvakunst ning kitš. Kunstnikke huvitab suveniiridega kaasnev sümboolika, käsitöönduslikkus ning näiline tarbelisus. Käsitööese kui unikaalese, mis vastandub oma olemuselt tööstuslikule mehhaniseeritud tootmisele, pole kooskõlas kaasajal masstoodetud suveniiride kultusega. Nii uurivad kunstnikud käsitöönduslikke praktikaid ja traditsioonilisi töövõtteid turisminduse kontekstis, ühendades neid tänapäevaste kujunduselementide ja –võtetega. Erinevate käsitöötehnikate kaudu analüüsib Saarits tarbekunsti tähenduskihte kaasaegse kunsti vahendusel. Kasutades sageli vastupidiselt merevaigule vägagi igapäevaseid, isegi “madalaid” materjale, nagu betoon ja teksariie, defineerib ta ümber materjalide väärtushierarhiaid. Seda saadab omanäoline aiaskulptuuride komplekt, läbi mille soovib kunstnik lahti mõtestada skulptuuri kui meediumi. Aiaskulptuur on Saaritsa jaoks kaduv formaat ning lähtuvalt sellest on tema inspiratsiooniks olnud aia- ja pargiskulptuuride leiud, mis kannavad nn tarbefunktsiooni (nt lindudele vee kogumine). Hoolimata kasutatud abstraktsest vormikeelest huvitab kunstnikku just pargiskulptuuridele iseloomulik figuratiivsuse fenomen. Liivrand käsitleb merevaiku aga sh materjalina, mis seostub settimise ja tardumise protsessidega. Kunstnikku paelub merevaigu kõrge teaduslik väärtus ja n-ö võime säilitada bioloogilisi organisme, mis pakub omakorda jäädvustusi mõningatest vanimatest ökosüsteemidest läbi ajaloo. Näitusel eksponeeritud plastmassist valatud tilgad on justkui ruumi tardunud ajamomendid, mis on omakorda dialoogis segatehnikas loodud joonistustega. Viimaste kaudu tegeleb kunstnik kihistumise, settimise ning inimkultuuri püüdega valitud mälestusi n-ö koos hoida, säilitada.

Kati Saarits (s 1992) on omandanud 2015. a. bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri osakonnas ning olnud vahetusõpingutel Ljubljana Ülikooli kunsti- ja disainiakadeemias. Saaritsa loomingut iseloomustab tundlik materjalikäsitlus ja intuitiivne lähenemine skulpturaalsetele vormidele. Kunstnikku huvitab nn piir skulptuuri ja installatsiooni distsipliinide vahel ning kolmemõõtmelise objekti eneseküllane terviklikkus ja suhestumine ümbritseva keskkonnaga. Hetkel paelub Saaritsat tarbekunsti ja käsitöö maailm, mis kannab endas pikkade traditsioonidega aeganõudvaid käelisi tehnikaid. Kunstnik näeb tarbekunsti privileegina võimalust jääda suures osas tehnika- ja materjalikeskseks ning soovib seda vabadust põimida ka enda loomingulistesse praktikatesse.

Anna Mari Liivrand (s 1993) on omandanud 2016. a. bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemias installatsooni ja skulptuuri osakonnas ning olnud vahetusõpingutel Islandi Kunstiakadeemias. 2014. aastal pälvis Liivrand Eesti Noore Skulptori Preemia. Liivranna loomingut iseloomustab huvi igapäevaste objektide ja materjalide vastu, mis leiduvad meie kaasaegses elukeskkonnas. Lähtudes kontekstist avab kunstnik materjalide ja objektide kujunemisloo ning mõtestab ümber nendega seotud stamp-arusaamu. Oma hiljutises loomingus on Liivrand vaadelnud praktikaid, mis tegelevad millegi säilitamise või kooshoidmisega ning loonud näiteks kalamaksaõlist rippuvaid talismane – kui inimese füüsilise tervise säilitajaid – või klaaskuule, mille eesmärgiks on konkreetse mälestuse või emotsiooni juurde tagasipöördumine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming